Kas ajakirjanik, kes läheb riigitööle, saab ajakirjandusse tagasi tulla? Sellise küsimuse üle palus mul viimases pühapäevases kommentaaris mõelda rahvusringhäälingu raadiouudiste juht Indrek Kiisler.

On neid, kes ütlevad, et see on võimatu või vähemalt pole ilus, sest ajakirjanik on läinud n-ö teisele poole rindejoont. Ja on neid, kes ütlevad vastupidi: muidugi, ajakirjanik on olulise kogemuse võrra rikkam ja väga hea, et ta selle kogemusega naaseb, peaasi, et kasutab seda erapooletult.

Olin ajakirjanduses töötanud 25 aastat, kui esimesest korda läksin avalikku teenistusse. 11 aastat hiljem, olles töötanud presidendi kantseleis ja riigikogus, tulin tagasi koju, ajakirjandusse, sedakorda siis rahvusringhäälingusse. Mõistan hästi, et see tekitas erinevaid arvamusi ja emotsioone, ka reljeefseid, sest tõepoolest, vaba ajakirjanduse vaatest tegutsesin vahepeal otsekui vastaspoolel.

Aga sealt otsekui vastaspoolelt sain teada, milline on Eesti poliitika seestpoolt vaadates, kuidas seal tehakse või ei tehta otsuseid, kui käänulised on teed kompromissini ja kui sirged on teed vastasseisuni, milline kaal ja tähendus võib olla sõnal, kui see öeldakse riigi nimel, kuidas enne tegutsemist võib olla päris tark lugeda kümneni ja siis välja hingata jne.

Arvan, et ei ole hiljem kuritarvitanud inimeste usaldust, kellega riigitööl kohtusin. Kuid kindlasti on see kogemus aidanud mul ajakirjanikuna täpsemalt mõista, mis on tõesti oluline ja mis mitte nii väga oluline, miks poliitikud teevad nii nagu nad mõnikord teevad, miks mõnda nende otsust ongi keeruline selgitada, kuigi otsus ise võib olla õige ja ratsionaalne.

Üheski meediamajas töötades ei oleks olnud võimalik sellist kogemust ja teadmist saada. Me näeme, et ajakirjandusse on tagasi tulnud ka vahepeal pärispoliitikasse läinud toimetajad, ka kommunikatsioonibüroodes töötanud reporterid. Nende lugusid nüüd lugedes pole põhjust kahtlustada, nagu oleksid nad vahepealse elu tõttu kellegi poole kaldu või sõltumatuse osas kiivas.

Ajakirjanik Olev Anton töötas kunagi karjabrigadirina, Nasta Pino põllutöölisena, Andrus Esko restoranis kelnerina, Mart Kadastik perekonnaseisuametnikuna… Olen isegi noore ajakirjanikuna nädal aega "õppinud" Kose kutsekoolis ehitustööliseks ja sellest kirjutanud. Kõik need on põnevad sissevaated tegelikku ellu.

Muidugi ei lähe ma presidendi kantseleisse tagasi eksperimendi korras, et sellest pärast järjejutt avaldada. Valitud president kutsus, pakkumine tõotas põnevat kogemust ja riigipeale on keeruline öelda "ei". Aga loodetavasti pole see minek lõplik ja tagasipöördumine on võimalik. Nii ma vähemalt usun.

Seniks aga, suur tänu, rahvusringhääling, see on igale ajakirjanikule unistuste meediamaja ja siinsed kolleegid on suurepärased. Muidugi suur tänu kõigile kuulajatele-lugejatele, teiegi olete fantastilised, mida vahetu tagasiside on ikka ja jälle kinnitanud. Loodan väga, et võin öelda: kohtumiseni!

Toomas Sildam töötas 1981-2006 ajakirjanikuna, 2006-2016 president Toomas Hendrik Ilvese nõunikuna, 2016-2017 SDE riigikogu fraktsioonis nõunikuna, 2017-2021 ERR-i poliitikatoimetajana ja 12. oktoobril alustab tööd president Alar Karise sisenõunikuna.