Lauri Tõnspoeg: teeme vähem tööd ja päästame maailma

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Lauri Tõnspoeg Autor/allikas: Erakogu

Nüüd, mil viimaste kümnendite suurim kriis on üle elatud, tasuks korraks aeg maha võtta ja pidada aru, et mis saab edasi. Kas me jookseme jätkuvalt terve elu raha järgi, mida surres kaasa võtta ei saa, või otsustame vahepeal ka elada ning elu nautida, kirjutab Lauri Tõnspoeg.

Enamik inimesi on kuulnud, et meie looduskeskkonnaga on häda käes. Kliima soojeneb ja süsihappegaasi on atmosfääris liiga palju. Enamik on kuulnud ka kõlavatest plaanidest olukorda kontrolli alla saada, aga mingit paranemise märki kusagilt ei paista, vaid pigem lähevad asjad pidevalt hullemaks, rohepööre tekitab veelgi rohkem materjalide vajadust, kopad kaevavad, metsad langevad, korstnad tossavad.

Kellelgi ei näi olevat selget plaani, kuidas sellest jamast välja tulla ning roheliste loosungite varjus üritavad poliitikud viimast võtta, sest piltlikult öeldes sobib siia vene vanasõna: "varasta täna nii palju kui saad, sest homme äkki enam ei saagi."

Ligi kaheksa miljardit inimest on selle planeedi jaoks liiga palju, kui nad kõik tahavad elada sellist külluslikku elu, nagu telekas ja ajakirjas meile näidatakse, kus rikastel ja ilusatel on suur maja, kallid autod ning lennukid. Sellel planeedil pole nii palju ressursse, et kõigile inimestele seda jaguks.

Kapitalistlikus süsteemis ei jagune varad niikuinii võrdselt, vaid täiesti vastupidi, USA kolme kõige rikkama mehe varad ületavad kogusummas 50 protsendi vaesema ameeriklaste varasid. Ükskõik millises maailma otsas keegi tööd teeb, osa sellest tulust jõuab ikka nende ülirikaste taskusse.

Kui tarbimine põhjustab otseselt keskkonnale kahju, sest kõik algmaterjalid tulevad ju loodusest, kogu tootmisest tulenev saaste jääb keskkonda ning suures osas ka prügi, siis tarbimist põhjustab otseselt raha. Kui seda pole, siis ei tarbi, kui raha on palju siis tarbid palju.

Mul on elus olnud seda rahakest nii palju, kui ka vähe, sestap on mõlemad olukorrad tuttavad ja isegi siis ,kui keskmisega võrreldes oli raha palju, oli seda veel rohkem puudu, kui siis kui seda vähe oli.

Koroonakriis sulges inimesed kodudesse, sulges ärisid ning paljud said tavapärasest elurütmist hinge tõmmata. Paljud mehed tutvusid oma peredega, keda polnud nagu väga märganudki, enne kui hommikul varavalges tööle tuhisesid ja hilja öösel koju magama jõudsid.

Paljud vanemad said teada, et neil on toredad lapsed ja paljud vanemad ei saanud aru, kuidas neil nii kohutavad lapsed saavad olla, sest nendega pidevalt kodus koos olles oli mõne päevaga tüli majas. Paljud inimesed said aega loodusesse minna, nautida elu meie ümber ja märgata loomi, linde, putukaid.

Rääkides erinevate inimestega olen täheldanud, et on toimunud teatav muudatus töösse suhtumises. Kui enne joosti iga euro järgi ennast kasvõi hingetuks, siis nüüd justkui hinnatakse vaba aega rohkem. Kui varem mürisesid ehitusmasinad ka nädalavahetustel, siis praegu need pigem puhkavad koos töölistega paar päeva.

Nüüd, mil viimaste kümnendite suurim kriis on üle elatud, tasuks korraks aeg maha võtta ja pidada aru, et mis saab edasi. Kas me jookseme jätkuvalt terve elu raha järgi, mida surres kaasa võtta ei saa, või otsustame vahepeal ka elada ning elu nautida?

Inimene on õnnelik siis, kui ta teeb asju, mida talle meeldib teha. Eriti õnnelik on ta siis, kui ta saab neid asju teha koos teiste inimestega, kellele see samuti meeldib. Paraku on neid inimesi maru vähe, kelle tööks on nende lemmiktegevus ja ühel hetkel võib ju uus hobi tekkida ning unistuste töö võib vastumeelseks saada.

Kas sul on piisavalt vaba aega, oma lemmiktegevustega tegelemiseks, või pead sa käima päevast päeva kellast kellani tööl? Kas sa oled juba piisavalt jõukas, et osta endale natukene vaba aega juurde?

Me elame ajal, mil robotid teevad suure osa inimeste tööst ära ning see trend süveneb nagunii veelgi, aga meie elukorraldus on jätkuvalt tööstusrevolutsiooni-aegne: tööaeg on normeeritud ja selle järgi makstakse kuupalka.

Varem või hiljem sunnib robotiseerituse kasv meid seda süsteemi ümber vaatama, loodusressurside lõppemine seab tarbimisele ja ühiskonnale piirid, miks siis mitte võtta see teema ette juba nüüd ning jätta ka lastele ja lastelastele natukene neid loodusvarasid. Selleks ei pea mitte midagi muud tegema, kui vähem tööd.

Mida vähem me toodame, seda vähem me tarbime, seda vähem rikume loodust. Vaja on vaid veidi oma harjumusi muuta, et kokkuvõttes tekiks suurem muudatus ning loomulikult on vaja ühiskondlikku mõistmist, et kõik ei pea ühtemoodi ja võrdselt kogu aeg rabama. Niikuinii on neid, kelle elu eesmärgiks on ainult rikkaks saamine ja nemad rabavad kuni tervis alla annab. Siis nad kas surevad jalapealt maha või maksavad kogu oma vara arstidele.

Võib-olla oled harjunud iga viie aasta tagant uue auto ostma. Midagi ei juhtu, kui ostad iga seitsme või kümne aasta tagant, need tänapäevased käulad ei ole küll pikemaks kasutamiseks mõeldud, aga üldjuhul saab nendega siiski ka kümme aastat ära sõita. Sellega võidad näiteks 10-20 tuhat eurot, mille teenimiseks ei pea sa tööd tegema, sa saad selle raha eest endale vaba aega osta, aga see on ju terve keskmine aastapalk.

Sa saad ühe liigutusega viie aasta jooksul ühe aasta vabaks, kuidas see kõlab? Aga kuidas nii saaks? Lihtne, käiks viie päeva asemel neli päeva nädalas tööl, oleks pikem nädalavahetus, kui saaks tegeleda nende asjadega, mis sulle meeldivad. Võib ka kaheksa tunni asemel kuus tundi päevas tööd teha, saad ka talvel valget aega näha.

Küsimus ei ole selles, et me peaksime reguleerima ära selle, et keegi ei tohiks rohkem kui 32 tundi nädalas tööd teha, küsimus on selles, et täistöökoha tundide number tuleb alla tõmmata ja rahvas peab sellega kui uue normaalsusega nõustuma. Edasine on tööandja ja töövõtja vaheline kokkulepe, kuidas nad tunde loevad ja kuidas tasu arvestatakse.

Nutikad ja õnnelikud inimesed suudavad mitte ainult rohkem lisaväärtust toota, efektiivsemalt toimetada, vaid nad moodustavad ka parema ühiskonna, kus on vähem vihkamist, kus lapsed on hoitud ja kõik on tervemad.

Kui sellest peaks riigieelarve vähenema, et me vähem tööd teeme, siis vähenevad oluliselt ka kulutused tervishoiule. Tuletan siinkohal meelde, et Eesti on enesetappude arvu poolest maailma tipus ja see on üks edetabel, mida meie riik juhtima ei peaks, isegi kui me natukene vaesemad oleksime.

Loodetavasti pani koroonakriis meid korraks elu üle järele mõtlema. Ma olen palju kuulnud ja ka ise seda rääkinud, et noorus on hukas, ei taha enam hullu moodi tööd teha, nagu meie omal ajal. Aga äkki on neil õigus? Äkki nemad saavadki asjadest seekord õigemini aru, kui meie?

See võimalus on täiesti olemas ning ka selle üle tasub mõelda. Tuleb proovida neid mõista, sest nende tulevik on nende endi ehitada, meie laome ainult vundamendi selle jaoks ja loodame, et nad meie eest vanaduspõlves hoolitsevad, aga kui me neile pärandame lagastatud maa ja rikkis ühiskonna, siis vaevalt, et nad selle eest väga tänulikud on. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: