Marcus Aurelius ütles umbes 1900 aastat tagasi: "Kõik, mida sa näed, hävib õige pea, ja need, kes näevad seda hävimas, hävivad õige pea ka ise. Ja see, kes sureb kõrges eas, saab võrdseks sellega, kes suri enneaegu."

Me ei tea, mida ta täpselt mõtles, aga on teada, et see materiaalne, mida ta nägi ja mis ajendas teda nii mõtlema ja ütlema on ammu pea täielikult hävinud ja võib-olla isegi mitu korda. Mis ei ole hävinud, on inimene oma olemuslikkuse ja nähtumuslikkusega.

Välisel vaatlusel ei pruugi teha suurt vahet inimeste olemuslikul ja näilisel olemisel. Küll aga on alust arvata, et nii nagu inimene on loodud on ta olnud juba aastatuhandeid. Ei oma suuremat tähtsust, kas inimene kasutab ühest punktist teise liikumiseks hobust, pastlaid, eeslit, autot, lennukit või mis iganes liikumisvahendit, vaid oluline on see, miks ta läheb.

Inimesed on olnud teel läbi aegade. Täpselt sama kaua kui inimene on olnud teel, on ta ka otsinud endale õigustust teel olemisele ja olemas olemisele. Tegelikult olemisele.

Kõik inimesed, kes Maal elavad omavad oma elu lugu, mis algab sünniga ja lõpeb surmaga. Nende kahe tähistatava sündmuse vahele jääb hulk kohtumisi, saabumisi, lahkumisi, kohkumisi, üllatumisi, avastusi ja arusaamatusi ning kindlasti ka veel paljut muud, mis kujundavad tema isiksuslikke omadusi. Isiksus omakorda annab meile näo, mille järgi meid ära tuntakse ja iseloomustatakse ning mäletatakse.

Suure osa ajast elus on inimene üksi, aga mitte alati. Olemine tervikuna annab võimalusi leida põhjuseid või õigustust küsimusele, miks ma oman kohta siin planeedil Maa ja kuidas ma peaksin siin teiste teeliste hulgas olema.

Tegelikult olemine ei ole niisama lihtne, sest ise olemine nõuab nii teadlikkust kui ka julgust. Julgust saada teada ja olla teadlik endast ja teistest. Oma sisimas me tajume ja teadvustame, et kõik meie, inimesed oleme omal moel sarnased ja samal ajal ka omal moel unikaalsed.

Sarnasus annab meile õigustuse nõuda endale, midagi sellest, mis kuulub teistele ehk mitte mulle ja tekitab võrdsustunnet. Unikaalsus annab meile õigustuse nõuda enda suhtes erikohtlemist selleks, et me tunneksime ennast enda positsioonil koha välja teeninuna.

Mõnele tundub, et tema missiooniks on koguda varandust, mille abil ta saab luua maailma ilmasambaid ja mõnele tundub, et tema ülesanne on lihvida oma intellektuaalne suutlikkus tasemele, mis võimaldab tal mõtestada ja õpetada mõtestama inimeste olemise ülimat olemust.

Kui Marcus Aurelius sõnastas 1900 aastat tagasi elu olemuse ja kaduvuse oma sõnadega nagu idamaise mandala, siis sai see mõte kirjaliku vormi ja iga inimene, kes soovib võib sellele oma teel toetuda. Selleks hetkeks, kui Marcus Aurelius oma mõtteid kirja pani ja välja ütles, oli Zenon juba enam kui 500 aastat tagasi oma meisterliku keelekasutusega õppinud ja õpetanud ka teisi loodud teeside kaudu avastama vastase või kelle iganes kõnes vasturääkivused, mis võisid kuulajat eksitada või viitasid kõneleja kõnemeisterlikkusele.

Kõnekunsti abil oli ja on võimalik luua pilt millestki, mis võib olla samal ajal nii hea kui ka halb või tõde või ka vale. Selline sõnade abil enese veendumuste või ambitsioonide väljendus, mis kujundab kuulaja või vestluspartneri seisukohta on vanem kui 2500 aastat. Ka sõnade kasutuse abil voolime endale nägu, ka siis, kui kasutame seda sõnapintslit enda kaaslastest pildi maalimisel.

Kuivõrd seesugune eneseväljendus ja ka enese kehtestamine ei ole uus nähtus, vaid pigem on erineval tasemel kujunenud inimese olemise osaks ja seda juba õige mitu sajandit, siis ei saa olla selle mitte tundmisel objektiivseid põhjuseid. Seda enam on keeruline leppida teadmisega, et oskus märgata ja ära tunda kõneleja tegelikku motivatsiooni ei ole samal ajal niivõrd üheselt ja selgelt inimese olemise osaks kaaskujunenud.

Eriti selgelt annab põhjust analüüsiks see, kui terase pilguga ringi vaadates võib õige sageli märgata olukordi, kus inimene on sattunud oma peegelneuronite peegelduse ja kognitiivse dissonantsi spiraali. Sellises olukorras dikteerib kogemus käitumise ja varasem tegu loob õigustuse või koguni sunnimehhanismi järgmisele teole, mille vastu astumine oleks justkui enesereetmine.

Suurepäraseid näiteid edasi mõtlemisest ning olnule tuginedes oleva täiustamisest võib tuua mitmeid. Üheks selliseks on dialektiline analüüs, mis Zenoni, Herakleitose, Platoni, Hegeli ja paljude teiste käsituses on saanud uudse ja ajakohastatud vormi aitamaks inimesel jõuda vaadeldavate protsesside ja nähtuste olemuslikkuseni ning tõele lähemale.

Samuti on üheks selliseks näiteks Carl Gustav Jung, kes tuginedes idamaade filosoofiale ja praktikatele on muu hulgas ühe käsitlusena kirjeldanud mandalat kui "sisepilti, mille (aktiivne) kujutlusvõime ehitab järk-järgult üles ajal, mil vaimne tasakaal on häiritud või kui on vaja mõista positsiooni".

Mida kaugemal on inimene tõest, seda väiksem on ta tegelik vaimne tasakaal ning seda suurem on psüühika roll tasakaalu otsimisel. Mats Traat kirjutas kunagi teose "Karukell, kurvameelsuse rohi", aga äkki on aeg võtta endale kreedoks tees, et "tõde, kurvameelsuse rohi". Need eelnevad ajaloolised näited ilmestavad inimese tegelikku suutlikkust tuginedes olnule saavutada enamat.

Tänavale astudes kohtad sa kõikjal inimesi, kes alustavad oma olemist pea igal hommikul uuesti algusest. Tee, mis peaks meid viima edasi, hoiab meid hoopis kinni, sest paljud meist ei ole õppinud edasi liikuma. Selleks, et edasi liikuda, pead sa redelil ronides õppima vahet tegema pulgal ja pulgavahel. Pulgast haarates võid sa leida tuge, aga pulkade vahest haarates haarad sa tühja.

Iga tühjust täis peotäis on hapruse ausammas, mis on näivuse vundamendiks. Tühja haarates kaotad sa tegeliku tasakaalu. Tasakaalutus olekus ei saa sa aga luua püsivaid sidemeid ega olla kohal.

Enam kui 1500 aastat tagasi loodud kõnetehnika abil on olnud inimesel võimalik õppida keele kaudu tundma nii ennast kui ka teisi enda ümber. Õppida küsima küsimusi ja formuleerima vastuseid. Meil on olnud võimalus kujundada endale ideaale, mille kaudu õppida looma maailma, kus kõik inimesed suudavad ja tahavad tegelikult olla ning hoida elu.

Ükski elus indiviid ei ole igavene, aga elu ise on igavene. Iga elu edasi kandev inimene võiks õppida elu väärindama ja seda väärindatuna edasi kandma ja õigel hetkel ka edasi andma.

On võimalik eitada olnut või ka ülistada olnut, aga on ka võimalus, et arvestada olnuga. Kõik uus ei ole ammu unustatud vana, kuid väga palju ammu olnust on unustatud ja midagi on ka uut. Olgugi, et see kõik, mis on tegelikult tähtis ja annab võimaluse tegelikult olla, on alati meiega koos olemas ja vähemalt käeulatuses, kui mitte lähemal ehk juba peos.

See, kui me hoiame olulist endaga kaasas, ei muuda meie olemist hapramaks ega meid vähem väärtuslikeks, vaid pigem suurendab meie olemise kindlust.

Ei tohiks olla küsimus, kas ja kui palju me õpime kasutama ja looma seda, mis on tegelik ning aitab meil olla tugevam ja kindlam ning hoiduda sellest, mis on habras ja näiline. Küsimus saab olla ainult selles, kuidas me saame seda maksimaalselt teha.

Ma vahel tuletan endale meelde ühte Doris Kareva kirjutatud rida luuletusest, milles ta ütleb, et "õnneks on meil alati aega". Aega olla need, kes me tegelikult oleme ja mitte kujuneda kellekski vähemaks.

Kui see õnnestub, siis on meil põhjust olla õnnelik. Kui see võib näida liiga raske, siis tuleb sulgeda silmad ja kõrvad ning võtta see iseolemise hetk, et taastada oma meelekindlus vankumatuks olemiseks, sest "õnneks on meil alati aega".