Aastaring koroonaringis hakkab vähehaaval täis saama, üks oluline tähis, mis näitab, kuidas erakordsetes oludes hakkama saada seisab veel ees ja siis on peaaegu kõik stsenaariumid päriselus läbi mängitud.

Nädala pärast tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva ja muidugi hoopis teistmoodi kui varasematel normaalsetel aastatel.

Vabariigi aastapäev on üks oodatumaid üle-eestilisi pidulikke sündmusi, millel on oma üsna kindlaks kujunenud kombestik ja sündmustik, ning mille järelkajad kestavad tubli mitu nädalat otsaga märtsi välja.

Sel aastal ei toimu suurt kaitsejõudude paraadi, ära jäävad vabariigi aastapäevale pühendatud rahvarohkemad üritused maakondades ning, mis kõige erakordsem - ei toimu ka presidendi vastuvõttu kätlemistseremooniaga.

Pidulik päev muidugi päris tähistamata ei jää. Paljud linnad on juba praegu sinimustvalgetega ehitud ning 24. veebruaril kõlab ka presidendi aasta olulisim kõne ja toimub aasta olulisim kontsert, mis jõuavad Paidest üles Eesti ERR-i otseülekande vahendusel.

Nii et kõik, mis aset leiab, toimub vastavalt heale koroonatavale ja kui kõik hästi läheb, siis esimest ja viimast korda just niimoodi. Arusaadav, aga ikkagi nõuab parajat nuputamist, kuidas meie riigi sünnipäeva tähistamise traditsioone selgi aastal mingilgi määral jätkata.

Riigi tähtsaima päeva pidulikkuse rõhutamine püsib kahel alustalal - riigilipp ja kiluleivad. Kui need kaks on olemas, siis võib vabariigi aastapäeva juba eos kordaläinuks lugeda. Sinimustvalgega on lihtne - lipu võib päikesetõusul heisata sisse või välja, kuidas parasviisi võimalik on. Kui peres on lapsi, võib nad panna kohe hommikul akna peale lippu lehvitama suunata.

Sümbolid on väga olulised, mistõttu kilud seevastu tegelikult väga praegusesse aega sobivad ometi ei ole. Kui inimesi on palju ja tihedalt ühes kohas koos, siis öeldakse, et nad on nagu kilud karbis. Kilukarbi avamisel võib seega tabada nukker nostalgia aegadest, mil meile meeldis naer, meile meeldis armastus ja oma rahvaga meil meeldis olla koos.

Selleks, et vürtsikilud ei tekitaks ebaterveid meeleolusid, tuleks kilude vahele pärast karbi avamist seega võimalikult kiiresti sotsiaalne distants luua. Selle tegevuse raames muutuvad käed kilulõhnaliseks ja tingivad vastupandamatu soovi neid pesta, mis on muidugi hea.

Paraadi puudumisest, mis meid igal aastal isamaalise kaitsetundega täidab, on kahtlemata kahju ja seda koduste vahenditega päris samamoodi korraldada ei anna.

Eelisseisus on siiski need kiired ja õnnelikud, kel õnnestus tuludeklaratsioon täita ning kes maksuametilt raha tagasi saavad. Nemad saavad kodukatuse all moodustada paraadi erinevatest rahatähtedest ja siis on võimalik kommenteerida, et see sajaline kaitseb meid nälja eest, see viiekümnekas aitab kodu sooja hoida ja see viiekas peab kindlustama laste helge tuleviku. Sümboolses mõttes see võib-olla nii vale polegi. Mine võta kinni, mis meid rohkem kaitseb - sõjamasinad või rahapakid.

Laulmisega on tänavu samuti lood teistsugused. Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma on öelnud, et "kuigi eestlased on kõva laulurahvas, siis sellel vabariigi sünnipäeval tuleb koorilaulud ja kontserdid asendada ohutumate tegevustega."

Päris laulmata ei saa, ütleb ju vana regilaulgi praegusesse aega nõnda sobilikult: " Mina laulan, miks ei laula. / Ma laulan läbi murete, / läbi vete vierete. Suu laulab, süda muretseb / silmad vetta vieretavad, / palged lainija lasevad."

Ilmselt tuleb siis mõminaräpi eeskujul võtta kasutusele mõminahümn. See on selline laulmislaad, mida on juba ammu kasutanud need inimesed, kes hümni koos teistega kaasa tahavad laulda, aga kellel pole muusikalist kuulmist ja kes seda piinlikult varjata püüavad. Tulemuseks ongi selline meeldivalt ohutu mõmin.

Vabariigi presidendi kõne ja piduliku kontserdiga on õnneks selgi aastal kõik kontrolli all. Neid saab kuulata ja arvustada ning võib ennustada, et küll rahvas jälle lõhestub, sest ühed arvavad 24. veebruari õhtupoolikul, et kõne ja kontsert lõhestasid rahvast, teised jällegi, et need ühendasid rahvast.

Üks meie vabariigi aastapäeva tugevamaid ja ühendavamaid traditsioone on muidugi presidendi vastuvõtul osalejate arvustamine. Iga korralik eesti pere on harjunud istuma teleka ees ja oigama: "Issand, mis koti on see endale selga tõmmanud!"

Meelelahutusmeedia ja netikommentaarium jäävad tühjaks, vaid kõle veebruarituul ulub neis, nagu oleks tagasi vanad halvad ajad, mil polnud mõtet kellegi välimust arvustada, sest kõik riided pärinesid Tallinna Kaubamajast.

Seda suurt ja tähtsat tühikut aitaks täita ehk see, kui püüda tseremooniat koos vastukajadega lavastada koduses ringis. Pereema paneb end uhkelt riidesse, kõnnib toas väärikalt ringi ja ülejäänud perekond siis hindab häälekalt, kas ta kleit ja soeng sel aastal õnnestusid või ei õnnestunud. Seejärel on pereisa kord. Jah, muidugi võib temagi soovi korral kleiti kanda.

Taolisel tegevusel on kahjuks ka varjuküljed, näiteks võib 25. veebruaril ette tulla hulganisti lahutusi.

Eesootav vabariigi aastapäeva tähistamine on lõppkokkuvõttes nagu kõik need viimased kuud meie elus - tuleb ise kuidagi hakkama saada ja loota ei saa suurt kellelegi teisele. Sümboolne seegi. On aga hullemaidki aegu olnud ning kui ikka väga vaja, saab kodus leiduvatest materjalidest valmis teha nii paraadi kui ka presidendi vastuvõtu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.​