Harri Tiido: ära võimle, surelik, sinu eest on kõik juba otsustatud
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Anicius Manlius Severinus Boethiuse teos "Filosoofia lohutus". Antiikajaloo ja üldse vanema ajaloo kohta ilmub tänapäeval palju raamatuid, seega huvi ja lugejaid jagub, märgib Tiido.
Anatole France'i raamatus "Kuningatar Hanejala praeköök" on üks tegelane – napsilembene jumalasulane, kellega ilmast ilma midagi juhtub. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järjekordse kõrtsist väljalendamise järel lärtsatab ta raske ohkega istuli vett täis tünni, võtab taskust päevinäinud raamatu ja hakkab seda lugema. See raamat oli Boethiuse "Filosoofia lohutus".
Kuuendal sajandil kirjutatud "Filosoofia lohutus" on olnud läbi aegade erineva tähendusega. Keskajal ja hiljemgi on seda massiliselt tõlgitud ja uusi tõlkeid tuleb meie ajani välja – näiteks loo lõpus on viide digitaalsele raamatuversioonile, koopiana aastal 1897 ilmunud trükist.
Minul on laual aastal 1969 tehtud tõlge Folio Society suurepärases köites. Ja harilikult on tõlgid kirjutanud raamatule ka eessõna või sissejuhatuse, mistõttu nende võrdlemine annaks hea ülevaate Boethiuse teksti suhtumise muutumisest ajas ja ruumis.
Kristlik või filosoofiline?
Kas see kirjutis on kristlik või filosoofiline? Kaldun liituma nendega, kelle arvates raamat on filosoofiline. See on omaette väärtus, sest kõigi eelduste kohaselt pidi Boethius ise olema kristlane. Arvukad Jumala või Looja mainimised küll on, aga pigem filosoofilises kontekstis.
Kõrgest Rooma patriitsiperest Anicius Manlius Severinus Boethius läbis kiire karjääri, oli usin õppija, valdas vabalt kreeka keelt, mis tol ajal oli Roomas juba haruldane, ja jõudis noorena kõrgetesse ametitesse, kuid jäi siis keisri vimma alla ja mõisteti surma. Raamat ongi kirjutatud vangistuses, aastatel umbes 543 - 545 meie aja järgi, surma oodates.
Kristlane pöörduks surma eel ilmselt jumala poole, kuid Boethius valib vestluspartneriks Filosoofia naisterahva kehastuses. Üks põhjus kristliku õpetuse puudumisest raamatus on ilmselt selles, et tegemist oli üleminekuajaga, mil kristlus oli küll nii-öelda võimul, kuid see ei olnud veel antiikkultuuri alla neelanud, isegi koolid olid veel sisuliselt paganlikud.
Ja Boethius oli lõppu ette nähes vaba igasugustest piirangutest mõttelennul, sest ta ei pidanud kellelegi midagi tõestama. Kristlus ei olnud tema vaimusilmas esimesel kohal, kuigi mõned kommentaatorid on väitnud, et Filosoofia tema teoses ongi tegelikult Jumala kehastus.
Proua või preili Filosoofia sõnab, et tema ja tema kaaslaste peamine siht elumerel on valmistada ebamugavust pahelistele inimestele, keda on küll palju, kuid kellesse võib suhtuda põlgusega, sest neil ei ole juhti ja neid ajendab eeskätt nende ignorantsus. Ja jätkab: kui hakatuseks hülgad lootuse ja hirmu, oled seeläbi türanni viha jõuetuks muutnud.
Boethius ei jäta selle peale juhust kasutamata ja loetleb nimeliselt kõik need, kelle pahategusid ta on vältinud või kelle viha ära teeninud või keda oma riigiametis päästnud, elik isiklik arveteõiendus on raamatus olemas filosoofilisest raamist hoolimata.
Nende kurtmiste peale proovib proua Filosoofia viia Boethiusega läbi lühikese psühhoanalüüsi, kui tänapäevaseid termineid kasutada, ja teeb patsiendile selgeks, et temaga ei ole ju toimunud midagi äraütlemata erilist. Ta soovitab meeles pidada, et Õnn, Fortuuna, ongi muutlik, muutlikkus on Õnne tegelik olemus.
Seega ei ole midagi eripärast ka Boethiuse kiires tõusus, kõrgustes hõljumises ning seejärel veelgi kiiremas languses vangikongi. Fortuunat ei tasu kunagi usaldada. Ja filosoofiline küsimus on, et kui inimene sureb, siis kumb kumma juurest lahkub – kas tema Fortuuna juurest või Fortuuna tema juurest.
Paljudel inimestel on kalduvus muretseda, et nad võivad kaotada selle, mis neil on. Sel moel nurjavad nad muretsemisega võimaluse olla õnnelik ja nautida hetke, milles elad. Ja võimust – võimur saab võtta kontrolli vaid inimese keha üle, vaba mõtet ei ole võimalik kontrollida. Ja rikkusest – rikas võib surmani olla vaene, kuna ta tahab kogu aeg veel ja veel midagi..
Ja lootusest ning palvetamisest – kui jumalik ettemääratus kõik niikuinii on ette näinud, siis pole mõtet ei loota ega palvetada – kõik on ju ette määratud. Ja pole mõtet püüda olla hea ega halb, sest seegi on ju ette ära määratud. Ära võimle, surelik, sinu eest on kõik juba otsustatud. Seda juhul, kui jumal on kõikvõimas. Milles tasub kahelda.
Huvi antiikajaloo vastu
Muuhulgas sooviksin selle jutukesega juhtida tähelepanu ka tõigale, et tänapäevalgi ei ole huvi antiikajaloo vastu kadunud. Boethiuse raamat sai kirjutet küll Rooma ajaloo lõpul elik varase keskaja alguses, kuid siiski.
Hiljuti ilmus eesti keeleski antiigiuurija Mary Beardsi raamat Rooma ajaloost pealkirjaga "SPQR: Vana-Rooma ajalugu". Kuid Mary Beards on üllitanud ka kogumiku retsensioone antiikajalugu käsitlevatest meie aja teostest, pealkirjaga "Confonting the Classics", mida võiks tõlkida kui "Vastamisi klassikutega".
Ma huvi pärast vaatasin, palju käsitletud raamatuid ajavahemikus 1990 kuni 2014 seal on – neid oli kokku 52. Ja need olid ainult inglise keeles ilmunud tööd, mõned küll tõlked. Elik kui nii palju antiikajaloo ja üldse vanema ajaloo kohta raamatuid ilmub, siis järelikult on ka huvi ja lugejaid.
Eestis on näiteks minu arvates suurepärane "Avatud Eesti Raamatu" sari inimkonna mõtteajaloo töödest. Rahval, kes sellist kirjandust tarbib, on kindlasti tulevikku. Ja neid sarju on väiksemas mahus muidki ning see on suurepärane.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
