Umbes 20 aastat tagasi sattusin lugema briti filosoofi John Gray raamatut "Õlekoerad". Jättis väga hea mulje, oli huvitav ja kaasa mõtlema kiskuv. Hea meel on tõdeda, et mullu ilmus see tekst ka eesti keeles. Taustajuttudes on meil aga juttu olnud Gray raamatust "Kaslaste filosoofia", nagu see tänavu üllitatud eestikeelses tõlkes kõlab. Mulle endale meeldis küll rohkem nimetada seda lihtsalt "Kassifilosoofiaks", kuna meil ka kodus üks selline elamas ja raamat oli minu arvates päris lahe. Taas hea meel, et see eesti keeleski nüüd olemas. Julgen soovitada mõlemat.

Peatun pisut John Gray seni viimasel üllitisel pealkirjaga "Uued Leviaatanid. Mõtteid pärast liberalismi" (Gray, John, "The New Leviathans. Thoughts After Liberalism", 2023). Filosoofilisest kirjandusest on üldiselt raske ülevaateid anda, eriti kui ei ole selle ala asjatundja, vaid pigem lihtsalt lugeja. Ja Gray on ilmselt autor, kellel on nii poolehoidjaid kui ka siiraid vastaseid, et mitte öelda vihkajaid, kuid igal juhul tasub teda lugeda. Öeldust tulenevalt laenan autorilt vaid mõningaid mõttekäike ega püüa anda talle mingit poolt või vastu hinnangut.

Pealkiri ütleb mõne märksõna juba ära. Leviaatan on laenatud Thomas Hobbesi 1651 ilmunud põhitöö pealkirjast. Meenutagem, et Hobbes nimetas Leviaataniks riiki, mida ta pidas inimestele parimaks kooseluvormiks. Et ilma selleta oleks meil tegemist loodusliku seisundiga, kus kõik sõdivad kõikide vastu. Lisamärkusena, et Hobbesi arvates oleks parim variant võimu koondamine ühe inimese kätte, kes peaks aga olema õiglane ja suutma ühiskonda kontrollida. Ehk ta ei tohiks olla türann.

Terminoloogiasse süvenemata märgin vaid, et Gray loeb Hobbesi liberaaliks ja ainsaks selliseks, keda tasub lugeda. Muidu on aga raamatu mõte muuhulgas selles, et lääne liberalismiga on asjad ühel pool, see tõmbleb veel, aga need on hingusele mineku märgid.

Ma nopiksin tema jutust välja hinnangu kahele uuele Leviaatanile, mida ta iseloomustab, nimelt Venemaale ja Hiinale. Gray arvab üldse, et 21. sajandi riigid on muutumas Hobbesi Leviaataniteks ning ainult piiramatu võimuga valitsuse alluvuses suudaks inimkond pääseda kõigi sõjast kõigi vastu.

Eelmisel sajandil näis, et natsismi ja kommunismi lüüasaamisega on tõestatud liberaalse valitsuse suurem efektiivsus diktatuuridega võrreldes. Külma sõja järel oli üldse paljudel usk, et liberaalne demokraatia muutubki üleüldiseks ja valitsevaks nähtuseks.

Praegu on aga olukord muutumas või õigemini juba muutunud. Riigid on hakanud kõrvale heitma liberaalse ajastu piiranguid. Uued diktatuurid on sündinud Venemaal ja Hiinas, kus on hüljatud nii vaba turg kui ka kommunism. Demokraatiates sekkub aga riik ennenägematus ulatuses ühiskonna ellu.

Nüüdisriigid ei ole Leviaatanid Hobbesi mõttes, kuna tema oma oli väga piiratud ja nägi ette vaid kodanike kaitsmise üksteise ning välisvaenlase eest. Uued Leviaatanid lähevad selles mõttes kaugemale, need on Gray sõnul "inimhingede insenerid". Riigid lubavad turvalisust, kuid külvavad ebakindlust. Venemaa kasutab toitu ja energiat relvana, projitseerides nälga ja vaesust kogu maailmas. Hiina on aga loonud jälgimisühiskonna, mis tehnoloogia ekspordi kaudu ähvardab lääne vabadusi.

Kerge ei ole ka läänes. Haridust mõjutab vajadus järgida valitseva ideoloogia norme. Kunsti hinnatakse poliitiliste eesmärkide alusel. Need, kes rassi, soo ja impeeriumi ortodoksse käsitlusega ei nõustu, leiavad enese karjääri lõppevat. Repressioonidega ei tegele valitsus, tihti on selleks hoopis kodanikuühiskond. Raamatukogud, näitused ja muuseumid välistavad vaateid, mida peetakse reaktsioonilisteks. Suured tehnofirmad juurutavad aga tsensuuri.

Pandeemia, kliimamuutused ja sõda Euroopas neid muutusi vaid kiirendanud. Kõik algas hoopis vastupidise protsessiga. Nõukaliidu kokkukukkumine tähendas paraku mitte liberaalsete väärtuste võitu, vaid liberalismi lõpu algust.

Gray arvab, et vanaaegsed türanniad olid nagu leopard, kes tapab vaid iseenese toitmiseks. Tänapäeva uustotalitaarsed riigid on aga sihiks võtnud elanikkonna vabastamise vabadusest. Arvati, et nõukakommunismi langus ja Hiina pööre turumajandusele tähendab, et järgneb vabadus. Algas lääne luulude ajastu, märgib Gray. Tegemist oli globaliseerumisteooriaga, mis olla kahtlane segu majandusteooriast ja poliitilistest luuludest. Liberalism ja vaba turg osutusid poliitiliseks eksperimendiks, mille aeg on Gray arvates läbi saanud. Tulemuseks on režiimid, kus turujõud on riigi mõjuvahend.

Selle asemel, et Hiina muutuks läänelikumaks, on lääs hakanud muutuma hiinalikumaks. Mõlemas on võimul riigikapitalismi versioon ja mõlemas on võim koondunud väikese, kuid suure poliitilise kaaluga rühma kätte.

Venemaal on Vladimir Putini võim olnud algusest peale tuginenud organiseeritud kuritegevuse ja eriteenistuste koalitsioonile, millel ei ole pretsedenti kogu Romanovite dünastia 300 aastase valitsemise ajal. Kui Euroopas sõdade vahelisel ajal tõusnud diktatuuride kõrvaldamise järel taastus tavaline elu, siis Venemaa on ühiskond, mis ongi aegade algusest harjunud elama türannia tingimustes. Kui despootlik valitsus seal lõppema peaks, järgneks kaose ja verevalamise ajastu.

Hiina väidab end sarnaselt Venemaaga olevat läänest eraldi elav tsivilisatsioon. Xi Jinpingi režiim väidab end tuginevat Konfutsiuse õpetusele, kuid samas tuginetakse ka Mao Zedongile. Hiina totaalse kontrolli süsteem pärineb aga briti filosoofilt Jeremy Benthamilt, tema panoptikumist, mille mõte oli vangla, kus kinnipeetavad on pideva jälgimise all. Hiinas on käimas poliitiline eksperiment – liberaalsetest ühiskondadest üle olek despotismi kaudu sotsiaalse ühtsuse säilitamisega. Ehk Hiina Leviaatan propageerib sisuliselt GULAG-i mudelit.

Kokkuvõtlikult tõdeb Gray, et külma sõja järgne lühike globaliseerumisele tuginev liberaalne kord on möödanik. Ja lisab arvamuse ka tühistamiskultuurist: see on liberalismi mädanemise tunnus. Väljaspool anglosfääri olevad rahvad, sealhulgas ka suur osa mandri-Euroopast, vaatavat seda põlgusega. Raamatus on palju muudki, kuid rohkem lihtsalt siia ei mahu.