Viimasel ajal on üha sagenenud arutelud selle üle, miks suur osa rahvastikust ei usu või ei usalda enam tihtilugu teadust ja teadlasi. Usku või usaldust teadusesse rõhutab läänemaailmas kõige enam just progressiivne meedia ning sellest on saanud ka eelkõige progressiivsete või ka vasakparteide üks argumente valimisvõitluses konkurentidega nii meil Eestis kui näiteks ka USA-s.

Olgu siis tegu käesoleva epideemia üle aruteluga, vaktsiinide teemal toimuva vaidluse, kliimamuutuste või ka ühiskondlike ja ajalooteaduslike teooriatega seonduvaga, on täiesti nähtav, et vähemalt läänemaailm on astunud edasi kuhugi uude mõttelisse arengufaasi, kus teadusel ja ka teadlasel kui institutsioonil ei ole enam seda rahustavat või ka tuge ning kindlust pakkuvat rolli, mis oli talle täiesti iseenesestmõistetavalt omane vast isegi veel kümnend tagasi.

Teadusest kui nähtusest on saanud pigem ühe maailmanägemuse võitluslik argument, mis omakorda on drastiliselt vähendanud teaduse usaldusväärsust või ka mainet erinevate teiste maailmatunnetuste seas.

Teadus justkui ei oleks enam mõeldud ja suunatud kõikidele inimestele sõltumata nende maailmavaatest, usust või ka orientatsioonist, vaid on ette nähtud kinnitama maailmavaadete paljususe seast ainult ühe oma.

Sellisel usalduse või tõsiseltvõetavuse kadumisel, mida tõepoolest vist keegi enam eitada ei saa, on tõenäoliselt väga komplekssed ja mitmekesised põhjused, milledest mõnesid üritakski järgnevalt välja tuua.

Teaduse muutumine religiooniks

Esimeseks teadusesse usalduse kadumise põhjuseks võikski aga pidada asjaolu, et täiesti valdavalt poliitiliselt vasakpoolseks või progressivistlikuks muutunud ülikool ehk akadeemiline maailm on ise enda poolt edendatava ja viljeletava töö tõesuse kriteeriumiks tihtipeale esitanud nõude või argumendi, et "teadust ja teadlasi peab uskuma, sest teadus ja teadlased pakuvad ühiskonnale ja poliitikutele ekspertteadmisi ja lahendusi, mida ainult nemad saavad pakkuda, sest nemad teavad kõige rohkem ja paremini".

Teaduse tõlgendamisele kui nähtusele, mida justkui peaks eelkõige "uskuma" on iseäranis täpselt ja ka kriitiliselt osundanud mitmete teiste seas akadeemia president Tarmo Soomere: "Sest ütlused nagu keegi usub ja keegi teine ei usu kliimamuutusi või seda, mis neid põhjustavad, on ilmselgelt religioossed termid. Teadus toetub faktidele, Facta non solum verba, nagu on akadeemia deviis."¹

Ülikoolimaailm koostoimes erinevate progressiivsete ja vasakpoolsete ühiskondlike ja poliitiliste mõttevooludega on aga ise ennast seadnud uueks "religiooniks" ja nähtuseks, mida peab "uskuma".

Valdavalt ateistlikuks muutunud teadusmaailm koostöös ateistlike progressiivsete poliitiliste ideoloogiatega on ise ja omal soovil muutunud omaoodi misjoneerivaks uusreligiooniks. Iidsete kirikute, uskumuste ja traditsioonide asendajaks kaasaja ühiskonnas.

Selle juures on aga tihti teadlase jaoks kaduma läinud enda kohatunnetus ühiskonnas, mis eelkõige nõuab teaduse toetumist faktidele ja millelegi katsete läbi kinnituste leidmisele ning mitte usule või veendumusele.

Ka humanitaarteaduslik kultuuriline teooria peab teaduslikkusele pretendeerimiseks põhinema mingitele konkreetsetele näidetele olgu arheoloogiast, ajaloost, kirjandusest või mis iganes olemasolevast materjalist. Sealjuures mitte juhuslikult meeldivuse või ideoloogilisse meetodisse sobivuse alusel konteksti sobituvatele väljavalitud näidetele tuginedes, vaid kogu paljusust ja materjalivalikut arvesse võttes ja analüüsides.

Usk, veendumus, soov muuta maailma paremaks või lihtsalt meeldivus ei saa olla ka mitte ühegi ühiskonnateadusliku või humanitaarteadusliku käsitluse aluseks. Ka pehme teadus ei ole enam teadus, kui see ei põhine päriselt oleval ja päriselt tõestataval.

Teadus ja teadlased tahaks aga justkui kangesti asendada või õigemini moodustada mingi moodsa kirikulaadse hingehoiu ja tõe kriteeriumiks oleva institutsiooni. Sealjuures aga hoomamata asjaolu, et taotledes uue kiriku või religiooni staatust, on ka rahva ja ühiskonna silmis ära antud võimalus üldse miskit faktidega tõestada ja kinnitada, sest kirikult või religioonilt ei oodatagi mitte kuivi ja emotsioonituid tõsiasju või ka toimivaid insenertehnilisi lahendusi, vaid eelkõige tuge, nõu ja abi elamiseks.

Kirikult ja religioonilt tahetakse kindlust, usaldust, vaimset tuge ja teadmist, et kuskil "on keegi", kes teab eksistentsiaalseid ja igavikulisi asju. Sealjuures tuge ka selles, et silmaga nähtav või maine ei ole kõige lõpp või ka kõige algus.

Selliseid lahendusi või ka tuge aga ei suuda teadus mitte iialgi pakkuda, sest teadus on eelkõige ajaline ja ajas püsivalt muutuv. See, mis praegu on maailma teaduse kõige uuem teadmine, võib homme olla juba vananenud info, sest avalikuks tuli mingi uus uuring või katse. Kümne ja veelgi rohkem saja aasta pärast on aga suur osa nüüdse teaduse tippsaavutusi lootusetult vananenud.

Praeguste teadlaste kõige hiilgavamate mõtete peale võib-olla vaadatakse tagasi muiates nagu praegune arstiteadlane mõtleb naerdes tagasi aegadele, kui patsiente raviti kaanide ja aadrilaskmise või hoopis maagiliste loitsudega.

Meie uusimad teooriad füüsikast või ka geneetikast võivad aga aastatuhande pärast olla hoopiski teemaks mõnes kirjanduse-, folkloristika- või teoloogialoengus näitena sellest, kuidas 21. sajandi inimene oma primitiivsete teadmiste taustal maailma mõtestada proovis. Nii nagu tänapäeval tavatseme analüüsida primitiivsete rahvaste müüte jumalatepoolsest maailmaloomisest ja looduse ülesehitusest kui muistset kirjandust või religioonilugu.

Kirik ja religioon aga on ikkagi saja aasta pärast samadel alustel olemas ning pakuvad ikka neid samu vastuseid ja sama tuge, mida ka nüüd. Teadus, sealjuures usuteadus, on selleks ajaks aga juba tundmatuseni muutunud ning praegu teaduslikuks tõeks peetav lootusetult vananenud.

Lastes teadusel ja teadlastel muutuda nähtuseks, millele ei antagi enam kaalu mitte katsega seletada lahti teadaolevaid fakte ja tõsiasju kaasaja teadmiste ja väljendusvõimaluste raames, vaid taotledes usku enda olemusele ja tegevusele, on aga ka teadus endale võtnud rolli, mida ta ei saakski täita.

Progressiusku ateiste on kogu läänemaailmas siiski vähemus ning kindlasti pigem alla poole ühiskonnast. Inimesi, kes aga uuelaadsesse religioossesse teadusse ei soovigi kas teadlikult või ka alateadlikult uskuda ja näevad läbi sellise teadusreligiooni kitsaskohad, on aga kindlasti enamik.

Ei kirikutesse kuuluvad veendunud kristlased, niisama agnostikud või ka arutlevad ja kaalutlevad tavainimesed pole võimelised maist ja ajas muutuvat teadust omaks võtma uue religioonina ega ka teadlasi selle religiooni preesterkonnana. Ja nii ongi teadusest saanud pigem vähemusreligioon paljude teiste elunägemuste ja ideoloogiate kõrval.

Selle on põhjustanud just teaduse põhjendamatult kõrge religioosne enesehinnang. Faktide asemel usu ja religioosse progressiivse ideoloogia mängu toomine oma tõesuse ja väärtuse kinnitamisel.

Mitte üheski teises teemas ei ole usu ja teaduse küsimus rohkem esil, kui kliimamuutuste üle käivas arutelus. Nimelt ka küsimus kliimamuutustest on tehtud usuküsimuseks. Kodanikule on eelkõige ette pandud kaks stsenaariumi: uskuda kliimamuutustesse või mitte uskuda.

Antud teemal kaalutleva ja arutleva hoiaku võtmine on aga muutunud pea võimatuks, sest aktivistid, paljud teadlased ja eriti (ajakirjanduslikud) ideoloogid sildistavad koheselt iga mingis küsimuses kahtleva inimese mandunud mitteusklikuks kliimamuutuste eitajaks.

Kui aga ühiskonnale ongi ette pandud kaks ainuvõimalikku ja teineteist välistavat stsenaariumi, millesse uskuda või mitte uskuda, siis on ühiskondliku suhtumise lõpptulemus juba ette teada. See jaguneb teravalt vastandudes kaheks ning moel, et arutlev ja kaaluv suhtumine ei kosta enam kindlate usklike omavahelise arveteklaarimise müra tagant välja.

Usuga kliimamuutustesse kaasneb üldiselt veel ka kaaluka osa teadlaste ja poliitiliste aktivistide nõue, mille kohaselt "peame kliimamuutuse ärahoidmiseks liikuma kommunismi; ainult revolutsiooniline ühiskonna ümberkorraldamine on lahendus, muidu planeet hävib varsti ja elu Maal muutub võimatuks".

Kapitalismi kui majandussüsteemi iganemine ning vajadus selle ületamiseks on täiesti selgelt olnud esil olgu ÜRO poolt edendatavas kliimatemaatikas, teaduslikus diskursuses kui ka vasaklehtede pealkirjades juba väga pikka aega.

Kaalukas ja isegi ehk valdav osa teaduslikust diskussioonist antud teemal käib ammugi juba läbi "kapitalismi ületamise" narratiivi, rääkimata ideoloogilistest vasaklehtedest nagu the Guardian, kus pealkiri "Kliimakriisi lõpetamine nõuab kapitalismi lõpetamist"² olekski nagu terve väljaande motoks või juhtkirjaks.

Oma kõige ekstreemsemates kuid juba pigem peavoolu kuuluvates teaduslikes vormides on aga kliimamuutuse vastu võitlemisest saanud ühtlasi inimesevastane võitlus.

Selliste tendentside parimaks iseloomustamiseks soovitaks läbi töötada biriti filosoofiaprofessori Patricia MacCormacki monograafia "Inimesevastane manifest: Aktivism antropotseeni lõpetamiseks" (The Ahuman Manifesto: Activism for the End of the Anthropocene. Bloomsbury Academic, 2020).³

Antinatalismist (inimeste paljunemise käsitlemine moraalselt valena) on saanud iseseisev teadusdistsipliin, mis on püsivas võitluses (pro)natalismiga (sündimust soodustav elunägemus), mida omakorda nähakse tumedate kapitalistlike jõudude vandenõuna planeedi vastu. Ehk lääne ülikoolides on saabunud ajastu, kus täiesti peavoolus on tegutsemas mõtteliidrid ja professorid, kes on nii marksismi, leninismi, eri kommunismide, maoismide ja postmodernismide ideestikega võrdluses kordades radikaalsemad.

Nende osade uuema aja inimkonda, oma enda kodumaid ja tsivilisatsiooni kui nähtust põlgavate aktivistide kõrval paistavad nii Lenin, Stalin kui Mao välja kui vaat et juba mõõdukama tiiva aktivistid ja revolutsionäärid.

Sellises õhkkonnas ongi täiesti võimatu, et ükskõik milline parempoolne, konservatiivne või ka klassikaliselt liberaalne elutunnetus saaks kliimatemaatikas ettepanduga nõustuda. Sest kuigi on kindel, et inimese osa kliimamuutuste juures on kindlasti kaalukas, ei suuda siiski mitte ükski tulevikumudel kuidagigi ära tõestada peatselt saabuvat maailmalõppu, piibellikes mõõtmetes armageddonit või veelgi vähem selle vältimiseks vajadust liikuda kommunismi või sooritada inimühiskonna kõiki majanduslikke ja ühiskondlikke suhteid muutev revolutsioon.

Kliimateemaline vaidlus ja võitlus ei näi vaibuvat veel nii peagi ning oletada on maailmalõpuuskujate ja mitteuskujate vastandumise süvenemist. Selle ususõja ühe võitluspoolena kaotab aga "teadus" oma endist erapooletu vaatleja usaldusväärsust veelgi enam. Sest teadlased on loobunud olemast teadlased ja võtnud omale religioosse veendumusega edendatava maailma- ja maaparandaja rolli.

Ühiskonnateaduste muutumine ebateadusteks

Lisaks eelpoolkirjeldatud teaduse muutumisele uusreligiooniks, tekitab aga suurt vastuolu ning ka teaduse usaldusväärsuse langust veel üks selgelt tuvastatav ühiskondlik tendents.

Suur hulk ennast teaduseuskseteks, vaktsiinipooldajateks, kliimamuutuse uskujateks ja teaduslik-progressiivse maailmapildi toetajateks kuulutanud inimesi kas aktsepteerivad või ka ise usuvad vahel üpriski veendunult väga suurt variatsiooni täielikku pseudoteadust humanitaaria või sotsiaalia valdkondadest.

Viidatakse küll vajadusele olla vastu pseudoteaduslikkusele meditsiinis või mingis loodusteaduse harus. Samal ajal aga ollakse täielikult veendunud  suure hulga umbluunduse ja esoteerikute teooriates ja teostes teaduse pehmemalt poolelt.

Väga suur hulk loodusteadlasi, kultuuriinimesi, aktiviste ja üldse lai üldsus kodanikke on ka üha veendunumad, et marksism, kommunism või sotsialism (need kolm on sünonüümid; mitte ajada segi neile vastanduva sotsiaaldemokraatiaga) on kehtivad, tõesed ja teostatavad majandus- või ühiskonnateooriad.

See, et kommunism ja sotsialism on pseudoteaduslikud utoopiad ja esoteerikad on sisuliselt ajalooteaduse või ka majandusteaduse seisukohalt fakt. Maailmas pole olnud mitte ühtegi juhtumit, kus vastavad teooriad oleksid päris maailmas rakendatult toiminud. Kõik katsed liikuda sotsialismi ehk kommunismi on katastroofiliselt ja alati tohutu hulga kaasnevate hukkunutega läbi kukkunud, viimati kõige kujukamalt Venezuelas.

Samal ajal kutsuvad täiesti ratsionaalsed teaduseusku inimesed ikka ja jälle üles alustama uut eksperimenti. Kuigi on mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka varasematele rohketele sadu miljoneid inimesi laborihiirtena kasutanud katsetele tuginedes kindel, et ka uus eksperiment ebaõnnestub. Samas aga usaldatakse vaktsiine, sest vaktsiinid on edukalt läbinud üpriski lühiajalised meditsiinilised katsed päris inimeste peal ja ka osutunud siiski päriselt toimivateks, kuigi küll mitte nii efektiivseteks, kui alguses usuti.

Selle baasilt kerkibki üles küsimus, et miks mõistavad teaduseusku vasakpoolsed või progressiivsed inimesed hukka vaktsiinivastased ja imeravimitesse uskujad, kui nad ise usuvad teooriatesse, mis on katsetega tõestatult läbi kukkunud?

Ehk miks üht liiki umbluundus on ühiskonnas ja teaduses lubatud (ülikoolid üle läänemaailma on täis marksistidest, postmodernistidest ja ultraprogressiividest pseudoteaduse usku professoreid) aga teine umbluundus ei ole lubatud? Sealjuures võttes arvesse, et kommunism ja sotsialism on toonud kaasa rohkem inimohvreid kui kõik kaasaegsed epideemiad kokku.

Viimase kahe kümnendi jooksul läbi viidud uuringud kinnitavad väga suurt marksistide ja radikaalide protsendi kasvu just sotsiaalteaduste professorite hulgas⁴ ning ülimalt alarmeeriv on ka teadusalade segregeerumine parteiliine pidi USAs,⁵ kuigi need tendentsid on kasvavad kõikjal üle kogu lääne ülikoolimaailma.

Siinkohal ei ole probleemiks mitte see, et mõnel inimesel on maailmavaade. Tõenäoliselt paar veendunud kommunisti või ka maailmaparandajat ainult rikastaks iga instituudi kollektiivi, täpselt nagu teeks seda ka igas kollektiivis Ron Swansoni sarnased kapitalismi üldse kogu elu aluseks seadvad parempoolsed libertaarid. Probleem on saabunud just seetõttu, et teistsugusus ja mõtete paljusus on hakanud ülikoolist ühe ja ainuõige maailmaparandajaliku ultraprogressivismi (ja ka globalismi) ees täielikult taanduma.

Eelneva taustal leiab aga väga suur hulk loodusteadlasi, humanitaarteadlasi, kultuuriinimesi või ka niisama huvilisi, et Jacques Lacani ja Michel Foucault (ja kogu postmodernistliku-uusmarksistliku koolkonna) loodud teooriad ja käsitlused kultuuri- või ajaloost on teaduslikud ja tõesed. Kuigi täiesti selgelt ja tõestatult on tegu väga sageli esoteerilise ilukirjandusega, millel on teadusega ainult kaudne seos.

Ehk vastavad kirjatööd on küll vormistatud kui teadus (kasutatakse rohkelt keerulisi termineid ja viidatakse erinevatele autoritele), sisu on aga eelkõige esoteeriliselt ilukirjanduslik ning tõestuseks valitud näited ja argumendid tihti ideoloogilised ja tendentslikud ning ka ebaloogilised.⁶

Veendumaks postmodernistlike ja erinevate 20. sajandi vasakteoreetikute koolkondade täielikus ebateaduslikkuses ei pea isegi palju vaeva nägema, sest lihtsalt mõistetavad ja ka faktiliselt täpselt ümberlükkavad kriitikad on kõikidele kättesaadavad.

Kas või Alan Sokali ja Jean Bricmonti raamat "Moekas nonsens. Postmodernistlike intellektuaalide teaduse väärkasutus" (Fashionable Nonsense: Postmodern Intellectuals' Abuse of Science. New York: Picador, 1997)⁷ või ka äsja eesti keeles ilmunud Hardo Pajula tõlgitud Roger Scrutoni "Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad" (1985) peaks andma niivõrd alarmeeriva signaali vasakpoolse ühiskonna- ja mõtteteaduse olemuse kohta, et ettevaatlikuks ning skeptiliseks teha ka iga terasema tavakodaniku, kellel üldse teaduslik kogemus puudub.

Hoolimata sellest aga tsiteeritakse ja usaldatakse kõiki ebateaduslikke postmodernistlikke autoreid laia hulga haritud inimeste ja ka teadlaste poolt kui absoluutset ühiskondlikku tõde siiani tihti kõikjal. Keeldutakse läbi töötamast või kaalutlemast ükskõik millist kriitikat ning autoriteete austatakse religioosselt-esoteeriliselt edasi nagu kultuse- või sektijuhte. Samal ajal avalikkusele ka ülikooliteaduse kaudu kinnitades, et tegu olla ühiskonnateaduste kõige olulisema ja täpseima viimase sõnaga.

Ka siinkohal ei seisne probleem mitte selles, et eelpool kritiseeritud autoreid ülikoolis õpetatakse ja nende üle arutletakse – arutlema peabki ülikoolis üldse kõige üle –, vaid selles, et vastavaid autoreid esitatakse tihti kui tõe kriteeriume ning teaduslikkuse normatiivseid kinnitajaid.

Just hetkel esile kerkinud tervise- ja viirusehäda keskel ei tohiks muide mainimata jätta, et üks progressiivse ja vasakpoolse filosoofilise ja ühiskondliku mõtte suurim mõjutaja Jacques Lacan oli lisaks veel ka arsti ja psühhiaatrina tõlgendatav paljude meelest otsese petise ja imearstina. Ka väga vasakpoolne, kuid oma aruteludes alati "ratsionaalsusel" põhinev mõtleja Noam Chomsky on teda iseloomustanud kui "täielikult teadlikku šarlatani".⁸

Omades küll ka erialast haridust, kasutas Lacan oma ühiskondlikku tuntust ära ravitsejana ning psühhoanalüütikuna, kasseerides heausklikelt inimestelt sisse väga suuri summasid pseudoteadusliku psühhiaatrilise abi eest.

Miks on imearsti uskumine ja tema teooriate levitamine kuidagi vähem taunitav kui vaktsiinivastasus või usk imeravimitesse?

Kui me oleme oma mõtteteadustesse, ühiskonnauuringutesse ja filosoofiasse akadeemilisel tasandil aktsepteeritavalt tõesena vastu võtnud pseudoteaduse, siis ei ole teadlaskonnal ega akadeemial üleüldiselt mitte ühtegi moraalset argumenti hukka mõista mistahes ühiskonnas levivaid ebateaduslikke meeleolusid.

Esoteerika, umbluunduse ja pseudoteaduse leviku ülikooli ja eriti sotsiaalteadustesse kiidavad teaduseusku progressiivsed teadusjuhid ja professorid pea alati heaks.⁹

Kodurahu säilitamiseks ja ka konflikti vältimiseks vasakideoloogidega ülikoolides on olukorra heaks kiitnud ja normaalsuseks kuulutanud ka täiesti ratsionaalsed teadlased ja akadeemikud. Sest palju lihtsam on "pseudoteadusega" võidelda rahva seas, hurjutada mõistmatut massi või vahel ka mõnd ilma hariduseta kummalist üksikindiviidi, kui korda ja teaduslikkust luua oma enda ülikooli sees, mis tooks kaasa ebameeldivusi, süüdistusi vasakaktivistidelt kõiges mõeldavas kurjas – alustades rassismist ja lõpetades misogüünia või homofoobiaga.

Nii ongi pseudoteadusest teadlaskonnas ja teaduses saanud uus normaalsus. Olles aga korra pseudoteadust aktsepteerinud ülikooli sees, levib see sealt ka eri vormides laiade rahvahulkadeni ning muudab ühtlasi igasuguse usaldusväärsuse või tõesusetaotluse ülikoolist tuleva suhteks ka võimatuks.

Nagu teaduse muutumine religiooniks kahandab teaduse usaldusväärsust eri maailmavaadete ja elutunnetuste seas, muudab ka teaduse muutumine vasakpoolseks agiteerimiseks või propagandaks võimatuks selle, et näiteks parempoolsed, klassikaliselt liberaalsed, konservatiivsed ja rahvuslikud kuid ka kristlikud elunägemused saaks ülikooliteadust enda jaoks enam vastuvõetavalt usaldusväärseks pidada.

Teadusliku konsensuse ebateaduslikkus

Täiesti teadustkahjustava ja väära kontseptsioonina on kasutusele ilmunud arusaam "teaduslikust konsensusest", millele toetudes kõikvõimalikud huvigrupid üritavad oma ühiskondlikke või poliitilisi sihte edendada.

Teadusliku konsensuse mõiste on taaskord täiesti naeruväärseks muutunud kasvõi käesoleva viirusepuhangu kontekstis, kus tihtilugu konsensused vahetuvad kiiremini kui ühe nädalaga, sest taaskord saabub mingi uus statistiline informatsioon või uuring, mis eelmise nädala konsensuse üpriski pea peale pöörab.

Küll on erinevate teaduslike konsensustega põhjendatud karjaimmuunsust, vaktsiinide võimalikku tõhusust, maskidega seonduvat, koroonapasside ning piirangute või nende kaotamise loogikat ja üldse kõike, mida parasjagu soovitakse ühiskonnale õige käitumisena demonstreerida.

Kõik need konsensused, mis tegelikkuses pole kunagi olnud konsensused – neid lihtsalt esitatakse laiale auditooriumile sellistena – on niivõrd fluiidsed ja püsivas muutumises, et tõenäoliselt neid konsensusi välja käinud inimesed ise ka enam ei mäleta, mida nad paar kuud tagasi konsensusena esitlesid.

Teaduslik konsensus on läbi ajaloo alati eksinud ning õigus on ikka ja jälle olnud "üksikul" arvajal või täiesti varjust tuleval tundmatul koolkonnal, kes kas esimesena hea õnne tõttu või ka suurest geniaalsusest tulenevalt on mingi endisest parema lahenduse või teooria suutnud välja pakkuda.

Teaduslik konsensus oli raevukalt vastu nii teooriale Maa ümmargusest kujust kui loomulikult ka vaktsiinidele. Olgu retsensioonide või ükskõik milliste kokkulepetega saavutatud konsensus, alati on suurem tõenäosus ikkagi sellel, et konsensus milleski suuresti eksib. Vahel aga üldse kõiges.

Igasugune "konsensuse" mõiste on juba olemuslikult "teaduslikkuse" vastane. Sest teaduses kehtib see, mis osutub "faktiliselt õigeks" tulevikus päriselt ning mitte see, mis on hetkel mingi hulga inimeste kokkuleppeline arvamus või ka parasjagu kättesaadavatel faktidel põhinev hetkearusaam.

Kui kogu inimkond oleks viimased 500 aastat kuulanud alandlikult teaduslikku konsensust, sõidaksime hetkel ringi eeslite või hobustega ning meie keskmine eluiga oleks ehk 35 aastat. Sest kõik uudsed vaktsiinid ja ravimid ja nende loojad oleks vana konsensuse poolt kas vangi pandud või ära põletatud.

Seega ei ole mitte kunagi ettenägelik ega ka ratsionaalne demoniseerida või maha teha inimesi, kes põhimõtteliselt ei lähtu olemasolevast konsensusest. Äkki neil on tulevikus milleski õigus ja rumalaks jäävad hoopis konsensuseuskujad.

Need kolm eelnevalt välja toodud asjaolu – teaduse muutumine religioosseks nähtuseks, pseudoteadusliku ja ka vasakpoolse või progressiivse teaduse lai levik ülikoolis ning teadusliku konsensuse esitlemine tõe kriteeriumina – ei näita hetkel mitte taandumise või ka tasakaalustamise märke, vaid näivad üha enam just ülikoolis kinnistuvat.

Praegune ülikool või akadeemia on pikemas perspektiivis sattunud olukorda, kus temast võib lähikümnenditel välja kujuneda ainult ühe maailmavaate ja heal juhul ehk ainult poole rahvastiku jaoks aktsepteeritav institutsioon.

Olukord, kus oma ülikool või akadeemia on ainult vähem kui poolel lääne rahvastikust, kuid olgu poliitiliselt täiesti neutraalsel, klassikaliselt liberaalsel,¹⁰ konservatiivsel, parempoolsel, kristlikul või ka rahvuslikul maailmanägemusel või elutunnetusel enda ülikooli või akadeemiat ei ole, ei saa loomulikult kaua kesta.

Ei tohiks üldse välistada, et näeme veel selle sajandi esimese poole jooksul välja kujunemas paralleelseid struktuure ka ülikoolide ja akadeemiate plaanis. Loodus tühja kohta ei salli ning akadeemilised asutused, kus saab ilma ühtegi poliitilist sildistamist kartmata või arvesse võtmata vabalt rääkida ja uurida näiteks kliimat, rahvusi, arutleda kultuuride ja rahvaste mitmekesisuse üle, meeste ja naiste erinevustest või ka kahe bioloogilise soo olemasolust ning viia läbi teaduslikke uuringuid, kus uurijale ei ole ükski poliitiline ideoloogia või meetod uurimistulemust juba ette ära kirjutanud, ongi pigem ehk ainult aja küsimus.

Kui peatselt ei saabu lääne akadeemilisse maailma tagasi õigust vabale sõnale ja vabale uurimisele, hakkavad ka ülikoolid ja muud uurimisasutused vägagi suure tõenäosusega maailmatunnetuslikul baasil erinema ja ka vastanduma. Võib-olla aga ei peakski selliseid võimalikke arenguid nägema mitte ohuna teaduse ühtsusele või terviklikkusele, vaid pigem võimalusena maailmatunnetusliku paljususe taastekkeks.