Triinu Ossinovski: demokraatia katteloori langemine Myanmari valitsemiselt

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Triinu Ossinovski Autor/allikas: MTÜ Mondo

Möödunud nädalal toimus Myanmaris riigipööre ning taas tuli võimule sõjavägi. Miks sõjavägi just praegu võimu haaras ja mis riigis edasi saab, analüüsib MTÜ Mondo Myanmari ekspert Triinu Ossinovski.

1. veebruar, päev, mil Naypyitaws pidi ametivande andma uus parlamendi koosseis, algas birmalaste jaoks suure šokiga, sest riigis oli varahommikul võimu haaranud keskvalitsuse sõjavägi ehk Tatmadaw.

Praeguseks on rahva protestid levinud üle riigi ja sõjavägi oma käe ka nende vastu tõstnud. Lisaks on suurlinnades toimuva kattevarjus intensiivistunud ka Tatmadaw sõjategevus vähemuste aladel maapiirkondades. 

Olgu siinkohal öeldud, et Tatmadaw on Myanmaris võimul olnud ligi 50 aastat ja ka viimasel kümnendil, mida on läänemaailmas tahetud näha kui riigi demokratiseerumise perioodi, on tegelikult nii seadusandliku kui ka täidesaatva riigivõimu teostamisel kaalukeeleks olnud seesama sõjavägi.

Sõjavägi on pea 60 aastat võimul olnud, olgugi et formaalselt on viimased viis aastat riiki juhtinud Rahvuslik Demokraatialiiga eesotsas riigisekretäri ja Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyiga.

2008. aastal vastu võetud põhiseaduse on koostanud Tatmadaw oma huve silmas pidades. Selle alusel kuulub alati 25 protsenti parlamendi kohtadest sõjaväele. Nii muutusi konstitutsioonis kui ka olulisemaid teisi seadusmuudatusi saab aga vastu võtta üle 75-protsendise enamuse toel, teisisõnu, sõjaväe toetus on möödapääsmatu.

Samuti on Tatmadaw mehitada põhiseaduse alusel kolm olulist ministrikohta - nii kaitseministri, siseministri kui ka piiriküsimuste ministri koht kuuluvad sõjaväele. Lisaks on põhiseadus läbivalt sõjaväge kaitsev ning viimasele erirolli andev. Teisisõnu, sõjaväe eriroll ja positsioon on kaitstud konstitutsiooniga ja sellest lähtuvalt on oluline mõista, et Myanmar ei ole kunagi olnud demokraatlik ja antud konstitutsioonile tuginedes ei saa selleks.

Miks haaras sõjavägi võimu ja miks just nüüd?

Küsimus, mida viimase nädala jooksul on enim küsitud, keskendub võimu haaramise ajastusele ja sisule - milleks Tatmadaw seda tegi ja miks just nüüd? Demokraatlik katteloor sõjaväelise riigisüsteemi ees paistis neile vaid positiivseid tulemusi andvat ja enamik kohalikke ning vaatlejaid ei osanud seetõttu vastavat käiku ette näha.

Põhjendusi on mitmeid ja ühtne seisukoht siiani puudub. Kõige tabavamalt võtab selle kokku staažikas birmauurijaid Bertil Lintner, kes rõhutab, et põhjus peab peituma Tatmadaw ülemjuhataja isiklikus soovis või vajaduses. Min Aung Hlaingile oli millegipärast oluline, et novembris valitud uus parlamendikoosseis ei annaks oma ametivannet ja ei tuleks kokku. Miks?

Me teame, et seaduse aluselt oleks ta pidanud erru minema 65-aastaseks saades, mis juhtub 2021. aasta juulis. Selle teadmise peal ringlevad kaks peamist põhjendust, esiteks, et tal on endal ambitsiooni ja suur soov kindrali rüü varna riputada ning riigi presidendiks saada.

Teiseks, tema juhitud sõjavägi on rahvusvahelise kriminaalkohtu uurimise all vähemusrahvusgrupi rohingjade suhtes toime pandud inimsusvastaste kuridegude tõttu, süüdistatud on isegi genotsiidis. Kui Min Aung Hlaing on aga sunnitud erru minema ja Aung San Suu Kyi juhitud valitsus oleks saanud oma võimu teostama asuda, oleksid nad võinud ta rahvusvahelisele tribunalile välja anda. Ta kartis end sellisest kaitsetust seisust leida. Ehkki sõjavägi põhjendab võimu võtmist sellega, et novembrikuised valimistulemused olid võltsitud ja on vaja uued "vabad" valimised korraldada, ei ole see väide kinnitust leidnud.

Mis saab edasi?

Eks aasta näitab, kas sõjavägi korraldab uued valimised ja püüab naasta seni kehtinud pooldemokraatliku süsteemi juurde või on võtnud eesmärgiks need eksperimendid lõpetada ning riigijuhtimises raudselt võim enda käes hoida. Oluline on mõista, et Myanmari ühiskond on viimase kümnendiga palju muutunud - avatus on võimaldanud poliitilise kultuuri arengut, soosinud demokratiseerumisprotsesse rohujuuretasandil ja riigis on tekkinud Tatmadawle tugev poliitiline opositsioon.

Kümme viimast aastat on just kodanikuühiskond olnud see, mis on võrreldamatult tugevamaks, professionaalsemaks ning ka rahvusvaheliselt tugevaid suhteid omavaks kasvanud ja seda on juba oluliselt keerulisem suukorvistada ning maha suruda kui varasematel kümnenditel.

Praeguste meeleavalduste puhul on rahva rahumeelsed protestid iga päevaga kasvanud, hõlmates sadu tuhandeid osalejaid ja levides üle riigi. Kindlasti näeme sellise rahumeelse vastupanu jätku ja kasvu veelgi. Kuid on ka ilmne, et Tatmadaw vastus sellele on oma ilmet alles võtmas ning kulminatsioon ei ole kaugeltki saabunud. Kindlasti on ennatlik viimase nädala sündmuste pealt lõplike kokkuvõtteid teha. 

Viimane, safranrevolutsiooni nime kandev katse toimus riigis 2007. aastal, mil kümned tuhanded mungad avaldasid rahumeelselt meelt sõjaväelise valitsemise vastu. See sai sõjaväelt halastamatu ja üsna kiire vastulöögi. Tuhandeid munkasid vahistati, aga mis peamine, maha suruti ka niigi habras kodanikuühiskond.

Sel korral on sõjavägi taas küll relvad haaranud, kuid tekkinud tugevat kodanikuühiskonda enam nii naljalt pudelisse ei püüa. On üsna tõenäoline, et protestid kasvavad üle riigi ning ühel hetkel tuleb sellele ka tugevam reageering sõjaväelt. Mil viisil nad seda teha otsustavad, on ebaselge, kuid vaatlejad ja kohalikud on sellele mõeldes kindlasti väga murelikud.

Mitmed suured ja olulised partnerriigid (USA, Suurbritannia, Austraalia), kes on viimase kümnendi jooksul suurel määral nii rahaliselt kui ka oskusteabega toetanud Myanmari demokratiseerumist ja iseseisvate institutsioonide ülesehitamist, on lubanud sanktsioone rakendada Myanmari sõjaväe ja sellega lähedalt seotud isikute suhtes. Birmalased ja eksperdid on aga sellise meetme tulemuslikkuse suhtes väga skeptilised. Töötada võiks vaid täppissanktsioonid, kuid olulise tegurina tuleb arvestada Hiina kui suurima kaubanduspartneriga, kes pole vastavat vekslit välja käinud.

Teiseks on just sõjaväe ladvik olnud see osa ühiskonnast, kelle suhtes tuleks neid enim rakendada, kuid kel oli eelinfo ning võimalus vastavaks olukorraks ka valmistuda.

Kohalikud aktivistid paluvad ennekõike relvaembargo kehtestamist Tatmadawle ning ka rahvusvahelise kogukonna riigis püsimist, hoidmaks sellega info liikumist ja välismaailma pilku Myanmaris toimuval.

Arvestades asjaolu, et vähemuste relvajõud on äraootaval seisukohal, kas liikuda edasi rahuläbirääkimistega või tuleb haarata enese kaitseks taas relvad, et korraga on kadunud kogu lootus avatud ja demokraatlike väärtusi kandva riigi võimalikkusesse, et suure tõenäosusega ootab riiki ees ka üsna suur majanduslangus - tuleb tunnistada, et tulevik paistab üsna tume.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: