X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: keskaja algusest Euroopas

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Jacques Le Goffi abil vaatluse all keskaeg. Keskaeg tõi esile Euroopa tegelikud ja eeldatavad iseloomujooned, nagu ühtsuse ja erisuse kombinatsiooni, idapiiri määramatuse ja kultuuri ühendava rolli, märgib Tiido.

Juba aastaid on kasvanud huvi keskaja vastu. Üllitatud on virnade viisi raamatuid, sealhulgas ka keskaegse elu eri aspektide kohta. Isegi Venemaa puhul on täheldatav selle ajastu käsitluste massilisus nii kohalike sulest kui ka tõlgituna. Seda võib näha kasvõi raamatupoodide venekeelse kirjanduse lettides. Ehk nähakse mingit sarnasust nüüdis-Venemaaga? Ei tea…

Kuid ei saa ka mina trendist kõrvale jääda. Oleme paaris jutus puudutanud Rooma langemise ajastut, nüüd läheks sealt edasi. Toeks prantslase Jacques Le Goffi raamat "Euroopa sünd" ("The Birth of Europe", 2005).

Le Goff ütleb enese eesmärgi olevat näidata, et just keskajal ilmus Euroopa esimest korda kaardile ja omandas seal kuju. Tollased inimesed ei unistanud muidugi mingist ühtsest Euroopast. Euroopa idee oli ehk olemas vaid paavst Pius Teisel, kes 1458 üllitas teksti nimega "Europa". Sellele järgnes mõne aasta pärast tekst nimetusega "Asia", viidates seeläbi Euroopa ja Aasia võrdluse ning vastandumise tähtsusele.

Keskaeg tõi esile Euroopa tegelikud ja eeldatavad iseloomujooned, nagu ühtsuse ja erisuse kombinatsiooni, lääne – ida ja põhja – lõuna vastasseisud, idapiiri määramatuse ja eelkõige ehk kultuuri ühendava rolli. Keskaeg tõi Euroopa rajamisse mineviku pärandi Roomast, Mesopotaamiast ja mujaltki. Antiikmaailma pärand oli olemuselt geograafiline. See tingis nii erinevused kui ka liitumised. Euroopas oli tegemist nii viljakasvatuseks sobiva tasandikualaga kui ka metsade ja pika rannajoonega.

Euroopa kui nimetus on laen idast, semiidi terminist, mis võeti kasutusele esimese sajandi lõpul enne meie aega ja mida foiniikia meremehed kasutasid päikeseloojangu kohta. Siis muidugi kreeka müüt Europa röövimisest Zeusi poolt ja kreeklaste poolt Aasia kontinendi läänepoolse tipu elanike nimetamine eurooplasteks. Antiik-Kreeka pärand oli kahetine: vastuseis Aasiale ja demokraatlik riigimudel. Keskajal demokraatiast midagi ei teatud ja see tuli tagasi alles pärast Prantsuse revolutsiooni. Vastasseis idaga aga keskajal süvenes.

Põhja, lõunas ja läänes oli Euroopa piir selge, idas aga pidev probleem. Üldiselt nõustuti keskajal kreeklastega, et idapiir kulgeb mööda Doni jõge. Seega nüüdis-Valgevene ja Ukraina jäid Euroopasse, kuid nüüdsed Venemaa alad valdavalt välja.

Keskaja kihistustest esimene, 4. – 8. sajandini väldanu, tähistas antiikse ja kristliku kultuuri segu. Sellest ajast on pärit aga mõned Euroopa kultuurilised isad. Esimene oli Boëthius, kellest oleme rääkinud. Tema "Filosoofia lohutus" oli keskajal laialt loetav ja ta oli üks keskaja humanismi rajajaist.

Teiseks Cassiodorus, kes oli algselt rooma-bütsantsi ja barbarite maailma vahendaja. Hiljem tõlkis kreeka autoreid ja oli esimene, kes pakkus munkadele tegevuseks õppimist, levitas raamatuid ja raamatukogusid. Ja isakeste hulka tuleks lugeda ka paavst Gregorius Suur, kes kaitses Roomat ja kiriku omandit lombardlaste eest ning kes on tuntud ka gregoriuse koraali ehk kirikulaulu viisi loojana.

Tollane kloostrielu õpetas Euroopat aega kasutama. Viidi sisse ajaline rütm: kuus tööpäeva ja pühapäev. Aastal 532 muutis munk Dionysius Väike Kristuse sünni ajaloo uueks alguseks. Pani küll pisut mööda, kuna Kristus sündis ilmselt neli aastat enne meie ajaarvamise algust.

Aja kõrval oli tähtis ka ruumi kujundamine Euroopas. Toimus piiskopkondade ümberjagamine ja pandi paika neid ühendav teedevõrk. Pühakute säilmete asupaigad tõid kaasa palverännakud ja seega suhted Euroopa eri osade vahel. Uute poliitmoodustiste etteotsa ilmusid kuningad, kes olid küll pigem pealikud, Nende seadused olid olemuselt barbarite omad, kuid paljuski rajatud rooma õiguse jäänustele.

Karl Suure impeerium oli väidetavalt esimene Euroopa mustand, kuid samal ajal ka näide väärastunud Euroopast. Tema visioon oli natsionalistlik, impeerium eelkõige frankide oma ja tugines eeskätt patriootlikule vaimule. Sellisena võib seda pidada hilisemate Karl Viienda, Napoleoni ja Hitleri unelmate eelkäijaks.

Territooriumi poolest oli karolingide impeerium piiratud ja Euroopa vaatevinklist oli see tegelikult nurjumine. Karolingide nüüdismüüdi taustaks on aga tõik, et Karl Suur andis välja hulga dekreete kogu territooriumi ulatuses ja kõigis haldusvaldkondades. Ta püüdis ühtlustada seadusandlikku kirevust, millega on usinalt tegelenud ka nüüdne Euroopa Liit.

Kuid karolingide impeeriumil oli Euroopale üldiselt tsiviliseeriv mõju. Karl ise küll eriti kultuurne ei olnud, tal oli suuri raskusi lugemisega ja kirjutamist ei õppinud ta üldse ära. 9. sajandil toodi Euroopas välja kolm domineerivat piirkonda: Itaalia, Gallia ja Germaania, mis olid kolme rahva eelkäijad.

Karolingide ajastu alguses ja juba pisut enne seda hakkasid Euroopasse imbuma ka slaavlased. Ladinlaste ja bütsantslaste vahel suutsid nad oma identiteedi valdavalt säilitada. Üldiselt jagunesid uustulnukad kolmeks. Lisaks slaavlastele esiteks skandinaavlased ehk viikingid või normannid. Kesk-Euroopas ungarlased, kes erinesid teistest keele poolest. 9. sajandi lõpul asutasid need Aasiast tulnud inimesed poolrändhõimuliku riigi Karpaatides, kust korraldasid röövreide mujale Euroopas.

11. ja 12. sajand olid kiirliikumine lõpliku Euroopa suunas, see oli ajaliselt feodaalne kiht. Piirkondi tähistati muuhulgas ka joogi järgi – kas õlleala või veini piirkond. Läänes tekkis küll veel ka kolmas, siidriala. Selle aja Euroopas ilmnes ka uuendus kloostrite maailmas, relvaordud hakkasid paljunema, et mõõga ja palvetega uskmatute vastu võidelda. Selle aja ilmestajad olidki ristisõjad.

13. sajandit loetakse keskaegse lääne kõrgpunktiks, mil kinnistus kristliku maailma olemus ja jõud. Linnade loomise laienemine, kaubanduse taastõus, edusammud hariduse levikus ja ülikoolide teke ning areng. Ka raamatute levik ning kirjanduse areng.

14. ja 15. sajandit loetakse aga keskaja lõpuks, millest saab lugeda eesti keeles Johan Huizinga raamatust "Keskaja sügis" (2007).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: