Kadri Org: pöördumistele kogutud allkirjade tegelik mõju

Eesti ühiskonnas tõstab kodanikuaktivism aina enam pead ning seda e-riigile kohaselt ka digitaalsete vahendite kaudu. Erinevate petitsioonide ja pöördumiste allkirjastamine toob esile aga põhjendatud küsimuse, mis on üldse ühe allkirja mõju ning mis neist allkirjadest edasi saab, kirjutab Kadri Org.
Kõigepealt on oluline tähelepanu pöörata sellele, et pahatihti ei koguta erinevatele petitsioonidele mitte allkirju, vaid inimeste isikuandmeid nagu näiteks ees- ja perenimi, e-mail või sotsiaalmeedia konto vahendusel antud kinnitus.
Põhjus, miks tihtipeale otsustatakse minna just nende andmete kogumise teed, võib peituda näiteks nii soovis protsessi lihtsustada, saada näiliselt rohkem toetushääli kui ka selles, et digitaalsete allkirjade kogumisega kaasnevad täiendavad kulutused.
Kuigi isikuandmete massiline kogumine võib ilmestada ühiskonnas valitsevat meelsust konkreetse küsimuse või teema osas, siis selle toimingu nimetamine allkirjade kogumiseks on põhimõtteliselt väär.
Lisaks ei ole välistatud oht, et petitsioonile toetushäälte kogumise varjus tegeletakse näiteks andmebaasi koostamisega lehehaldaja huvides, olgu selleks sihitud reklaam või mõni muu mõjutusvõte.
Päris allkirjadel on õiguslik võim
2014. aastal võeti riigikogus vastu seadus, mis annab kodanikele õiguse esitada parlamendile vähemalt tuhande toetusallkirjaga kollektiivseid pöördumisi, mille menetlemine ning mille suhtes seisukoha kujundamine on vastavale riigikogu komisjonile kohustuslik.
Sama õigus on kodanikele kehtinud juba 1993. aastast ka kohalikul tasandil. Nimelt sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §32, et omavalitsus peab võtma arutlusele algatuse, millel on vähemalt üks protsent selle omavalitsuse hääleõiguslike elanike allkirjadest.
Selleks, et pöördumisele järgneks õiguspõhine protsess, mille alusel ei saa sellest lihtsalt mööda vaadata, on tarvis koguda päris allkirju, kas paberil või elektrooniliselt. Sealjuures tuleb paberile märkida ka allkirja andnud isiku nimi ja isikukood.
Vastupidiselt arvamusele, et tänapäeval on interneti vahendusel allkirjade kogumine väga lihtne, siis selleks, et kollektiivne pöördumine saaks kokku tuhat allkirja, ei piisa rahvaalgatus.ee keskkonnas digitaalallkirju koguvate pöördumiste näitel üldjuhul vaid petitsiooni internetti üles riputamisest ning selle jagamisest sotsiaalmeedias.
Harilikult on edukatel algatustel kulunud vajaminevate allkirjade kokkusaamiseks paarkümmend päeva. Pöördumisele tagab edu laiem ja pikaaegsem läbimõeldud kommunikatsioonitegevus, millega on tekitatud kaaskodanikes soov vastavasse teemasse või probleemi pühenduda ning aktiivselt tegutseda.
Seaduseelnõu on vaid üks lahendustest
Seaduse sõnastuses saab kollektiivse pöördumisega teha parlamendile ettepaneku, kuidas kehtivat regulatsiooni muuta või ühiskonnaelu paremini korraldada. Pöördumiste mõju hindamisel kiputakse tihtipeale vaatama indikaatorina aga vaid seda, kui palju seadusi on muudetud, jättes arvestamata selle, et paljud kollektiivsed pöördumised ei ole lahendatavad vaid pelgalt seaduse muudatusega.
Lisaks on seaduseelnõu algatamine vaid üks lahendus võimalikest, kuidas esitatud probleem lahendada, kui see muul moel võimalik ei ole.
Eelnevat ilmestab ka statistika. Alates 2014. aastast on riigikogus senimaani lõpetatud 66 kollektiivse pöördumise menetlusprotsess. Neist ühe mõjul on muudetud seadust ning kolmel korral täiendatud kehtivat seaduseelnõud määrusega.
Üle poole kordadest on otsustatud lahendada pöördumises püstitatud probleem muul viisil. See hõlmab endas näiteks pöördumise menetlemise lõpetamist, kuna riigikogu menetluses juba on samasisuline eelnõu, või otsustatakse liita ettepanek mõne mahukama seadusandliku muudatusega.
Tihtipeale ei ole ettepaneku üle otsustamine ka riigikogu pädevuses. Sellisel juhul otsitakse riigikogu komisjonides pöördumises püstitatud probleemile lahendust parlamentaarse kontrolli kaudu, mis tähendab, et vastaval institutsioonil palutakse teemat analüüsida ning esitada tulemused või anda arengutest ülevaateid. Mitmete pöördumiste arutamiseks on korraldatud avalik komisjoni istung või arutatud neid olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigikogu täissaalis.
Kuivõrd nii seadusloome protsess kui ka parlamentaarse kontrolli rakendamine on aeganõudev, võib olla pöördumiste menetlemisel tulemusteni jõudmine pikaldane. Sellest hoolimata on tänu kollektiivsetele pöördumistele tõstatatud riiklikult hulga olulisi teemasid, mis on suunatud lahenduste väljatöötamisele ning mis on täitevvõimu asutuste ehk valdavalt ministeeriumite laual aktuaalsed ka pärast esmast menetlust riigikogu komisjonis.
Aktiivsed kodanikud on ressurss
Kollektiivseid pöördumisi luua ja esitada võimaldav osalusportaal rahvaalgatus.ee kasvas välja 2013. aastal toimunud rahvakogu protsessist, mille eesmärk oli lahendada arutleva osalusdemokraatia vahenditega erakondades tekkinud probleeme ja nendest sündinud usalduskriisi ühiskonnas.
Kuigi portaal on rahvusvahelisel tasandil OECD ja teiste organisatsioonide poolt toodud esile kui avaliku sektori innovatsiooni edulugu, mis toetab osaluskultuuri ja arutlevat demokraatiat, on Eestis seda mõju senimaani pigem alahinnatud.
Just koostöö- ja arutelukultuuri edenemine on aga laiem väärtus, mida võiksime rohkem ka Eesti ühiskonnas hinnata. Seda, et inimesed saavad oma hääle ja ideed ise otsustajateni viia, avatult ühise laua taga välja toodud murekoha üle arutada ning proovida leida lahendusi.
Kodanikud, kes valutavad südant ja mõtlevad kaasa teemadel, mis ei puuduta mitte ainult neid endid, vaid kõiki, kes soovivad kaasa rääkida ja kes aktiivselt tegutsevad üldise heaolu nimel, on ressurss, mida peaksime nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil kõrgemalt hindama.
Toimetaja: Kaupo Meiel