Harri Tiido: kassid ei kahtle, et elu on elamist väärt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all kassid, kellel puudub vajadus filosoofia järele ja kes ei analüüsi oma elu, sest nad ei kahtle, et elu on elamist väärt.

Aastal 2002 üllitas briti filosoof John Gray raamatu "Straw Dogs" elik "Õlest koerad". Alapealkirjaga "Mõtteid inimestest ja muudest loomadest". Mõiste "õlest koerad", tähistas Hiinas omal ajal kehtinud kommet põletada neid kujundeid teatud rituaalide ajal. Kuid tervikuna oli raamatu eesmärk heita kinnas seisukohale, et inimene on kõige keskus ja kogu ajalugu sõltub ainult inimese tegemistest ja mõtlemistest.

Nüüd on John Gray üllitanud uue raamatu, mis sedapuhku seotud mitte koerte, vaid kassidega. Raamatu pealkiri on "Feline Philosophy. Cats and the Meaning of Life" ("Kassifilosoofia. Kassid ja elu mõte") Suur osa sellest on tegelikult pühendatud eri filosoofide ja filosoofiate käsitlemisele, kuid nopin sellest pisut üle saja lehekülje paksusest raamatust välja valdavalt kasse puudutavad lõigud.

  • Kassid on ürgsed realistid, kui nad satuvad silmitsi inimliku edevusega, jalutavad nad lihtsalt minema.
  • Kassidel puudub vajadus filosoofia järele. Nad alluvad oma loomusele ja on rahul selle eluga, mida see loomus neile võimaldab.
  • Inimese elust suur osa on pühendet võitlusele õnne eest. Kassidel on lihtsam, nad on olemuslikult õnne seisundis, kui praktilised ohud nende heaolule on kõrvaldatud.
  • Filosoofia allikas on ärevus, kuid kassid ei kannata ärevuse all, välja arvatud juhud, kui nad on ohus või leiavad end võõrast kohast.
  • Kassidel ei pidavat olema abstraktse mõtlemise võimet, kuid see on just märk, et nende teadvus on vaba.
  • Läbi ajaloo on filosoofia otsinud tõdesid, mis oleksid vahendiks surelikkuse vastu. Kassidel seda probleemi ei ole, nad ei mõtle surmast ja seega ei oleks filosoofial neile midagi õpetada.
  • Kassid ei analüüsi oma elu, sest nad ei kahtle, et elu on elamist väärt. 16. sajandi filosoof Michel de Montaigne kirjutas, et "Kui ma mängin oma kassiga, siis kuidas võin ma teada, et ega tegelikult tema ei mängi minuga aja veetmiseks, mitte vastupidi."

Kasside eripära on Gray hinnangul ka asjaolu, et inimesed ei ole neid kunagi kodustanud. Umbes 12 000 aastat tagasi hakkas üks kassiliik, ladinakeelse nimega Felis silvestris lybica, elama Lähis-Idas paigalise eluviisi omandanud inimeste külades. Jahtides närilisi ja muid loomi, kes kippusid viljavarusid ohustama, ning süües ära inimestest järele jäänud lihajäätmed, muutsid nad inimasulad endi jaoks turvaliseks toiduallikaks.

Elik kodustamisprotsessi käivitasid kassid ja seda nende endi tingimustel, väidab John Gray.

Tänapäeval võib küll öelda, et kodukasside aju on mahult väiksem kui metsikutel kassidel, aga see ei tähenda, et nad oleksid vähem intelligentsed või kohanemisvõimelised. Eriti tähtis aspekt kasside muutumisel koduloomadeks oli see, et nad õpetasid inimesi endid armastama. Ja kuigi tänapäeva kodukassid näivad selliste nunnude toaelanikena, ei maksa unustada, et hinges on nad endiselt kiskjad.

Kassid on üksijahtijad, nad ei kipu moodustama perekondi ja sugukondi või karju. Nad võivad meist sõltuda, kuid jäävad alati sõltumatuks. Ja kui nad meie juurest ei põgene, siis järelikult on nad valinud meid, sest nad tahavad seda.

Inimene on tegelikult andnud endast parima, et panna kasse ennast vihkama. Keskajal oli kass tihti süüdlane paljudes asjades, mida kristlik kirik suutis välja mõelda. Seetõttu oli inimolenditel kombeks aeg-ajalt erinevatel pühadel või tähtpäevadel panna elusaid kasse põlema, matta neid elusalt, nülgida ja nii edasi – noh, sellised kristlikud ajaveetmiskombed nagu nad olid.

Selle julmuse aluseks võib John Gray arvates olla kadedus. Närustes oludes elavad inimesed tundsid rahuldust, kui said kedagi piinata, eriti kui see keegi oli enesega rahulolev kass, kes näis õnnelikuna. Kassid on õnnelikud, olles, kes nad on. Inimesed püüavad aga saada õnnelikuks iseenese eest põgenedes.

Kasside eripära on seegi, et kui nad ei söö, jahi ega tegele paljunemisega, siis nad magavad. Neil ei ole mingit sisemist mehhanismi, mis sunniks neid pidevalt midagi tegema. Ja magades võivad nad und näha, kuid nad ei muretse kunagi selle pärast, et ühel heal päeval saab nende eluke otsa. Inimesed on üldse ainsad elusolendid, kes teavad, et ühel päeval jõuab nende eluke lõpule.

Kasse peetakse tihti amoraalseiks – nad ei näita ju mingeid kahetsuse märke ega püüa end kunagi paremaks muuta, samuti ei püüa nad parandada maailma ega muljeta teemal, et mis oleks õige viis käituda. Kui kassid neid kahtlustusi mõistaksid, naeraksid nad ilmselt oma kassilikest südameist sellise totruse üle.

Vanas Kreekas ja vanas Hiinas oli oma arusaam "heast elust", kuid moraalile seal kohta ei leidunud. Nimelt ei näinud need nägemused võimalust, et mingit laadi elu on kõigi inimolendite jaoks dikteeritud Jumala poolt. Pigem nähti, et hea elu tähendab elu iseenda jaoks vastavuses selle loomusega, mille loodus on sulle andnud.

Inimesed hindavad kaasinimestes empaatiavõimet – kassid aga midagi sellist ei tunne. Nad võivad olla oma inimestest kaaslaste juures murehetkeil, kuid üheski rollis ei ole neil valmidust end ohverdada.

Kuigi mõnikord nimetatakse kasse julmadeks, kui nad kinnipüütud hiirega mängivad, siis tegelikult on see vale terminoloogia. Nad ei saagi omada sügavat empaatiatunnet, kuna nad on loomult kiskjad. Kassid julmust ei tunne, neile on mäng hiirega just mäng hiirega ja kõik.

Kassieetika on omalaadne isetu egoism. Kassid võivad olla egoistlikud selles plaanis, et hoolivad vaid iseendast ja neist, keda nad armastavad. Samal ajal on nad isetud selles mõttes, et neil ei ole mingit kuvandit iseendast, mida nad püüavad säilitada ja kaitsta. Kassid ei ela omakasupüüdlikena, vaid elavad olles omakasupüüdmatult iseendina. Ja hea elu on nende jaoks elu, mida nad on tundnud ja nuusutanud, mitte mingi ähmane kuvand kuskil kauguses.

Ja muide, kuigi kassid ei mediteeri oma lõpu saabumise teemal, olla neil kalduvus tunnetada surma lähenemist. Kusjuures kirjanik Doris Lessingi tähelepanekute põhjal võivad nad seda lõpu saabumist isegi tervitada, elik mingist haigusest vaevatuina nävad nad lõppu pigem meeldiva kui ebameeldiva lahendusena.

Inimeste puhul valitseb pigem igatsus surma võimalikult kaugele tulevikku nügida. Kuid antiikses Kreekas arvati, et surematud jumalad kadestavad inimesi nende elu lõplikkuse pärast. Totaalne unustus, mis kaasneb surmaga, on tegelikult üks inimeseks olemise privileege. Kassid aga näevad ilmselt oma elu kui kingitust ja naudivad seda täiega lõpule mõtlemata.

Ega vahetegemine inimeste ja loomade vahel olegi olnud igavesti selline kui praegu. Vanad egiptlased nägid elusolendeina võrdselt nii jumalaid, inimesi kui loomi, elik inimestel ei olnud mingit teistest kõrgemat seisundit. Aga kassid said vanas Egiptuses jumalale kohase seisundi.

Kassid elavad tihti lühikese elu ja nende lõpp võib olla vägivaldne. Kuid nad ei muretse selle pärast enne aega. Mis tuleb, see tuleb… Ja kassidel ei ole inimestelt midagi õppida. Kuid inimestel on üht- teist õppida kassidelt. Kasvõi mõte, et hea elu ei ole see, mis teil kunagi oli või kunagi saab olema, vaid see, mida te just praegu elate.

Kuid hoiatuseks John Gray viimane soovitus kasside teemal: kui te ei suuda elada kassi kombel, siis pöörduge ilma mingite süümepiinadeta tagasi inimese eluviisi juurde. Gray mõte näikse aga olevat, et kui me püüaksime olla pisut enam kasside moodi, siis oleksime me palju õnnelikumad.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: