Usun, et paljudele on tuttav briti-ameerika ajaloolase Niall Fergusoni tänavune üllitis pealkirjaga "Doom", tõlkes "Hukatus" (või "Hukk"), alapealkirjaga: "Katastroofi poliitika". Ja see on Eestis originaalis praegu ka müügil. Kuna seda eesti keeles veel saadaval ei ole, siis mõne sõnaga raamatus olevatest praegusele ajahetkele paslikutest mõtetest.

Ajaloolasena kulgeb Ferguson tihti möödaniku radadel, otsides sealt nüüdisajale sarnaseid olukordi ja sobilikke lahendusi. Kuigi paljugi kirjutatust käsitleb minevikku, on seda tööd kasulik lugeda ka neil, kes ameti või kutsumuse poolest praeguste katsumustega silmitsi seisavad ja neile lahendusi otsivad.

Sündmuste, ka katastroofide üks-ühele kordumist ajalugu vaevalt et tunneb, kuid kasulik on tutvumine mõttekäikude, lahenduste, sündmuse kõrval- ning järelmõjude ja muu sarnasega.

Ferguson meenutab, et me ei saa uurida katastroofide ajalugu eraldi majandusest, ühiskonnast, kultuurist ja poliitikast. Pandeemia koosneb mitte ainult patogeenidest, vaid ka sotsiaalsetest võrgustikest, mida see ründab. Viirus nakatab inimesi sedavõrd kuivõrd sotsiaalsed võrgustikud võimaldavad seda teha. Seetõttu on katastroofid ühiskondadele ja riikidele ka tõe hetked, tuues esile nõrkused ja tugevused.

Mida võrgustatum ühiskond on, seda suurem on viiruse leviku oht. Seetõttu on võrgustunud ühiskondadel vaja võrgumurdjaid, mis suudavad kriisi korral vähendada ühenduvust ilma, et ühiskond seejuures laguneks või halvatuks muutuks.

Oma roll on kriisides infovoolul – praegu on pandeemia kõrval täheldatav ka infodeemia, elik võimendatud infovoog, mis sisaldab hulgaliselt valeinfot. Desinformatsioon omakorda muudab iga kriisi raskemaks ja netiavaruste kaudu levivad valed ning vandenõuteooriad on tihti nakkavamad kui tõde.

Märgitust tulenevad ka probleemid poliitikute jaoks. Ferguson meenutab, et liidreid autasustatakse harva selle eest, mida nad tegid katastroofide ära hoidmiseks. Toimumata sündmus ei ole põhjus tänu avaldamiseks. Küll aga jäävad inimestele meelde raskused, mida katastroofi vältimine neile argielus kaasa tõi. Poliitikute enamus ei soovi seetõttu tegeleda asjadega, mis võivad olla vajalikud, kuid mis võivad tuua negatiivset vastukaja ja seeläbi vähendada nende toetust valijate seas.

Ferguson tõdeb, et inimkonna arenguks soodsad tingimused Maa peal ei saa kesta igavesti. 99,9 protsenti kõigist elusolendeist, kes kunagi Maa peal elanud, on välja surnud. Seega saabub varem või hiljem elule meie planeedil loomulik lõpp.

Viimsepäevaennustusi on ajaloos olnud arvukalt. Kuid paljusid lohutab ehk mõte, et meie ajajärgu lõpuni võib minna veel umbes miljard aastat. Seetõttu peame pelgama mitte niivõrd viimsetpäeva, kuivõrd suuri õnnetusi, milles enamus meist ellu jääb.

Kogu inimkonna ajaloos on olnud tõenäoliselt seitse suurt pandeemiat, mille ohvrite arv oli suurem kui üks protsent Maa elanikkonnast. Neist neli on surmanud rohkem kui kolm protsenti ja kaks – Justinianuse katk ning Must Surm – rohkem kui 30 protsenti.

Kui võrrelda neid arve kaotustega sõdades, siis Esimene maailmasõda tappis ühe protsendi ja Teine maailmasõda umbes kolm protsenti maailma tollasest elanikkonnast. Seega on pandeemiad surmavad kui sõjad.

Läbi ajaloo on täheldatud, et nakkuspuhangute ajal kehtestatud piirangud olid ühed vähesed meetmed, mis aitasid nakkuse levikut piirata. Kohati olid piirangud väga ranged. Näiteks ütles Palermo tervisenõukogu eesistuja aastal 1576, et tema mõõt on "kuld, tuli ja võllapuu". Kuld, et maksta makse, tuli, et põletada nakatunud kaupa ja võllapuu neile, kes ettekirjutusi ei täitnud.

Praegust pandeemiat hindab Ferguson senise arengu põhjal keskmiseks. Palju sõltub sellest, mida inimesed toimuvast õpivad. Üks tulemus on ilmne: riigid on mõistnud enesevarustatuse tähtsust. Globaalsed tarneahelad lühenevad vähemalt mõneks ajaks. Ja mõisteti, et üksinda ei suuda ükski riik pandeemiast jagu saada.

Fergusoni arvates võib koroonaviiruse mõju meie sotsiaalsele elule olla sama kui AIDS-il seksuaalelule, see muudab meie käitumist, kuid mitte piisavalt, et vältida hulka enneaegseid surmasid.

Milline katastroof meid järgmisena ootab?

Ferguson arvab, et võib-olla mõni uus pandeemia, kuna mingi uus seagripi mutatsioon on alati kusagil lähedal, nagu ka mõni uus Aasia haigus. Antibiootikumikindlad mikroobid on juba olemas, nüüd ootame hirmuga sarnast katkutüve.

Järgmine oht võib tuleneda pidevalt tõusvast õhutemperatuurist, samuti ilmastikumuutustega kaasnevatest paduvihmadest ja üleujutustest. Tulnukad meid ilmselt veel ei ohusta, pigem võib toimuda kokkupõrge mõne asteroidiga.

Kuid inimene ei ole jätnud enese kui liigi hävitamise võimalusi ainult looduse kätte. Endiselt on võimalik inimtekkeline tuumakatastroof. Lisaks biorelvad, insenergeneetika, tehismõistus, samuti nanotehnoloogia. Kõigis neis valdkondades võib midagi viltu minna kas sihilikult või juhuslikult. Fergusoni sõnul näikse elu üldse olevat muutunud vene ruletiks.

Ja kõigi ohtude vastu meetmete võtmisel nähakse veel ühte küsitavat võimalust. Nimelt võivad ülepaisutatud viimsepäevahirmud anda põhjenduse maailmavalitsuse loomiseks, sillutades sel moel teed globaalsele totalitarismile.

Viimased paarsada aastat on mustad stsenaariumid olnud ulmekirjanike pärusmaa ja Ferguson soovitabki sellele kirjandusliigile rohkem tähelepanu pöörata. Düstoopiline kirjandus on tema sõnul tuleviku ajalugu, kuigi see peegeldab tänaseid hirme. Aga ulme aitab meil tulevikust selgemalt mõelda ja Ferguson pakub ka mitmeid näiteid sellest vallast. Ning tõdeb, et tavaliselt jätkub katastroofi järel elu õnnelikule enamusele pisut muutununa, kuid üldiselt üpris tüütult vanal viisil.

Viited lugemishuvilistele

• Niall Ferguson "Doom. The Politics of Catastrophe"  - Penguin Press, N.Y. 2021
• Niall Ferguson: Covid, Fires, Floods, Protests Are Pattern Not Coincidence - Bloomberg
• Niall Ferguson: The Next Global Disaster Is Already on Its Way - Bloomberg
• Empires, pandemics and the economic future of the West | Aeon Essays