Mõni aeg tagasi kirjutas Krister Paris arvamusloo, milles kritiseeris tugevalt Euroopas levivat islamivastasust. Ühe näitena sellest toob ta muuhulgas ka Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni toetatud mitmed meetmed äärmusliku islami vastu, mille seostab eelkõige vajadusega saavutada tulevastel presidendivalimistel võit.

Macron ei tegelevat mitte päriselt vajalike seaduste ja meetmete loomisega, vaid eelkõige islami ebaõiglaselt populistlike meetoditega, mahategemisega saavutamaks eelist valimistel.

Paris mainib: "Seega langevad kurtidele kõrvadele ka näiteks Amnesty Internationali üleskutsed mitte kujutada kõiki moslemeid terroristidena."¹ Ta jätab lisamata, et Amnesty International (AI) on pikka aega olnud kallutatult Iisraeli-vastane ning kõikjal maailmas rõhutatult just islami õiguste eest seisev organisatsioon.

Kuid antud organisatsiooni problemaatilisus ei seisne ainult rõhutatud islamofiilias ja Iisraeli-vastasuses, vaid vasakagendat edendatakse tihti väga erinevatel rinnetel üle maailma. Uudis, et ennast inimõigusorganisatsiooniks nimetav AI andis teada, et ei tunnista enam Venemaal vale meelsuse eest vangi mõistetud opositsiooniliidrit Aleksei Navalnõid meelsus- või süümevangina, jõudis ka meie meediasse ning tekitas teravaid arutelusid.

Põhjusena selliseks sammuks tõi AI asjaolu, et Navalnõi olla varasemalt oma tegevuse käigus väidetavalt õhutanud viha, kutsunud diskrimineerimisele ja vägivallale, mis olla vastuolus organisatsiooni arusaamadega.²

Ühtlasi anti ka teada, et endiselt seistakse vastu Navalnõi vangistamisele ja inimõiguste rikkumisele Venemaal, kuid meelsusvangiks ta oma kunagi minevikus väidetavalt omatud seisukohtade tõttu enam ei kvalifitseeru.

Seega asus ennast inimõiguste organisatsiooniks nimetav rahvusvaheline Ühendkuningriigis peakorterit omav rühmitus otseselt seisukohale, et sõltumata asjaolust, et Navalnõi siiski vangistati ebaõiglaselt tema meelsuse pärast, on organisatsiooni arusaamadega vastuollu minev meelsus, mida inimene kunagi varem on väljendanud, piisavaks põhjuseks selle inimese "represseerimiseks" ja "madaldamiseks" organisatsiooni enda poolt.

Oluline ei olnud mitte Venemaal toimunu ja päris olukord inimõiguste rikkumisega, vaid isiku, kes on muuhulgas tuntud ka massiimmigratsiooni vastasena, meelsuse sobivus AI meelsusega.

Tänavu mais oli aga AI sunnitud tunnistama, et Vene valitsus kasutas nende poolt tehtud sammu Navalnõilt meelsusvangi staatus ära võtta eelkõige omakorda enda sammude õigustamiseks rahvusvahelisel areenil ja Navalnõi nagu ka tema liikumise madaldamiseks Venemaal.

Kuigi AI vabandas oma sammu pärast, jäädi kindlaks oma endisele seisukohale, et Navalnõi enda meelsus olla olnud minevikus kindlasti ebaõige, mis seisnenud tema diskrimineerivates väidetetes aastatel 2007 ja 2008 ning mis võisid olla seotud viha õhutamisega.³

AI väitis, et nüüdsest nad enam ei arvesta meelsusvangi staatuse andmisel inimese minevikus tehtud pahategusid ning tunnistavad, et "üksikisiku arusaamad ja käitumine võivad ajas muutuda.

AI missiooni osaks on inimeste kannustamine omaks võtma positiivset visiooni inimõigustest ja mitte väita, et nad peaks igavesti olema oma mineviku käitumise lõksus". Navalnõi eelnevatest sõnavõttudest mõned olevat aga olnud hukkamõistetavad ja AI ei kiitvat neid vähimalgi määral heaks, vaid jätkavat rassismivastast võitlust ja kõikide diskrimineerimise vormide vastast võitlust kus iganes need esinevad.

Seega annab AI avalikult teada, et Navalnõi meelsusvangi staatus taastati eelkõige seetõttu, et Venemaa seda sammu oskuslikult enda propagandas ära kasutas. Mitte aga seda, et selline samm tulenes asjaolust, et meelsusvangi staatuse taastamine oli õige ja õiglane just inimõiguste ja eetika seisukohalt üleüldiselt sõltumata kaitstava inimese enda poliitilisest maailmavaatest.

Navalnõid süüdistatakse edasi tema väidetavalt minevikus korda saadetud meelsuslikult valede tegude või sõnade pärast ning antakse selgelt mõista, et tema meelsusvangi staatust taastades "ei toeta me tema poliitilist programmi", vaid eelkõige tema õigust meditsiinilisele abile Vene võimude poolt.

See on klassikaline näide keerutamisest - ohvri ees küll veidi vabandatakse tehtud lisakurja eest, aga antakse ühtlasi mõista, et tegelikult on ohver ikka ise ka kõvasti süüdi väga paljudes asjades, eriti vales meelsuses.

Oleks meelsusvangi staatuse taastamine juhtkonna poolt olnud siiras, oleks selleks piisanud lihtsalt lühikesest teadaandest, milles oleks mainitud, et tehti viga, mis otsustati uute asjaolude selgumisel üle vaadata. Selle asemel aga otsustati veel topelt Navalnõid tema meelsuse eest minevikus "süüdistada" (mis seisneski valdavalt immigratsioonivastasuses ja vene putinivastases mitteliberaalses patriotismis).

Selline suhtumine näitab selgelt, et AI ise pole mitte inimõigusorganisatsioon, vaid meelsusorganisatsioon, poliitiline üht ideoloogiat toetav rahvusvaheline survegrupp, millisena tuleks seda käsitleda selgelt ka meil Eestis.

Seetõttu aga peakski avama neid taustu, milline on see meelsus ja poliitiline ideoloogia, mille eest AI maailmas seisab ning millega Navalnõi vastuollu sattus.

Ultraprogressiivne poliitiline rühmitus

Üldjoontes võib antud rühmitust eelkõige lugeda progressiivseks või ka vasakpoolseks survegrupiks, mis on väga pikka aega olnud oma tegevustes kaldu eelkõige teatavat laadi poliitilise ultraprogressiivse aktivismi poole ning mitte niivõrd enam algseks eesmärgiks olnud rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimõiguste kaitsele suunatud.

Kriitikute tehtud uurimusi ja väiteid lugedes ning ka organisatsiooni enda ja tema liikmete sõnumeid ja seisukohti vaadeldes võib üldjoontes väita, et organisatsioon on eelkõige ultraprogressiivne poliitiline rühmitus ja rahvusvaheline surve- või võitlusgrupp oma poliitilise ideoloogia edendamiseks.

Nende üheks peamiseks sihtmärgiks ja vaenlaseks on Iisraeli riik ning peamiseks kaitsealuseks moslemid üle maailma. Lähis-Ida konflikti raames tehakse muuhulgas ka propagandat terrorirühmituste kasuks.⁴

Näiteks aastal 2012 nõudis AI ÜRO-lt rahvusvahelise relvaembargo kehtestamist Iisraelile lugedes ka juudiriiki sisuliselt terroristidega võrdsustatud moodustiseks ning eitades seega Iisraeli õigust ennast terrorismi vastu kaitsta.⁵ Raevukalt negatiivselt reageeris organisatsioon ka Iisraeli ja Araabia Ühendemiraatide rahuleppele 2020 suvel.⁶

Üks Ühendkuningriigis antisemitismi vastu tegutseva inimõigusgrupi Jewish Human Rights Watch poolt tellitud ja David Collier poolt teostatud uuring AI liikmete poliitilise tegevuse kohta⁷ on erakordselt alarmeeriv ning esitatud konkreetseid näiteid aktivistide seisukohtadest on jahmatavad. Ligikaudu sama kinnitab AI kohta samuti konkreetsete näidete ja tõestusmaterjaliga antisemitismi vastu suunatud mittetulundusühing NGO Monitor.⁸

Toodud näited, aktivistide väited ja tõsiasjad on igale huvilisele avalikult loetavad ning ei jäta väga palju tõlgendamisruumi. David Collier võttis AI tegevuse kujukalt kokku järgnevalt:

"Amnesty tegevuse juures on täheldatavad selged diskrimineerivad ja poliitilised mõjud. Sihtmärke ei valita mitte nende poliitilise tegevuse, vaid pigem identiteedi kohaselt. Vastuoluline tegutsemine India poolt leiab pea alati tähelepanu. Tagakiusatud kristlasi aga ignoreeritakse jultunult. Iisraeli ründamine on tegevuses olulisimal kohal. Pakistan võib otseses mõttes opositsioonitegelased maa pealt ära kaotada ning Amnesty International vaevub harva selle peale isegi haigutama".

Põliskultuuride madaldamine ja nende süüdistamine moslemite või mõne teise vähemuse diskrimineerimises näib olevat organisatsiooni üks lemmiktegevusi.

Selle üheks parimaks näiteks ehk on organisatsiooni teadaanne aastast 2012, mil protesteeriti moslemite kehvade palvetamistingimuste pärast "Kataloonias (Hispaanias), kus moslemid peavad palvetama välitingimustes, sest olemasolevad palveruumid on liialt väikesed, et mahutada kõiki palvetajaid ning nõuded ehitada uusi mošeesid pannakse kahtluse alla kui sobimatud katalaani traditsioonide ja kultuuriga. See läheb vastuollu usuvabadusega, mis peab tagama õiguse kollektiivselt palvetada nõuetekohastes paikades".⁹

Seega rünnatakse riike ja eri piirkondi isegi selle eest, et nad pole moslemitele piisavalt mošeesid ehitanud – asjaolu, millel puudub ükskõik millise inimõigusega igasugune seos ning mille üle otsustamine on iga riigi või ka omavalitsuse enda teha.

Kuid AI pole piirdunud kohalike kultuuride õiguste vastase võitluse käigus mitte ainult Lähis-Ida või ka "vana" Euroopaga, vaid nende kriitikalaviini alla on lähiajaloos sattunud ka Eesti, kus toimuks justkui kuritegelik vene keelt rääkiva lingvistilise vähemuse teadlik diskrimineerimine.

AI aastal 2006 Eesti kohta avaldatud raportis tõdeti, et Eestis on suur rahvastikust kolmandiku moodustav "lingvistiline vähemus", kellel on "väga limiteeritud ligipääs keelelistele ja vähemuste õigustele, kes on tihti de facto välja arvatud tööturult ja ka haridussüsteemist".

Nõutakse kõikide takistuste eemaldamist ja sellise diskrimineerimise lõppemist.¹⁰ Eestist luuakse pilt nagu Mikk Pärnitsa kirjanduslik kujutelm apartheidiriigist olekski meie päris tõelus.¹¹

Vene keelt rääkiv vähemus olla meile elama saabunud juba enne meie maa iseseisvumist aastal 1991 ning ikkagi ei saa nad nautida majanduslikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi õigusi, mille peamiseks takistuseks on Eesti riigi ebaadekvaatne ja diskrimineeriv poliitika vähemuste suunal.

Kõik nõuded Eestile oma suhtumise muutmiseks – sh vajadus õpetada ajalugu multikultuuriliselt ja ümber kujundada kogu haridussüsteem – on esitatud vähemuse perspektiivist ja põlisrahva vastu.

AI 2019. aasta raport samal teemal kinnitab taas samu süüdistusi Eesti suunal ning tõdeb, et eesti keelt mitte rääkivad vähemused on endiselt diskrimineerimise all seotult mitmete õigustega, nagu "õigus tööle, eluasemele, haridusele ja tervishoiule". Eesti LGBT Ühing olla aga teada andnud rünnakutest, millega sooviti saavutada ühingu rahastuse lõpetamine avalikest vahenditest, vaigistada ja marginaliseerida LGBTI kogukonda, mis olevat Eestis loonud aktivistide seas hirmuõhkkonna.¹²

Samad, kuid veelgi konkreetsemad süüdistused jätkuvad ka AI viimases 2020/2021 maailma inimõiguste seisu tutvustavas raportis (lk 156-157).¹³ Eraldi probleemina tuuakse välja, et endiselt on valitsuse 15 ministrist viis positsiooni EKRE käes, mis vastustab sisserännet ja LGBTI õigusi.

Juulis 2020 olevat EKRE kaubandusminister (sic! / Minister of Trade) soovinud peatada kolme soolise võrdõiguslikkuse eest seisva inimõigusorganisatsiooni rahastust. Nende organisatsioonidena tuuakse eraldi välja Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus ning Eesti Inimõiguste Keskus.

Raportis väidetakse muuhulgas, et "mitte eesti keelt rääkivad vähemused, kuigi elamisõigusega, seisavad endiselt silmitsi diskrimineerimisega mitmetes valdkondades nagu tööhõive, eluase, haridus ja tervishoid. Uuringud tuvastasid, et nad said tunda eestikeelsest enamusest suuremat finantsilist raskust tulenevalt COVID-19 sulgemistest".

Ühelegi uuringule ega ka allikale selliste väidete esitamisel aga viidatud ei ole, kui välja arvata tekstis esitatud kolme nn inimõigusorganisatsiooni eraldi äramainimine. Eesti osa raport lõpeb tõdemusega, et parlamendil ei õnnestunud rakendada 2016. aasta kooseluseadust ning ohtu olevat sattunud transsooliste inimeste tunnustamine meie tulevases seadusandluses.

Kogu raport on sisuliselt Eesti siunamine ja hurjutamine ainult üksikutel valitud teemadel otsesest vasakfundamentalistlikust poliitilisest perspektiivist ilma mingeid tõendeid ükskõik millistest inimõiguste rikkumistest või misiganes loogilisi argumente esitamata.

Manuaal võitluseks islamofoobiaga

Ühe viimase laiemamahulise üleeuroopalise initsiatiivina on aga AI kodulehelt leitav koostöös ka meil sarnaseid liikumisi rahastava Avatud Ühiskonna Fondidega (Open Society Foundations) koostatud manuaal võitluseks islamofoobiaga, mis väljenduvat terrorismivastaste meetmete rakendamises mitmete riikide poolt Euroopas (The Human Rights Guide for Researching Racial and Religious Discrimination in Counter-Terrorism in Europe).¹⁴

Väidetakse, et moslemid on sattunud Euroopa rakendatud terrorismivastaste meetmete tõttu õhkkonda, kus nad võivad sattuda vihakõne ja rünnakute alla. Taaskord esitletakse ohvreid, kes on kannatanud pikalt rohkete hukkunutega islamistlike kuritegude käes, pigem süüdlastena ja riikide poolt rakendatud seaduslikke vastumeetmeid ning radikaliseerumisvastaseid tegevusi diskrimineerimise ja ahistamisena.

Raportis kajastub ka AI viimase aja suundumus rünnata Ungarit, mida sel korral süüdistatakse oma kristliku kultuuri kaitsmises, justkui oleks selles miskit negatiivset. Samale raportile viitas oma arvamusloos ka Krister Paris.¹⁵

Loomulikult on ka Amnesty International läbi oma ajaloo teinud õiget ja vajalikku tööd ning väga mitmed selle organisatsiooni poolt välja toodud inimõiguste rikkumised on ka praegu päris inimõiguste rikkumised. Uurides organisatsiooni pressiteateid, leiab sealt ka rohkelt kristlaste vastu toimepandud kuritegude hukkamõistmist.

Kindlasti on AI oma eri kaastöötajate kaudu teinud ja teeb maailmas asju, mis on vajalikud ja tunnustust väärivad. AI peamine poliitiline agenda on aga proportsioone, põhitegevusi ja ka suhtumisi analüüsides üpriski selge. Selleks on radikaalne progressiivne agitatsioon ning tihtipeale inimõiguste mõiste ärakasutamine vastavasisulises rahvusvahelises poliitilises meelsustöös.

Organisatsioon võitleb tihti kõikjal põliskultuuride õiguste vastu ükskõik milliste vähemuste õigusi võimendades. AI on oma olemuselt selgelt Iisraeli-vastane organisatsioon ja võitleb üldse ka kõikide teiste riikidega, kus ei rakendata nende ultraprogressiivset, globalistlikku ja islamofiilset agendat täies mahus kooskõlas organisatsiooni ideoloogiaga, olgu selleks riigiks siis India, Ungari, Poola, USA, Eesti, Prantsusmaa või mõni teine riik, kus parasjagu on tarvilik mingit organisatsooni arusaama (koostöös kohapealsete rahvusvahelistesse võrgustikesse kuuluvate meelsuskaaslastega) sisepoliitikasse sekkudes edendada.

Mida ütleb aga AI otsus võtta Navalnõilt "meelsusvangi" staatus ning see hiljem etteheidetega tema minevikule palistatult taastada Navalnõi enda olemuse kohta?

Arvaks pigem, et rahvusvaheliste radikaalsete organisatsioonide kriitika näitab, et Navalnõi ajabki Venemaal päriselt õiget asja ning pakubki Venemaa tulevikuks välja reaalselt toimivat alternatiivi,¹⁶ millisel nägemusel võiks ehk kunagi kauges tulevikus olla ka Eestiga kui mitte sõbralikud, siis vähemalt mõistvad suhted.

Ehk Navalnõi tundubki "päris". Ta ei näi ajavat ühtegi rahvusvahelist globalistlik-progressiivset agendat oma rahva ja oma kultuuri vastu, vaid tundub olevat oma rahva "poolt". Ehk lihtsalt kokku võttes: sellist inimest kutsutakse patrioodiks.