Eesti keel uueneb pidevalt. Uusi sõnu tuleb juurde koos uute tegevuste ja asjadega, kuulutatakse välja konkursse uudissõnade leiutamiseks ning mingid sõnad ilmuvad teadmata kust.

Ma mäletan, kui Kadri Kõusaar tõi eesti keelde sõna "halastusseks". See tuli mul meelde, kui ma tegin juuni alguses Gruusias, Kutaisi turul halastusostu. Gruusia sõltub turismist ja eriti on see nähtav teatud linnades. Muidu pole sealmaal ka elujärg kiita, rahval raha vähem kui enne, kusjuures ka mõned aastad tagasi ei saanud Gruusiat nimetada jõukaks maaks.

See kõik kajastub ka turul toimuvas. Käisime turul igal hommikul, et osta vajaminevaid asju hommikusöögiks. Kes teab, siis Gruusias on turud põnevad ja elust kihavad kohad, tõeline lõunamaine kihisev sipelgapesa. Lettidel on suured kuhjad kaupa, rahvas saalib ringi, kauplejad hõiguvad ja üritavad sind meelitada oma tavaari ostma.

Juunikuu alguse Kutaisi turg oli nagu ära tehtud – kohati oli müüjaid rohkem kui ostjaid, kogu atmosfäär oli kuidagi tardunud, puudus tuttav energeetilisus. Nii ma jõudsin teisel või kolmandal hommikul Kutaisi turu sellesse ossa, kus müüakse maitseaineid. Me olime ainukese ostjad selles reas ja kaubitsejad, eranditult vanemad naisterahvad läksid elevile.

Niipea kui mu pilk langes mingilegi maitseainete kastile, aktiveerus müüja kasti taga ja hakkas oma kauba eriti kõrget kvaliteeti kiitma. Ja nii juhtuski see, et ma ühe eriti ahastava näoga naise käest ostsin pakikese svaani soola. Kes ei tea, siis svaani sool on segu soolast koos mitmete mineraalide ja maitseainetega, meenutab värvilt tumekollast karripulbrit ning on asjatundjate jutu järgi väga tervislik.

Mul ei olnud seda svaani soola tegelikult vaja, aga mul hakkas trööstitute kurbade silmadega müüjanaisest kahju. Ja siis muidugi see, et hoides nüüd svaani soola pakikest demonstratiivselt sõrmede vahel jätsid ülejäänud kaubitsejad mu oma pakkumistega rahule. See oli puhas halastusost.

1991. aastal ilmutas kanada kirjanik Douglas Coupland oma debüütromaani, mis hoobilt sai rahvusvaheliseks bestselleriks. Raamatu nimi on "Generation X: Tales for an accelerated culture" ja minu arusaama järgi andiski see teos hääle tolleaegsele põlvkonnale – tegemist oli 1980. aastate alternatiivikutega, kes 1980. lõpus ja 1990. aastate alguses läksid raha nimel tegema üliigavat ja enamasti vastumeelset kontoritööd.

Ma ei tea miks, Eestist läks see raamat mööda, ehkki mujal lõi kõvasti laineid. Aga 1991. aastal oli Eestis ka muud teha, kui põlvkonna nime üle mõtelda. Igatahes 1990. aastate keskel oli Couplandi raamat omajagu popp-piibel, kust eriti lahedad tegelased igaks elujuhtumiks tsitaate leidsid. Seal ma puutusingi esimest korda kokku halastusostuga vormis: "Ma ostsin need Frankfurdi vorstid, sest need nägid nii kurvad välja!"

Neid ridu lugesin ma 1994. aastal, värskelt Nõukogude Liidust Saksamaale kolinuna. Tol hetkel ma lihtsalt muigasin üleolevalt. Ma tulin ühiskonnast, kus alles äsja olid kehtinud talongid ja nüüd võisin ma – oma piiratud sissetuleku raames muidugi – lihtsalt minna ja valida poes välja seda, mida ma tahtsin.

Ma ei pidanud halastama mingitele vorstidele, sest ostmisjärjekorras oli märksa olulisemaid asju ja nende jaoks pidin ma raha kokku ajama. Nüüd on päris mitu aastat mööda läinud ja ma sooritasin ise halastusostu.

Arvata võib, et halastusostul on kaks põhjust. Ostjal on kahju kas müüjast või siis kaubast. Ja eelduseks on see, et on raha, mida saab mittevajaliku ostu peale raisata. Halastusost annab lisaks kõigele muule ka hea enesetunde. Inimene on teinud head, aidanud hädas kaasinimest või päästnud riknemisest mõne asja. Ütleme nii, et halastusost on teatud mõttes hea enesetunde ostmine.

Kõik kokku tähendab seda, et elame ikkagi õudselt materiaalses maailmas. Igasugune heategevus tähendab reeglina vähemalt ühte ostu-müügi tehingut, kuskil peab mingigi summa raha liikuma, muidu polegi nagu head tehtud.

Omaette paradoksaalne on see, et kui halastusostu tehakse sellepärast, et toetada inimest (mitte päästa asja), siis mingit pidi aetakse kurja kurjaga välja: rahapuuduse ohvrile antakse raha. Teisalt, ega paljudel juhtudel midagi muud teha ei annagi.

Mul ei tulnud tookord Kutaisi turul pähegi hakata maitseaineid müüvaid vanaprouasid lohutama. Kui ma oleks seda teinud, siis poleks nad nähtavasti üldse aru saanud, mida ma neist tahan. Nii jäigi meie, erinevatest kultuuridest, erineva sotsiaalse tausta ja haridusega inimeste ainukeseks kultuuriülese suhtlemise viisiks finantstransaktsioon. Halastus on rahas mõõdetav.