Toomas Kümmel: Venemaa II. Putini Venemaa

Foto: ERR/ Janek Luts

Juulis ja augustis on igal nädalal kahel tööpäeval Vikerraadio eetris Toomas Kümmeli autorirubriik "Sõuvetistan". 30 aastat tagasi varises Nõukogude Liit oma absurdsuse raskuse all ja jõuga liidetud riigid taastasid oma iseseisvuse. Mis on neis riikides viimase 30 aasta jooksul toimunud ja kuhu nad on tänaseks jõudnud? Alljärgnev on sarja neljas lugu.

Boriss Jeltsinil on suur roll selles suunas, mille Venemaa tänaseks on valinud ja mida mööda ta liigub. Pärast tagasiastumist ei taganud ta võimu demokraatlikku vahetumist valimistel, vaid valis omale järeltulijaks KGB endise keskpärase ohvitseri Vladimir Putini.

Pärast Jeltsini tagasiastumist toimusid 26. märtsil 2000. aastal erakorralised valimised, kus Vladimir Putin võitis esimeses voorus kommunistide juhti Gennadi Zjuganovit. Sealt alates on Putin Venemaal valitsenud juba üle 21 aasta ja võib pärast eelmise aasta konstitutsiooniparanduste vastuvõtmist presidendi ametis jätkata kuni 2036. aastani. Tuletame meelde, et Leonid Brežnev valitses Nõukogude Liitu 18 aastat ja Jossif Stalin 29 aastat.

Putin alustas oma võimuaega teise Tšetšeenia sõjaga. Tema motoks läbi valitsemisaja on olnud kaotatud alade tagasivõitmine, põlvili surutud Venemaa jalgadele tõusmine ja Venemaa võrdlemine tsitadelliga, mis on vaenlastest sisse piiratud.

Augustis 1999 läksid tšetšeeni võitlejate salgad Šamil Bassajevi ja Hattabi juhtimisel appi Dagestani mägipiirkondade islamistidele. Kui Putin juhtis KGB järglast FSB-d, toimusid septembris 1999 mitmes Venemaa linnas elumajade plahvatused, milles süüdistati tšetšeeni terroriste. Praeguste teadmiste juures võivad osutuda tõeks väited, et need plahvatused organiseeris FSB ise. Lõhenenud Tšetšeenia ja islamistide mõjuvõimu kasv andsid sõjaks soodsa propagandistliku aluse. Putin suutis Tšetšeenia alistada ja võimule upitada iseseisvuslased reetnud usujuhi, peamufti Ahmad Kadõrovi. Pärast viimase atentaati määras Putin järglaseks tema poja Ramzan Kadõrovi. See harimatu verejanuline diktaator on siiani võimul ja tagab Tšetšeenia lojaalsuse isiklikult Putinile. Kümne aastaga olid Venemaa kaotused seal ligi 8000 hukkunud sõdurit.

Viimase 30 aasta jooksul ei ole Venemaa pidanud mõnda sõda vaid kuue-seitsme aasta jooksul. Meenutame sõda Gruusiaga 2008, Krimmi annekteerimist 2014 ja osalemist Süüria sõjategevuses, rääkimata arvukatest hübriidsõdadest endistes liiduvabariikides. Politoloog Stanislav Belkovski arvates on Putini välispoliitilise tegutsemise kogu mõte sundida lääneriike end armastama. Putini välispoliitiliseks ideoloogiaks on endiselt arusaam mõjusfääridest. Venemaa peab endise Nõukogude Liidu vasalle oma mõjusfääri kuuluvaiks. Putini režiim ei suuda mõista, miks USA ja tema liitlased ei taha Venemaaga kaupa teha ja mõjusfääris kokku leppida, nagu see toimus 1945. aastal Jaltas.

Putin nõudis Jeltsini ajastu oligarhidelt täielikku poliitilist lojaalsust. Kes seda üles ei näidanud, nendega käitus ta karmilt. 2003. aastal arreteeriti naftakompanii Jukos omanikud Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev. Jukose varad kanditi riigiettevõttele Rosneft, mida juhib Putini vana alluv Igor Setšin. Hodorkovski veetis vanglas kümme aastat, enne kui Putin talle armu andis ja ta emigreeruma sunniti. Boriss Berezovski oli üks mõjukaimaid Jeltsini lähikonda kuulunud oligarhe. Ta aitas kaasa Putini tõusule presidendiks, kuid sattus peagi temaga vastuollu. 2001. aastal lahkus ta Londonisse ja kaotas omandi Venemaal, sealhulgas meediakorporatsiooni. Venemaal ähvardas teda vangistus. Tema enesetapp 2013. aastal äratab siiani kahtlusi.

Putini võimu ajal said dollarimiljardärideks paljud tema vanad sõbrad ja KGB kolleegid. 1996. aastal registreerisid Putin ja tema sõbrad Karjalas suvilakooperatiivi Ozero. Peaaegu kõigist neist on saanud miljardärid. Meediamagnaati ja panga Rossija juhti Juri Kovaltšukki peetakse üheks kõige lähedasemaks Putini sõbraks. Veel võib nimetada endist Venemaa raudteede juhti Vladimir Jakuninit, Nikolai Šamalovit, kes kontrollib üle poole Venemaa pensionifondidest, endist Venemaa naftat välismaale vahendanud kompanii Gunvor ühte omanikku Gennadi Timtšenkot ja teisi. Ajakirja Forbes andmetel oli Venemaal 2004. aastal 36 miljardäri, kelle varade koguväärtust hinnati 137 miljardile dollarile, siis aastaks 2021 oli neid juba 123 ja nende varade väärtuseks hinnati 663 miljardit dollarit.

Lisaks majandusliku võimu kindlustamisele asus Putin presidendiks saades hävitama vaba ajakirjandust ja opositsiooni. 2000. aasta suvel arreteeriti Venemaa populaarseima telekanali NTV omanik Vladimir Gusinski süüdistatuna pettuses eriti suures ulatuses. Vabastamise eest kirjutas ta alla lepingule, et müüb oma meediaettevõtte riiklikule ettevõttele Gazprom. NTV hävitati. Gusinski põgenes välismaale. Tänasel Venemaal on kogu vaba ajakirjandus praktiliselt hävitatud. On vaid mõned erandid, telekanal Dožd, raadiojaam Ehho Moskvõ, ajaleht Novaja Gazeta ja teised. Võimude täielikult kontrollitud meedias ja eriti televisioonis vohab primitiivne agressiivne propaganda. Paljud Venemaa elanikud on loobunud televiisorist ja saavad tõest informatsiooni internetist. Interneti sõltumatust on püütud edutult piirata vastuvõetud seaduste abil. Võimud tegelevad tõsiselt interneti tehnilise piiramisega Venemaal, seades eeskujuks Hiina suletud interneti.

Opositsioon võimule on Putini Venemaal kujunenud aga vaenlase sümboliks, viiendaks kolonniks. Viimasel ajal on tänu uuriva ajakirjanduse kollektiivile Bellingcat ja selle juhi Hristo Grozevi vapustavatele paljastustele selgunud, et Venemaal tegutsevad surmaeskadronid, kes tapavad Putini vaenlasi. Nende uurimus paljastas opositsiooniliidri Alekei Navalnõi tapmiskatse keemiarelva Novitšok rühma mürgiga. Surmaeskadronide ohvrite ja pääsenute nimekiri on aina pikenenud. Nad on üritanud tappa võimu vaenlasi ka välismaal. Pärast ravilt naasmist Aleksei Navalnõi vangistati Venemaal alusetu süüdistuse alusel. Sama saatus on tabanud paljusid teisi opositsionääre. Paljud on jõudnud põgeneda välismaale. Navalnõi kõige kõrgemate võimurite korruptsiooni paljastanud fond tunnistati ekstremistlikuks organisatsiooniks. Vastuvõetud seadus tunnistab sisuliselt ekstremistideks kõik inimesed, kes on kunagi teinud mingitki koostööd fondiga või annetanud selle tegevuseks kasvõi ühe rubla. Enne duumavalimisi selle aastal on plats opositsioonist täielikult puhastatud.

Putin tuli võimule õnnesärgis. Naftabarreli hind maailmaturul 12 dollarit 1998. aastal tõusis 27,3 dollarini 2003. aastal ja sealt edasi algas tõus 12‒15 protsenti igal aastal. 2008. aasta keskpaigaks oli naftahind tõusnud juba pea 150 dollarini. Midagi Venemaa naftatuludest jõudis ka rahvani. On tõsi, et mitte kunagi varem ajaloos ei olnud vene rahvas nii hästi elanud. Kümne aastaga 1998–2008 Venemaa SKP pea kahekordistus, vaese rahvastiku osa vähenes kaks korda.

Putini režiim sõlmis rahvaga vaikimisi lepingu ‒ meie kindlustame teile jõukuse kasvu, teie ärge sekkuge poliitikasse. 2008.‒2009. aasta ülemaailmne majanduskriis andis ka Venemaal tagasilöögi. Pärast Krimmi annekteerimist ja sõjategevust Donbassis hakkas kõik allamäge minema: naftahinna tohutu langus ja lääneriikide majandussanktsioonid, rubla kursi kokkuvarisemine, kapitali rekordiline väljavool, riigiettevõtete peamine osa majanduses, välismaa investeeringute kahanemine pea olematuks. See oli tänaseni kestva stagnatsiooni algus. Kui siia lisada veel koroonaviiruse pandeemia, mis Venemaad eriti kõvasti räsinud, on tulevik tume. Venemaa elanikud eelistavad sellele jalgadega reageerida, eriti haritum osa. Kui 2012. aastal lahkus Venemaalt 14 000 teadlast, siis eelmisel aastal juba 70 000. Alla vaesuspiiri elab 13,5 protsenti Venemaa elanikest, kellel ei ole ilmselt kuhugi lahkuda.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: