Indrek Treufeldt: tarbetu vimm, mis takistab arengut

Foto: Kalle Veesaar

Kas saab rääkida põhiseaduslikest õigustest riigis, kus on maad võtmas kummaline uusfeodalism? Võib juhtuda, et see, kes linnas räägib trendikast kogukonnaliikumisest, nõuab maal otsatut autonoomiat, märgib Indrek Treufeldt Vikerraadio päevakommentaaris.

Autolavka ehk kauplusauto jõudis kolhoosi karjalauda juurde korra nädalas. Vanaema rakendas vankri ette hobuse ja nii saime asuda teele. Et hobu polnud enam esimeses nooruses, siis kulgesime mõõdukas tempos. Läbi lopsaka metsa ja üle võsaväljade, kus liigiline mitmekesisus oli võtnud sajandeid haritud põllumaa üle ammu enne, kui sellest rääkima hakati.

Lapsena jäi mul mulje, et olen sattunud maailma servale. Ei ainsatki hingelist. Ainult võimas loodus. Alles kauplusauto juures nägin teisi inimesi. Igaüks justkui saabunud oma galaktikast. Inimesi leidus selles maanurgas märkimisväärselt hõredalt. Kui läks õnneks, sai autolavkast osta isegi võid ja sardelle, kui kehvemalt, siis üksnes kõva vormileiba ja ehk konserve.

Meie talu ümber oli maa, mis hüljatud, võib-olla isegi põlatud. Paljudest kunagistest kodudest olid alles üksnes nimed ja jutud. Väärikate maaharijate maanurgast sai aastatega kõle kolgas. Kes küüditati, kes lahkus kaugele linna. Vaid mõned jäid ja nende suhtes tunti pigem haletsust. Üks neist oli mu tragi vanaema, kes kunagi ei andnud alla.

Mu isa, kes siin üles kasvas, kasutas kooliteena teist rada. See läks tema kodust üle jõe ja purde, kui suurvesi ei olnud seda minema viinud. Nii ta kõndis, kogu oma sõjajärgsesse ajastusse sattunud kooliaja, nähes ühtaegu nii maa taastumist kui tühjenemist. Kuigi riik oli kõik metsad ja põllud endale võtnud, kõndis ta nagu vaba mees kodu ja kooli vahet. Ei tulnud suuremat häda ei metsavendadest ega kommunistidest.

Aastakümneid hiljem keeran riigimaanteelt kruusateele. Mu pere on autos. Pärale jõudmiseks tuleb läbida vaid veel mõned kilomeetrid. Ent äkitselt tunnen hinges hirmu ja ärevust, mis pole võrreldav tipptunnivaluga Tallinna-Tartu maanteel. Olen ühtäkki kurjategija, kes tunginud võõrale maale.

Uus üleaedne on kohalikule omavalitsusele andnud teada, et talle ei meeldi võõraste kulgemine ja on üles pannud ka vastavad märgid. Kuigi juriidiliselt pole veel täit selgust ja vallavalitsusest kinnitatakse, et veel võib sellest suunast oma maavaldusele läheneda, tunnen tohutut tuska.

Ehk vaid kopter leevendaks mu otsatut piinlikkustunnet. Ma tahaksin olla korralik kodanik, aga mulle seda võimalust enam ei anta.

Meie tallu on vaid kaks võimalikku teed. Ka seda trassi, mida vanaema ja hobuvankriga kunagi maailma serva poole teele asudes kasutasin, tahab omanik maksustada. Sest võõra möödumine on moodsatel aegadel ju midagi talumatut.

See kõik võib ju olla mu isiklik jonn, kui see oleks vaid üks veidravõitu lugu. Aga vallavalitsuse ametnik, kellega juttu teen, ohkab raskelt. Sääraseid saagasid kuhjub nüüd ametnike töölaudadele ohtralt. Sedamööda, kuidas kaugetest linnadest saabub peenemat rahvast, kes hoogsalt omandavad uinunud maid ja maju.

Võib juhtuda, et see, kes linnas räägib trendikast kogukonnaliikumisest, nõuab maal otsatut autonoomiat. Iga selline punnimine tähendab omavalitsusele rasket vaeva ja tihti ka märkimisväärset kulu. Meie ühise, maksumaksja rahaga minnakse kohtusse. Aga otsus võib sealt tulla selline, mis rikub viimasegi mõistuspärase lahenduse.

Kõik algas kuulsusrikkast maareformist. Siis erastati maad nõnda rutakalt, et mõni avalik teejupp anti kogemata või lihtsalt puhtast rumalusest ära. Vana segadust nüüd enam purki tagasi ei topi. Pigem on sellest saanud omamoodi tööstusharu, mis aitab teeninda neil, kes oskavad süllekukkunud teejuppide kasutamise eest kümnist küsida. Teenivad ka juristid ja advokaadid. Ka kohtud saavad tööd ja nutsu.

Kas saab rääkida põhiseaduslikest õigustest riigis, kus on maad võtmas kummaline uusfeodalism? Igaüks on oma maavalduses uhke vürst või vürstinna. Halvakspanu on uue kõrkuse leebem vorm. Halvemal juhul kaevatakse teed läbi nagu rajataks vallikraave, veeretatakse rajale ette kivid või istutatakse hekk, et tekiks tõeline bastion.

Neid lugusid on meie vabas riigis uskumatult palju. Ja neid tuleb üha juurde. Ehk oleks lahendus mingi riikliku lepitusinstitutsiooni loomine, mis ajalüüsiks kuhjunud probleeme ja vaeks rasketes vaidlustes sündinud pretsedente? Lugematud omavalitsused ühekaupa punnitades lihtsalt ei vea enam välja. Peab midagi ette võtma, et rookida välja tarbetu vimm, mis takistab kogukondade elu ja arengut.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: