Huko Aaspõllu: loodetavasti saab ministeerium inkassodele päitsed pähe panna ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Koroonakriis on Eestis paljudele raskelt mõjunud ja pühadeaegsed lisakulutused võivad osal inimestest tekitada mõtte lahendada olukord kiirlaenuga. See ei ole lahendus ja tegelikult ei tasu seda teha, sedastab Huko Aaspõllu Vikerraadio päevakommentaaris. Tõeline kingitus on rahandusministeeriumi lubadus analüüsida kiirlaenukontorite ja inkassofirmade tegevust ja neile päitsed pähe panna.

Võlg on võõra oma, ütleb Eesti vanasõna. Keegi ei tea, kui palju on Eestis inimesi, kes võlgu on, kuid neid, kes on kimpus oma võlgade tasumisega, on umbes 100 000. See on ligi kümnendik täisealistest elanikest. Need on need inimesed, kellel on maksehäireregistris aktiivne maksehäire. Keskmine maksehäirete kogusumma on umbes 2200 eurot.

Registrisse sattumise aluseks võib olla ükskõik milline täitmata kohustus, kuid hinnanguliselt võib umbes poolte maksehäirete taga olla kiirlaen. Täpset statistikat muidugi ei ole ja kogu sektor on mitte kuigi läbipaistev. See ei tähenda, et 50 000 inimest oleks Eestis kiirlaenu võtnud, vaid 50 000 on selle tasumisega täiesti hätta jäänud. Ülejäänud on suutnud selle tagasi maksta. Senini.

Kiirlaenu krediidikulukus, intress ja sellega kaasnevad muud lisatasud on piiratud ülempiiriga. 60 protsenti aastas. Ei ole üldse madal. Kiirlaenukontorid küll teevad kõike oma tegevuse arendamiseks, aga peavad krediidikulukuse ülemmäärast siiski kinni. Kohtud lihtsalt ei tunnista kõrgemat.

Muidugi on 60 protsenti aastas intressi küsida jabur. Tegelikult ei peaks keegi sellise intressiga raha laenama. On selge, et laenukontorid, kes sel moel raha välja käivad, teavad, et osa sellest ei tule kunagi tagasi. Miks muidu nad laenuvõtja tausta sisuliselt ei kontrolli. Vaadates vaid, kas tal aktiivseid maksehäireid on.

Siiski on see vaid osa ärimudelist. Kui inimene erinevatel põhjustel jääb võlgu, on igal laenukontoril kas sõsarettevõte või hea äripartner, mis asub võlgu sisse nõudma, kasutades kõiki võimalusi, et võlgnevust maksimaalselt kasvatada. Meediast on läbi käinud lugusid sellest, kuidas üritatakse inimeste teadmatust, passiivsust ja kogenematust ära kasutades võlgnevusi mitmekordistada.

Ei ole kuigi eetiline äri üritada reeglina vaesemaid inimesi ära kasutades nende käest võimalikult palju raha kätte saada. Tihti selleks ka seadust rikkudes. Kui palju on Eestis tegevaid inkassofirmasid, on raske öelda. Äriregistris on "inkasso" sees mitmesaja ettevõtte nimes. Suuremad neist on väga kasumlikud. Mingisuguse eraldi regulatsiooni alla need ei kuulu.

Inimesed võiksid loomulikult olla vabad sõlmima lepinguid ja otsustama oma elude üle. Samas oleme me ühiskonnana teatavad piirangud sellele seadnud. Inimesed ei saa ennast näiteks orjaks müüa. Samuti oleme leidnud, et tihti ei ole inimesed lepinguid sõlmides võrdsetes positsioonides, seda ka kiirlaenukontorite või inkassofirmadega suheldes.

Inimesed ei tea ettevõtetega võrdselt oma õigustest, sellest, kuidas õigussüsteem toimib, mis on nende vabadused ja kohustused. Lihtne on sellises olukorras öelda, et inimesed võiksid oma finantskirjaoskust parandada. See on ka õige. Loomulikult võiksid inimesed targemad olla. Samas on see sisuliselt tühi soovitus. Kõik inimesed ei saa alati kõigis olukordades ühtmoodi targad olla.

Osa probleemist on ka see, et reeglina ametnikud ja poliitikud, need, kes regulatsioone ja seaduseid loovad, kiirlaenude ja inkassodega kokku ei puutu. Ei ole vaja võtta kiirlaenu, kui vara on piisavalt. Kui sissetulek on suur, ei jääda kohustuste täitmisega reeglina hätta. Lisaks ei kiirusta hättasattunud ka oma olukorrast tervele maailmale rääkima. Arusaadav.

Siiski on rahandusministeerium praeguseks lubanud, et analüüsib järgmisel aastal seisu inkassoturul. See on kiiduväärt algatus. Võimalik, et siis on meil pisut rohkem informatsiooni senini hämara sektori toimimise kohta. Ja võimalik, et tekib ka arusaamine, kas ja mida sektoriga ette võtta.

Üks võimalik lahendus on allutada inkassofirmad mingisugusele riiklikule regulatsioonile. Loomulikult on regulatsioon kulukas ja see tuleb ettevõtete kasumite arvelt, samas võib see kokkuvõttes olla ühiskondlikult seda väärt. Ei ole ju tegelikult ühiskonna huvides, et meil on kümneid tuhandeid võlgnikke, kelle kontod on suletud ja kes skeemitavad erinevatel viisidel, et end elus hoida.

Samuti võiks üks lahendus olla võimalike intresside ja lisatasude edasine piiramine. Praegu antakse valimatult laenu ju teades, et ülisuurte intresside ja lisatasudega, mida saab juurde kirjutada nii laenukontoris kui ka inkassofirmas, on võimalik katta ka laenud, mida kunagi tagasi ei maksta.

Kui neid tasusid piirata, siis võib-olla ei oleks kiirlaenukontoritel motivatsiooni valimatult inimestele sõnumeid saata, et pühad on tulekul ja tulge laenu võtma. Loodetavasti saab ministeerium oma ülesandega hakkama ja asi ei haju turuosaliste vastuseisu. Praegune olukord tundub lihtsalt pisut ebanormaalne.

Viimaks, siiski, jõulud ja aastavahetus on tulemas. Paljudel on Eestis praegu raske. Kingid vajavad ostmist ja pühad tähistamist. Aga püüaks tarbimislaenuta hakkama saada. Selle võtmine ei ole hea mõte.

Tarbimislaen võib tunduda hetkeks lahendusena, kuid tegelikult ei ole seda. Isegi kui hetkel tundub, et laen on tagasimakstav, ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Koroona jätkuvalt möllab. Võib ka rahulikumalt võtta.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: