Alustame algusest ehk opositsiooni kirutud maksuküüru kaotamisest. Mõistan, et oma tehtu on alati armas. Aga nagu elus, tuleks ka poliitikas vahel ausalt tunnistada, kui midagi on valesti läinud.

Maksuküüru, mille lõi 2017. aastal Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsioon, oli just selline viga. Õpetajad, päästjad, politseinikud, kultuuritöötajad ja tuhanded teised tublid tööinimesed maksid aastaid rohkem tulumaksu, kui õiglane olnuks, paljud koguni ühe kuupalga jagu aastas rohkem. See ebaõiglus tuli kaotada ja me tegime seda, jättes inimestele palgapäeval nende endi teenitut raha rohkem alles.

Maksuküüru kaotamise mõju ulatub kaugemale ühe inimese või siis leibkonna kuusissetulekust. Kui töötav inimene saab rohkem oma teenitud raha kätte, jõuab osa sellest tagasi majandusse. See tähendab lisakäivet ettevõtjale, uusi töökohti ja hoogu majanduskasvule. See ei ole muide Reformierakonna kommunikatsiooniosakonnas välja mõeldud jutt, vaid pärineb Eesti Panga analüüsidest. 

Ka järgmise aasta riigieelarve kriitikas kõlab opositsioonilt taas tuttav katastroofijutt. Kõik olevat ummikus, riigirahandus korrast ära ja tulevik tume. Faktid räägivad teist keelt. Eesti majandus kasvab. Eesti Panga prognoosi järgi ulatub majanduskasv tänavu 2,6 protsendini ja enam kui kaheprotsendiline kasv jätkub ka järgmistel aastatel. Lisaks kasvavad palgad hindadest kiiremini, inimeste ostujõud paraneb ja hinnatõus on aeglustunud. 

Loomulikult ei ole viimased aastad olnud lihtsad ja keegi ei väida, et kõik mured on lahendatud. Siiski ei tasu oma saavutusi väiksemaks rääkida.

Kui valitud rahvaesindajad kordavad päevast päeva, et Eestis ei tasu tulevikku uskuda, siis ei jää see jutt arvamuslugude ja sotsiaalmeediaseinte tasemele. Inimesed loevad, kuulavad ja teevad selle põhjal oma otsuseid. Kes ostab ebakindlal ajal uue kodu? Kes investeerib oma ettevõttesse? Kes võtab tööle uue inimese? Teinekord võiks arvamuslugu kirjutades sellelegi mõelda. Lihtsalt sõbralik soovitus. 

Järgmise aasta riigieelarve vastab väga otseselt küsimusele, mida see inimese elus paremaks teeb. Keskmine vanaduspension kasvab prognoosi kohaselt 904 eurole. Õpetajate, politseinike, päästjate ja kultuuritöötajate palk tõuseb. Eesti kaitsekulud ületavad viit protsenti SKP-st, kuna Vene agressorit ei veena hea sõna, vaid tugev kaitsevõime. Investeeringud idapiiri, Rail Balticusse ja teistesse olulistesse taristuprojektidesse jätkuvad. 

Riigirahanduski liigub paremasse seisu. Aastateks 2025–2027 kokku lepitud riigi püsikulude kümneprotsendiline kärpimine jätkub, puudujääk väheneb ning maksukoormus langeb 35,2 protsendini SKP-st. Veel 2025. aastal oli see 36,2 protsenti. 

Rõõm on näha, et ka Keskerakond tunneb lõpuks muret riigirahanduse pärast, aga jätta mulje, et kokkuhoiust on ainult räägitud, ei ole aus. Oleme kolme aasta peale kokku leppinud avaliku sektori püsikulude kümneprotsendilise kärpe. 2025. aastal tähendas see 123 miljonit eurot väiksemaid püsikulusid, tänavu juba 230 miljonit ning 2027. aastal kasvab iga-aastane kokkuhoid 314 miljoni euroni. Järgmisel aastal väheneb eelarvepuudujääk nelja protsendini ja selleks pidime püksirihma pingutama veel täiendava 250 miljoni euro võrra.

Keskerakonna enda matemaatika on aga märksa hägusam. Ühe käega lubatakse langetada makse, teisega kasvatada toetusi ja võtta riigile uusi kohustusi. Kulutada oskab igaüks, nagu Keskerakond valitsust juhtides veenvalt näitas. Vastutustundlik poliitika näeb ette sedagi, mille arvelt need kulud kaetakse ja millest ollakse valmis loobuma. See võiks olla konkreetne sedastus, mitte urmasreinsalulik keerutamine, mida eelmisel nädalal "Esimeses stuudios" nägime.

Lauri Laatsi katteallikana välja pakutud pangamaks on näide täpselt sellisest näiliselt lihtsast, kuid inimeste jaoks kallist lahendusest. Selgitan. Pankadele kehtestatud lisamaks ei jää pangahoone seinte vahele, vaid jõuab tõenäoliselt laenude hindadesse. Näiteks noore pere jaoks tähendaks see kallimat kodulaenu ja seeläbi pikemat teekonda oma koduni. Ärme loo poliitilise punkti võitmiseks uut probleemi. Ja mitte vähe kõnekas ei ole seegi, et idee autor tunnistab isegi, et tuleb veel arvutada, kui palju see riigile tegelikult lisaraha tooks.