Mihkel Tammo: kas me võidame kestlikus arengus niikuinii?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
MIhkel Tammo Paide keskväljakul. Autor/allikas: Paide Teater

Mis on kestlik areng? Kõige tähtsam on see, et looduse jätkumine meile sobivates tingimustes oleks võimalik. Kui riik otsustaks, et teeme Eestist rohelise digiriigi, siis edaspidi, kui sa võtad otsuseid vastu, saad sa kohe aru, kas see on kestlik otsus või see ei ole kestlik otsus, ütles Mihkel Tammo Paide keskväljakul peetud kõnes.

Enne kui ma oma teema kallale asun, siis mõned kiidusõnad. Esiteks Paide Teatrile. Olles inimene, kellel on viimastest aastatest väga palju avaliku esinemise kogemust, on selline formaat, mille peale te olete Paides tulnud, minu arvates väga unikaalne ja põnev. Nii idee kui ka teostuse eest, mida te siin kohalikele kui ka eestlastele laiemalt pakute, kui sellegi eest, kuidas te sellest räägite, suured kiidusõnad.

Teema, millest ma tahan teile täna oma mõtteid jagada, on kestlik areng. Ja ma tean, et reedel oli siin Indrek Neivelt, kes rääkis ka rohepöördest, nii et mingis mõttes tundub, et sellest on saamas nii öelda hitt-teema.

Kuigi mina olen valinud sõnapaari "kestlik areng", siis tegelikult, nagu pail lapsel ikka, on tal nimesid palju. Võib öelda "rohepööre", võib öelda "jätkusuutlikkus", pangad ütlevad "ESG", tööstusettevõtted ütlevad "CSR" ja nii edasi. Ma arvan, et te tunnetate, kuidas sellest on saamas üks oluline ja populaarne teema.

Aga miks peaks sellest rääkima?

Looduse pärast peab, see on selge. Aga minu mõte on see, et kestlik areng kätkeb endast ka võimalust Eesti ühiskondlikku arengu vaates. See on teine vaade, miks võiks seda teemat käsitleda. Ja kui ma räägin isiklikust vaatest, siis ma loon teile ka natukene oma isiklikku narratiivi, kuidas ma olen siia jõudnud.

Sellega on nii, et see teema valis mind, ma ei ole ise mitte midagi teinud, et sattuda tegelema kestliku arengu temaatikaga. Aga olles sattunud sellesse sisse, siis mõistad, et see on nagu jäneseurg, kuhu sa oma pea sisse pannes, näiteks nagu Alice Imedemaal, satud sellisesse rägastikku, mis hakkab kasvama. Ja seni on see teekond kulgenud aina kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Tahaksingi teiega seda teekonda jagada.

*

Mis asi see kestlik areng on? Mis on printsiip? Kõige tähtsam, prioriteetide järjekorras, on see, et looduse jätkumine meile sobivates tingimustes oleks võimalik. Alati, kui ma seda ette loen, tundub see mulle nii ilmselge, on isegi natukene nagu piinlik sellist asja välja tuua. Aga samal ajal, kui vaadata, et alates tööstusrevolutsioonist, ajast, kui meil on jooksev vesi, kanalisatsioon, sisepõlemismootor ja elekter, ei ole me pannud loodust esikohale. Lühiajaliselt oleme kogu aeg ammutanud rohkem, kui meid ümbritsev keskkond suudab taastada.

Pärast looduse kestmajäämist peaks järgmisena tulema inimväärne elu inimestele. Ehk siis eluks vajalikud ressursid, võimalus ennast teostada, vabadused – kõik need asjad, mis on meile olulised, on kindlasti järgmisel kohal elukeskkonna säilimise järel. Ja viimaseks heaolu kasv läbi majandustegevuse, et meie ühised ettevõetud ettevõtmised oleksid need, kes seda elujärge meil järjest parandavad. Aga see ei peaks olema vastupidi.

Paljudel teil võis olla seda mingis mõttes igav lugeda, sest see info on 1960. aastatest saadik olemas, seda levitatakse, kuid võib-olla on peamine probleem selles, et see ei ole saavutanud ühiskondlikku relevantsust ehk siis sellel ei ole olnud suurt mõju.

Lubasin, et toon teile natuke isiklikku konteksti, kuidas minu elu on kulgenud ja mind siia toonud. Esimene kokkupuude temaatikaga oli aastal 2009, kui ma olin esimese kursuse tudeng Tallinnas TTÜ-s ja meil oli inglise keele tund. Kui välja jätta see, miks peaks üldse ülikoolis inglise keelt õppima, kui sa oled selle keskkoolis selgeks saanud (see tundus üsna arusaamatu), siis ühes tunnis tõi õpetaja meile lugemismaterjalid kliimasoojenemise kohta ja ütles, et noh, rääkige noored, mis te sellest arvate, kõik teadlased räägivad, et asjad hakkavad hapuks minema.

Ja ega tol hetkel polnud seda isegi enne märganud, kuigi olin juba kahekümne aastane noor inimene. Ilmselt olin ikka kuulnud, ühest kõrvast sisse, teisel kõrvast välja, aga tol hetkel jäi see mulle meelde, et okei, see teema puudutab kuidagi.

Läks vähemalt kümme aastat, enne kui sellel teemal tekkis ühiskondlik tähtsus. Ja minu kui praktiku kogemus algas aastal 2015, mil ma läksin 27-aastasena pereettevõtet juhtima. Hakkasin n-ö kestliku arengu praktikuks. See oli ettevõte, milles töötas ligi 200 inimest, mis eksportis umbes sada protsenti oma toodangust ja mille kliendid olid maailma suurettevõtted.

Kuna me sättisime ettevõttele uut suunda, siis me nägime, et meie kliendid räägivad sellest kestlikust arengust ja me otsustasime, et hakkame sellega tegelema. Ja selle ettevõtte missiooniks sai kaasa aidata kestliku maailma ehitamisele. See eluetapp kestis mul kuni eelmise aastani, viis aastat ja see, mis seal sai saavutatud ongi tegelikult minu kogemus.

Olles ettevõtte juht aastast 2016, olen ma rääkinud umbes sama juttu, mida räägin praegugi. Ma ise olen järjest paremini informeeritud, järjest rohkem on mul praktilist kogemust, aga mis on selle aja jooksul Eestis toimunud?

*

Ma vaatasin järgi, mis olid aastal 2016 kõige olulisemad uudised. Reformierakond langes opositsiooni pärast seitseteistkümmet aastat valitsuses, avati Eesti Rahva Muuseum, Kersti Kaljulaid valiti presidendiks ja LHV tuli börsile.

Kui LHV käest, kes on ka Rohetiigri üks asutajaliige, oleks tol hetkel küsitud, kas nad näevad ennast viie aasta pärast rohepangana, nii nad ennast praegu identifitseerivad, siis ma ei taha küll nende eest vastata, aga ma ei tea, kas nad naernud oleksid, aga see teema oleks olnud nende jaoks täiesti võõras. Lühidalt ei huvitanud aastal 2016 kogu rohepöörde või kestlikkuse temaatika Eestis mitte kedagi.

Murrang, julgen väita, juhtus aastal 2019. Me kõik teame seda ühte Rootsi tüdrukut, kes on meile nii tuttavaks saanud, kes on tekitanud palju emotsioone, nii negatiivseid kui ka positiivseid.

Ja minu jaoks, vaadates, kui palju sotsiaalmeedia postitusi, poliitikute kirglikke väljaütlemisi ja paljud muud see tüdruk suutis tekitada, siis minu jaoks on ta kuidagi võrdunud "Näljamängude" peategelase Katniss Everdeeniga, kes sattus samamoodi ootamatu kangelasena vastupanuliikumise keskmesse.

Ja kui 2016. aastal see teema ei huvitanud kedagi, siis 2019. aastal, kui mina olin sellest teemast mööda konverentse ja erinevaid üritusi umbes kolm aastat rääkinud, siis sellel hetkel hakkas reaktiivsus. Aga iga muutus toob kaasa vastujõu ja selles teemas algas selge kartus, et mida selline muutus kaasa toob.

Tegelikult aastast 2020 edasi on see teema olnud trendikas ja ei ole enam keeruline selles valdkonnas tegutseda. Ma arvan, et te olete ehk samal meelel, et paljud küsimused, mida me arutame ja millele üritame leida lahendusi, käivad selle sama kestliku arengu valguses.

Ma veetsin selles tööstusettevõttes juhina viis aastat ja resultaat oli see, et meie majandusnäitajad tõusid, sest tollel ajal andis see veel konkurentsieelise, kui tegu oli kestliku ettevõttega. Inimeste rahulolu tööl käies kasvas väga palju, sest inimesed tahavad kuuluda millessegi suuremasse ja kui su ettevõte üritab maailma päästa, siis see on hea asi.

Ja me valmistasime ka palju tooteid, mis reaalselt maailma päästaksid. Aga tollel hetkel sai mulle selgeks, et kui sa oled ühes ettevõttes teinud rohepöörde ja sa oled seda veel naiivselt liiga vara teinud, siis sa mõjutad oma töötajaid, nende peresid, sa mõjutad mingeid huvigruppe, kogukonda, kus on sinu tegevus, sa mõjutad tarnijaid, sa mõjutad võib-olla kliente, aga sellega asi piirdub.

Tekkis arusaamine, et tegelikult on Eestis, et see teema saaks oluliseks, vaja ühte ühiskondlikku laiapõhjalist algatust. Mõeldud – tehtud, nüüdseks olen aasta aega toimetanud ühe eestvedajana Rohetiigris

Paljud eestlased teavad tiigrihüpet, mis aastal 1996 hakkas tegutsema Eesti digitaliseerimise teekonnal. Ja meie ambitsioon on sarnane, aga võib-olla see, et teha Eestist roheline digiriik. Me ei näe mitte seda, et see on täiesti teine valdkond kui Tiigrihüppel, aga me näeme, et see on järgmine etapp ja meil on väga hea alus, mille peale ehitada.

Me oleme oma tegevuse jaganud nelja suunda. Need neli suunda, millega Rohetiiger tegeleb, on üksikisik, kõik inimesed, kes Eestimaal elavad, kuidas mõeldakse ja kuidas lähenetakse sellele temaatikale. Me tegeleme erasektoriga, kellest me usume eestvedavat jõudu rohepöördele, mida me näha tahame. Me tegeleme vabakonna suunaga ja viimaks riigiga.

*

Alustame üksikisikust, meist kõigist. Üksikisik on sellel teekonnal, rohepöördes, nii ressurss kui ka vahend. Üksikisikute nimel me seda teeme, aga üksikisikud peavad ka sellesse panustama. Ja üksikisikule, eestlasele, on tegelikult omane loodusesse uskumise narratiiv.

Kui me käime algkoolis, siis meile räägitakse kas koduloo või mõnes sarnases tunnis Taarast ja hiiepuudest ja kõigist nendest loodusesse uskumistest, mis siin maal olid kunagi muinasusundis ka tavalised. Ma arvan, et sümbolina on loodus eestlastele oluline, seda on näha kasvõi sellest, kui palju meil on siin metsa ja kuidas see kirgi tekitab.

Aga minu jaoks on oluline tuua välja, et see narratiiv on katkenud.

Kuigi 80 protsenti eestlastest peavad üsna värske küsitluse järgi ennast kestlikult või keskkonnasõbralikult mõtlevateks inimesteks, siis tegudes see tegelikult absoluutselt ei väljendu. Ja teataval määral ei saagi väljenduda, kui see ühiskond meie ümber ka sellist tõekspidamist ja käitumist mitte kuidagi ei premeeri.

Ei ole rajatud süsteeme, mis toetaksid sellist käitumist. Aga mida oleks vaja, et saaks selle katkenud narratiivi taaskord üles tõsta, sest just nimelt sümbolina on paljude eestlaste jaoks loodusliku või kestliku mõtteviisi evimine täiesti loomulik?

Esiteks on ühiskonnal vaja küpseda. Olles taasiseseisvunud aastal 1992, oleme me ikkagi üsna teismeliseeas ühiskond. Seda võib ka praegusest ühiskondlikust debatist väga selgelt välja lugeda, ikka sülitame üksteise pihta tuld ja tõmbame erinevatesse leeridesse. Ma arvan, et see on kindlasti üks asi, mis peab muutuma, et saaks leida konstruktiivseid ja ühendavaid lahendusi.

Teine teema on see, et ühiskondliku heaolu defineerimine vajab ümbermõtestamist. See lääne mudel, mida me täiesti arusaadavatel põhjustel oleme nii kaua taga ajanud ja milles me oleme tegelikult ka väga edukalt oma elujärge kasvatanud, ei vii siit enam väga edasi. Ükskõik, kas see on kiirmood või toidu raiskamine või mis iganes kõrvalnähtus selle lääne mudeli taga – suur tarbimine –, see ei saa viia lõputult edasi, sest see tuleb millegi arvelt. Ja selle asemele peaks taaskord tekkima elu ja looduse usaldamine.

Kindlasti peaks sellega kaasnema see, et iseennast ei nähta universumi keskpunktina. Vahel on endalgi kainestav mõelda, et me keegi ei ole isiklikult universumi keskpunkt ja meie eestlastena siin oma 1,3 miljoni inimesega ei peaks ka nii mõtlema, sest see ei aita meil olla koosmõjus näiteks loodusliku keskkonnaga.

Tuule puhumine ei katke riigipiiril või kui kuskil mujal kliima soojeneb, siis need inimesed ju peavad sealt siiski liikuma kuskile mujale, seega peaks mõtlema ühtsemalt.

Kust tuleb üksikisiku vaates see lahendus? Palju kritiseeritakse noori ja öeldakse, et nad on lumehelbekesed. Mina olen enda jaoks selle nimetuse, mis on selgelt halvustav ja minu arvates ebaõiglane, ümber defineerinud sellise sõnaga nagu "kullatükikesed". See on uus põlvkond, kes elab tegelikult juba nüüd teistmoodi.

Nad ei tee seda hariduse pärast, sest sellist haridust nad ei ole kuigivõrd saanud, aga nad teevad seda sellepärast, et nad on pealt vaadanud, kuhu see sama lääne heaoluühiskonna tagaajamine viib, kuidas nende vanematel ei ole nende jaoks aega, kuidas neil on stress, läbipõlemine, kõik muud asjad ja need noored tegelikult täna näevad, et see ei ole võib-olla see. Nad elavad juba tasakaalustatumalt oma elu. Ja mina usun, et sealt tuleb üksikisiku vaates muutus. Mitte ainult, aga see on selline muutumapanev jõud. 

Sama põlvkonnavahetus juba käib. Näiteks ettevõtluses ongi väga paljud Eesti edukad ettevõtted alustatud 1990. aastate alguses pärast taasiseseisvumist ja nendes on näha järjest rohkem noori juhte, kes teevad asju teistmoodi. Järgnevalt räägiksingi teile erasektorist ehk ettevõtetest.

*

Me oleme Rohetiigris loonud esindusorganisatsiooni ettevõttetele, mis soovivad ühiskonnas seda pööret eest vedada. Me alustasime sellega jõulude paiku ja tahame kokku saada 250 ettevõtet, mis ühiskonnas just pakkumise poole pealt hakkavad rohepööret ellu viima. Praegu on 50 liiget olemas.

Me plaanime seda teha kahes etapis: etapp üks lähtub sellisest mõõdikust, et tuhat suurimat Eesti ettevõtet moodustavad 90 protsenti Eesti majandusest. Kõlab natukene nigelalt, aga see on tõsi. Etapp üks on keskenduda neile ettevõtetele, millel on suur mõju, olgu see nende klientide, töötajate või muude huvigruppide näol. Ja see on oluline, sest suured aktiveerivad teisi ja annavad eeskuju.

Etapp kaks on väikesed ja keskmised ettevõtted, mida Eestis on üle 50 000, millel on limiteeritumad ressursid, aga mis tegelikult saavad eeskuju järgida.

Ja mis neid ettevõtteid ühendab, mis Eestis juba rohepööret ellu viivad?

Esiteks nad saavad aru, et selle teemaga mittetegelemine on pikas perspektiivis kallis. Ettevõtete eesmärk on püsima jääda.

Käisin paar aastat tagasi Jaapanis ärikohtumisel ja seal oli üks ettevõte, mis oli algatatud aastal 156 pärast meie ajaarvamist. See oli üsna jahmatav või mõtlemapanev kogemus, kui palju peab see ettevõtte üle elama. Kui alustati tööstusettevõttena, siis nüüd on see finantsvaldkonna ettevõtte. Kui lugeda selle ettevõtte arengurada, siis see on tegutsenud umbes 30 erinevas tegevusvaldkonnas. Ettevõtetel on tahe kohaneda ja muutuda vastavalt sellele, milliseid nõudmisi ümbritsev keskkonda seab.

Seetõttu ma arvan, et ettevõtted ongi need, mis Eestis seda pööret ellu peaksid viima või kõigepealt eest vedama, et teised saaksid järgi tulla. See on lumepall, mis mäest veereb kestliku arengu suunas ja mis kogu aeg kasvab. Tekivad ökosüsteemid ja klastrid, mis tähendab seda, et probleeme ei lahendata enam üksi, vaid selleks ongi vaja ettevõtlusorganisatsiooni.

Ütleme, et me teeme koos oma ahela roheliseks ja me lahendame probleeme koos. Ehk siis orienteerume koostööle, mitte konkurentsile. See on Eestis võib olla tundlik teema, aga meie näeme küll Rohetiigris, et koostööd tekib järjest rohkem.

Kes ei saa sellest teemast aru? Eestis on umbes pooled ettevõtted sellised, mis ei saa selle teema tähtsusest aru. Ja ma julgen välja öelda, et neil ettevõtmistel on nõrk või lühinägelik omanik, kes teeb ettevõtlust ikkagi omakasu eesmärgil. Või siis seal on nõrk juhtimine ja ei saada aru sellest, kuidas jääb püsima ettevõte, mis on asutatud aastal 156.

Aga tegelikult on põhjust optimismiks, sest praegu on näha, kuidas väga paljud muudavad meelt. Muudavad meelt terved sektorid. Ma tooksin välja finantssektori, ehitussektori, tööstussektori ja mitmed teised. Ja tegelikult eleme me päris põneval ajastul, mil kestlik areng ei ole enam soovunelm, vaid sellest on saamas praktika, mida viiakse ellu.

*

Ja viimaseks riik, mis võib-olla on kõige olulisem, sest me räägime Eesti visioonist. Ma alustaksin sellisest mõttest, et know-how tühimik või teadmiste tühimik selles teemas on absoluutselt kõigis nendes suundades.

Aga mis eristab riiki näiteks üksikisikutest või ettevõtetest on see, et ettevõtted tahavad kohaneda, nad tahavad õppida, nad tahavad areneda, nad tahavad luua endale oskused, et selles uues tulevas maailmas hakkama saada. Ja mitte ainult hakkama saada, vaid olla edukad nende uute standardite järgi, selle uue ühiskondliku heaolu definitsiooni järgi.

Poliitikute puhul ei ole ma hetkel seda märganud, et nad tahaksid väga seda uut oskust õppida. Jutupunktides on see teema ees, aga otsustes ei ole. Nii on nagu mõttetu. Kui me räägime metsast või fossiilenergiast või muudest teemadest, kus on küsimus, kas valida kestlik tee või valida tavapärane, harjumuspärane, siis otsuseid ei tehta selles suunas.

See on mingis mõttes ka mõistetav, sest poliitikule on ebakompetentsena väljapaistmine suur oht, ta ei osutu võib-olla järgmine kord valituks. Aga sellele vaatamata on meil vaja julgeid otsuseid, seega ma usun, et ühiskondlik surve on siin hästi tähtis. Selline poliitika nagu siiani on olnud, ei vii meid siit edasi.

Tegevuskava koostamine ei ole saavutus, kuigi me ei saa neid tegevuskavasidki enam isegi koostatud. Bürokraatia ei ole saavutus. Ümarlauad ja nõukojad ei ole saavutus. Ja tegelikult tundub mulle, et rahval on tugev ootus ja poliitikud peavad muutuma haavatavamaks või julgemaks võtma riski, ka isiklikke riske, et teha julgeid otsuseid, sest muud moodi see ei toimu. Mulle tundub, et Eestis teevad kõik ülejäänud klotsid juba tööd, aga riigilt alles ootame otsustavust.

Ja see lahendus peitubki riigi suunas kaasamises ja võimu laialijagamises. Need on kõik demokraatia arengu vormid, millest me oleme kuulnud, aga mida liiga vähe praktiseeritakse. Minu lootus on seda lähiajal palju rohkem näha ja ma usun, et see ka nii läheb.

*

Lõpuks visioonist. Miks on kestlik areng Eestile huvitav? Sellest teemast peab rääkima looduse tõttu, aga võiks rääkida Eesti ühiskonna õitsengu või edasiarenemise tõttu. Sest meil on eelis, me oleme väga hästi positsioneerunud selles teemas edu saavutamiseks.

Kõigepealt kuulumine Euroopasse, mis on meiega seotud majandusruum. Ma arvan, et te kõik teate neid õiglase ülemineku fonde ja roheleppeid, aga ma ei tea, kui paljud teist on mõelnud, miks Euroopa sellega nii tugevalt tegeleb, miks Euroopa näeb selles uut konkurentsi- või strateegilist eelist?

Mis on olnud globaalselt suured trendid või majandusnähtused, mis on mõjutanud seda, kuidas elu tervel maakeral toimub? Tööstus, mis on selgelt üks väga suur mõjutaja, aga Euroopal väga mõistetavatel asjaoludel ei ole tööstuses palju kaasa rääkida, on põhiliselt koondunud Aasiasse ja mujale, see on selline küps vana turg ja meie elatustase on nii kõrge, meil on vähe inimesi ja kõik muud põhjused, miks tööstus on see, kus me oleme ammu lootusetult maha jäänud. Me saame ainult mingites niššides opereerida.

Meedia? Euroopa on ka siin võrdlemisi tähtsusetu. Facebookid, Google'id, Ali Expressid ja Rakutenid tulevad jälle Aasiast-Ameerikast, aga mitte Euroopast. Ja kui nüüd on näha uut trendi, milleks on rohemajandus, mis taaskord seab ümber kõik konkurentsipositsioonid, siis on Euroopa aru saanud, et see on võimalus, kuidas esile tõusta.

Ja Eesti, milles meie võimalus seisneb? Loomulikult mõistmine, et see on meie majandusruumi eesmärk peaks andma meile vihjeid, et sellega tasub tegeleda, sest me kuulume siia ruumi. Aga tegelikult on Eesti veel eriti hästi positsioneerunud. Kuna meil on toimunud Tiigrihüpe, on meil tänu sellele digivundament väga tugev. Ja seda rohemajandust, mida maailma tahab, seda ei tee ilma selle vundamendita, mis Eestis on juba ehitatud.

Meil on võimalik see roheline infrastruktuur ehitada sama digitaalse vundamendi peale. Ja see on tegelikult väga suur konkurentsieelis täiesti uues majandustegevuses, mis on juba käima läinud, aga mis väga suure lainena peale tuleb.

Lisaks sellele on teada, et Eesti on väike ja selles kontekstis on see väga hea, meie võimukoridorid on piisavalt lühikesed ja me saame siin luua mudeleid teistele eeskujuks, mida me Rohetiigris paljuski ka üritame teha.

Mida selleks vaja on? Selgelt on vaja kõikide osapoolte kokkulepet. Meil on vaja ühiskondlikku tellimust. Aga Eestis on tihti vist nii, et on räägitud, et me oleme liiga väike, miks me nii generaalsed oleme, me peaksime mingeid kokkuleppeid tegema ja fookust seadma. Mina usun, et just see on see valdkond, milles peaks seda saavutama. Ja ma ütleks, et momentum on olemas.

Selle teemaga on veel hea see, millega mina tahaks julgustada kõiki, ettevõtteid ja riiki, poliitikuid, et kui sa selle valiku teed, siis see ei ole raske teekond, mida käia. Sest kui riik otsustaks, et meie teeme Eestist rohelise digiriigi, siis edaspidi, kui sa võtad otsuseid vastu, saad sa kohe aru, kas see on kestlik otsus või see ei ole kestlik otsus. See teekond hakkab ennast väga selgelt suunama. Ja kui on tehtud suur otsus, siis sealt edasi see ei ole raske tee.

Mida me saame selle eest potentsiaalselt tasuks? Sama asja, millest ma alustasin – hoolitud looduse, mis on meile eestlastele väga oluline, tasakaalupunktile lähemal inimesed, sest mulle tundub, et me nihkume ka isiklikus vaates sellest eemale, sest ühiskond lihtsalt paneb meid sellisesse tsentrifuugi. Ja viimaks see, et on täiesti kindel, et tekib väärtuspõhisem, suurema lisandväärtusega majandus.

Me kogu aeg räägime: me oleme need allhankijad ja teeme seda odavat tööd ja ei oska sellest välja murda. Minnes uuetele rohelistele turgudele ja kasutades ära eelist, mis meil praegu on, on meil võimalik seda saavutada ja teha seda kõike õiges järjekorras.

Kas me võidame kestlikus arengus niikuinii? Ei tea, aga minu tunnetus on see, et kui me mängime maha selle positsiooni, kus me täna oleme - ja me oleme hästi positsioneerunud seda muutust tegema ühe väikese riigina, ühe ühiskonnana -, siis järgmise sama hea võimaluse ootamine võib kestma jäädagi. See on väga suur võimalus. Me peaksime seda võimalust kasutama ja sellise ühiskondliku kokkuleppe saavutama.

See ongi minu suur soov, nägemus ja visioon Eestile. Ma loodan, et see nii läheb.


Paide keskväljakul toimub 3. maist 4. juunini Paide Teatri aktsioon "33 kõnet". Iga päev kell 18 kõlab üks kõne, millega otsitakse vastust küsimustele "kuhu edasi? / kuidas edasi?".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: