Suvel on rohkem aega raamatuid lugeda ja nii sattus ka mulle üle pika aja kätte üks Michel Foucault' aastaid tagasi ilmunud valikkogu pealkirjaga "Teadmine, võim, subjekt". Sellega seoses meenus omakorda inglise filosoofi Jeremy Benthami 18. sajandist pärinev arhitektuuriline idee nimega Panoptikum. Foucault nimelt korjas Benthami mõtted 1970. aastatel jälle üles ning kirjeldas Panoptikumi kaudu terveid võimumehhanisme.

Mida Panoptikum endast kujutab?

Tegemist on ümara ehitisega, mille keskel on vaatetorn. Sellest tornist näeb igasse ehitise ruumi, kuid ruumidest endist vaatetorni sisse ei näe. Ennekõike vanglatele disainitud järelevalvesüsteemi kaugem mõte oli sisendada valvatavatele, et igal hetkel võib tornis keegi olla ja sind jälgida. Sellepärast tuli käituda nii, nagu oleksid lakkamatult valvuri pilgu all. Sealjuures ei saanud suhelda kõrvalruumides olijatega – Panoptikumis oled ainult sina ja kõike nägev ja kontrolliv silm tornis.

Bentham ise leidis, et tema ideed saaks rakendada kõikvõimalike n-ö kasvatusasutuste arhitektuuris, alates haiglatest, lõpetades koolidega, kuid ennekõike hakati tema Panoptikumi siiski seostama vanglasüsteemiga.

Panoptikum on jälgimisaparatuur, kus jälgitavad hakkavad ise teostama seda võimu, mida peaks teostama tornis olija. Pidev surve olla jälgitud paneb valvatavad käituma soovitud viisil. Ringhoones viibijad teavad, et nad on kogu aeg võimu silma all, sealjuures "võim" ise ei ole peaaegu kunagi nähtaval. Ta teostab end nähtamatuna.

Foucault arendas Benthami ideestikku edasi, kirjeldades Panoptikumi mõiste kaudu võimumehhanisme laiemalt. Sealjuures võib küllalt kergesti kanda 21. sajandisse seda, mida Foucault kirjutab 17.- 18. sajandi võimumuutuse kohta. Tsiteerin: "Ilmus – tuleks öelda leiutati – uus võimumehhaanika, millel olid väga eripärased protseduurid, täiesti uued instrumendid ja hoopis teistsugune aparatuur. [---] See on võimutüüp, mis toimib pidevalt järelevalve kaudu."

Tänapäeval kangastuvad sellest rääkides mõistagi ennekõike sotsiaalmeedia ja selle mõju meie psüühikale, keha-kesksusele, kuvandile, sotsiaalsele staatusele jne.

Kuid ühtaegu kangastub ka peidusolev vaatleja torni tipus. Benthami ideed süüdistati hiljem selles, et mõeldes parimat – see tähendab motiveerida salajase jälgimise kaudu inimesi ise ennast jälgima ja käituma nii, nagu "vaatlejale" meeldiks – avab tema Panoptikum ukse ka piiramatu võimu ohtudele. Leiti lausa, et oma reformiga valmistas Bentham teed selleks, mida ta ise kartis.

Ja samasugused mõtted tekivad, kui lisaks Benthamile ja Foucault'le lugeda ka uudiseid, muuhulgas selle kohta, et president otsustas siiski välja kuulutada automaatse biomeetrilise isikutuvastuse süsteemi andmekogu ehk ABIS-e seaduse, mis ometi on nii juristidelt, avalikkuselt kui isegi ministeeriumidest korralikult kriitikat pälvinud.

Muidugi ei saa mainimata jätta olukorra irooniat: Panoptikumi-laadset võimumehhanismi teostab liberaalne valitsus, mis võiks end hoopis Foucault' mõttekaaslaseks pidada.

Aga mis selle irooniaga ikka väga peale on hakata, kui Panoptikum on juba kohal.

Tsiteerigem veel kord Foucault'd, kes kirjutab: "Võim on kogum võimalikke tegevusi mõjutavaid tegevusi." Elementaarne, Watson. Sellele võiks kõrvale panna ühe teise tuntud põhitõe: kui näidendi alguses on püss seinal, siis näidendi lõpus teeb see ka pauku.  

Miks peaksime tingimata arvama, et ABIS-e ja teiste püssirohutünnidena mõjuvate seadustega peaks ühel päeval olema kuidagi teisiti?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected] Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.