Argo Rosin: kuidas kilplased seakisatööstuse abil hirme peletasid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Argo Rosin Autor/allikas: TalTech

Professor Argo Rosin kirjutas mõistuloo sellest, kuidas kilplased seakisatööstuse abil hirme peletasid.

Kilplaste maal oli kliimasoojenemise, haiguste ja majandusseisu nõrgenemise tõttu ka kõige vagamate kilplaste protestimeelsus ületamas halvimate päevade oma. Nõnda siis Kilpla suurimad targad mõtlesid pingsalt, kuidas probleemi lahendada.

Pole tööd, raha, tööriistu ning ka tegutsemishimu oli kadumas. Ainus, mis oli jäänud, oli hirm kõige ees. Kuidas küll hirmust üle saada?

Üks vanem kilplane arvas, et vaja leida meelierutavat ja kaasakiskuvat tegevust, aga mis see küll olla võiks?

Kilplased jätkasid mõtisklusi, kuni tarkadest noorim tõstis näpu ja hüüatas elevusest: "Kas mäletate, kui suure kisaga siga põllul taga ajasime? Kui need sead meie põllud tuksi keerasid, küllap nad põhjustasid ka kliimasoojenemise ja haigused, sest nad on harjunud kurja tegema. Nemad on meie suurim hirm. Teate, sellest hirmusupist saab meid välja tuua vaid ühe priske ja apla sea kisaga tagaajamine."

Kõik kilplased noogutasid üksteisele äratehtud näoga kaasa: jaa muidugi.

Mured ja hirmud polnud kaugeltki veel lahendatud. Nimelt, kust leida priske ruigav siga, mida taga ajada? Kus probleem suurim, seal abi kõige lähem. Kilpla targad teadsid, et tuleb seakisatööstus appi kutsuda. See aitab kõiki kaasata ja jalustrabavaimad ideed igaüheni viia.

Seakisatööstuseks nimetati neljandat võimu Kilplas, kes mõistis, et ka piseimast tatipritsmest saab suurima mulli puhuda. Seakisatööstus teadis hästi, et rohkelt tatti toob rohkelt pappi, pole vahet kas uudis pärit seakisatööstuse sotsiaal- või massikisaosakonnast.

Nii tõmmatigi uhkelt käima esimene avalik tatipiisakampaania "Kust leida priske pahalane, ruigav siga?"

Esimene kilplane avaldas, et pole põlde ega sigu, sest kõik põllud on metsa kasvanud ja sead ära metsistunud. Teine kilplane arvas, et hunte metsas vähevõitu, kes sead metsast välja ajaks. Kolmas sedastas, et sead on ilmselt omasooiharuse kätte üldse ää koolnud.

Neljas hüüatas: "Just nimelt, neil pole metsas teistega võrreldes võrdseid tingimusi." Viies kõvatas mantraga, et siinse metsa taga polegi rohkem metsi, sest moodsa aja sead ei tuhni ammu kartuleid põllult välja, vaid müttavad täie auruga puupõldudel, süües neid koos juurtega selleks, et oma pisipõrsastest kord paksud, mahlased ja riukalikud sead saaks kasvatada.

Kuues karjus üle teiste: "Kõik metsad kaitse alla!" Seitsmes seepeale nõudis notsude ja huntide kaitse alla võtmist. Kilpla auväärseim juhtki ei saanud enam vaiki olla, punnitas silmi ja kostis: "Sõna on vaba, seega vaid mina võin vihakõnet pidada".

Vaidlus kogus tuure ning õhk oli seakisatööstuse tatimullidest tiine. Seakisatööstuse eesmärk sai peaaegu täidetud, sest tralli tulid tegutsemishimulised kilplased igast külast kaema ja abiks olema.

Mõned aeglasemad ja kaugematest küladest tulnud kilplased jäid toimuvat suu ammuli vaatama, mõistmata, mis nüüd juhtunud on, kuid kes ütles, et suu ammuli vaatamine pole kaasamine.

Aktiivgrupi näod muutusid uuesti murelikuks ja mustaks nagu Juhan Liivi "Must lagi on meie toal", sest mõistsid, et siga seaks, aga kuidas ka kõikse apaatsemad kaaslased lisaks vaatamisele ka siga taga ajama saada.

Küladest kiireimad kohale jõudnud hakkasid koostama petitsiooni, et kutsuda Kilpla kuningat üles kaasa mitte jooksjatele uusi makse kehtestama. Nõukoja tagant maapealsest pilvest kostus sametine hääl "tasuta kanep ja kodanikupalk kaasajooksjatele."

Kõige valjuhäälsem kohale jõudnu müristas, mis petitsioon, mis kanep, meie ennast ohverdav ja plakatitega sea järel jooksmise kisa tekitab kaastunde ka kõige tuimemate kilplaste kõrvus ja paneb need rõõmust kaasa vudima.

Kirkaid ja säravaid ideid tuli kordades rohkem, kui nõukojal aknaauke oli ja õuele tarkust ära mahtus. Seakisatöösturid väntasid hoogu juurde, et ükski tarkus trükipresside ja pliiatsite jahtumise tõttu kaduma ei läheks. Nõnda kilplased jäidki seakisatööstuse abil arutama, kuidas hirmude peletamiseks siga leida.

Kilplaste rahvuslik lootus oli juba kadumas, kui üks vanem kilplane kepi najal püsti tõusis, rehmas kisa pääle käega ja seadis sammud metsa poole, ise habemesse pobisedes: "Igal kilplasel tuleb oma hirmudega esiti ise vaikides silmitsi seista, mitte kõiges sigu süüdistada". Tema hall pea teadis, et sõna on vaid siis vaba, kui osatakse kuulata. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: