Hiljuti leidis aset kaks sündmust, mille valguses on põhjust pikemalt rääkida Eesti taluarhitektuuri pärandi praegusest seisukorrast ja kaitsest.

Esiteks jõudis 13. oktoobril riigikohtu tasandi lahendini vaidlus riikliku ehitismälestisena arvel olnud Hinni talu ebaseadusliku lammutamise osas, mis kinnitas muinsuskaitseameti õigust seada eraomandi kasutusele avalikust huvist tulenevalt piiranguid¹. Samas nentis kohus, et praegusel kujul seatavad kitsendused koormavad omanikku liigselt ning kompensatsiooniks makstavad toetused ei ole piisavad kaitsekohustuse täitmiseks.

Teiseks vastas kultuuriminister Anneli Ott 11. oktoobril toimunud riigikogu istungil arupärimisele taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse olukorra osas². Viimane arutelu ei ületanud küll samal päeval toimunud presidendi ametisse astumise tseremoonia tõttu uudisekünnist, kuid kõik osapooled tõdesid, et pingutustest hoolimata on taluarhitektuuri pärand hävimisohus ning vajab rohkem tähelepanu.

Kuidas siis ikkagi on, kas me kaitseme juba praegu liiga palju taluarhitektuuri ning peaksime seatud piiranguid ja reegleid lõdvendama või hoopis rohkem kaitse alla võtma?

Taluarhitektuuri kultuuripärandi ja kaitse hetkeseis

2011. aastal toimunud rahva ja eluruumide loenduse järgi³ oli maa-asulates enne 1945. aastat ehitatud tavaeluruumidega hooneid pisut üle 55 000. 34 000 neist on omakorda ehitatud vahemikus 1919-1945 ehk mida kaugemale ajas vaadata, seda vähem neid on.

Võrdluseks, 1930. aastate lõpus oli Eestis ca 140 000 talu ehk ajaloo vintsutustest hoolimata on meieni jõudnud pea kolmandik sellest pärandist. Samas kuulub iga talukompleksi juurde keskmiselt kaks kuni neli kõrvalhoonet ning kui käsitleda laiemalt maaehituspärandit – väljaspool linnalisi asulaid rajatud ühiskondlikke hooneid nagu vallamajad, koolid või kõrtsid, rajatised nagu tuulikud, vesiveskid, lubja- ja tõrvaahjud, meiereid jne -, siis võib tõdeda, et hoolimata mõne hooneliigi vähesest säilivusest, on üldpilt positiivne.

Näiteks rehielamuid, mis on ajalooliselt Eestile ainuomane traditsiooniline eluhoonetüüp, on suurusjärgus 7000⁴. Kasutan juhust ja parandan ühe faktivea, mida on mõnikord ette tulnud: Hinni talu ei olnud Liivimaa vanim talu. Kõnealuse kompleksi rehielamu on ehitatud arvatavasti 1872. aastal, aga ainult linnulennult viie kilomeetri kaugusele jääb Kolovere talu Erastvere külas, mis on ehitatud umbes 1820. aastal ning talukoht on analoogselt Hinniga rajatud 19. sajandi alguses.

See ei pisenda kuidagi nüüdseks sisuliselt lammutatud Hinni väärtust, sest sama vanasid või vanemaid rehielamuid on Eestis hinnanguliselt säilinud ehk mõnisada.

Taluarhitektuuri pärandi kaitset teostab riik erinevatel tasanditel. Vabaõhu- ja talumuuseumid oma eksponaathoonete hoidmise ja avalikkuse teadlikkuse kasvatamisega, rahvuspargid kultuuripärandi hoidmisega, traditsioonilisi ehitustöövõtteid ja -konstruktsioone elus hoidva kutse- ja kõrghariduse kaudu, muinsuskaitseamet ehitismälestiseks tunnistamise ja toetuste jagamisega ning kohalikud omavalitsused läbi miljööväärtuslike alade kehtestamise.

Eelnevale lisanduvad mitmed mittetulundusühingud ja ettevõtted, kes nõustavad ja koolitavad majaomanikke ja spetsialiste. Kuigi muinsuskaitse all on tõesti ca 250 taluarhitektuuri objekti, siis ainuüksi Lahemaa rahvuspargi territooriumil on ligikaudu 10 000 elamut ja kõrvalhoonet erinevatest ajajärkudest.

Kokkuvõttes ei saa väita, et taluarhitektuuri pärandi säilitamine on unarusse jäetud. Samal ajal toovad kaitsemeetmed kaasa piiranguid, mis kitsendavad omanike vabadust oma varaga ringi käia ja põhjustavad pingeid, sest väärtustest tulenevate kohustuste teostamiseks toetusvahendeid napib. Muinsuskaitseameti jagatavale taluarhitektuuri katuste taastamise toetusele laekus 64 taotlust, kuid 200 000 € sai toetada ainult 19 hoonet..

Teises väärtustamise spektri otsas on üle Eesti teadmata hulgal taluarhitektuuri kultuuripärandit saanud nüüdseks varemeteks.

Kui riik kõigil oma tasanditel teadvustab taluarhitektuuri väärtuste olulisust ja on sel suunal pikalt ja sihikindlalt tegutsenud, siis miks meil ikkagi on põhjust rääkida kaitsekorraldusest kui probleemist?

Avalik huvi, riigi kohustused ja omaniku vastutus

Kultuuripärandi säilitamine on avalik huvi, mistõttu on omanikele võimalik seada piiranguid eraomandi kasutusele. Hinni talu juhtum on tegelikult jäämäe tipp, sest nagu mainitud, on muinsuskaitse all ainult väike osa taluarhitektuurist.

Rahvusparkides teostatud välitööde käigus olen kogunud lugusid, kuidas sealsed elanikud on hädas kaitsekorralduskavades kehtestatud rangete piirangutega. Olgu selleks nõue paigaldada kallis rookatus või jätta alles väikesemõõdulised aknad, mistõttu ruumide loomulik valgus on kehv.

Kuna keegi pole oma õiguste kaitseks veel kohtusse pöördunud, siis probleemi pole lõpuni teadvustatud. Kui muinsuskaitseametil on veel võimalus – olgugi, et väike – toetada pärandi säilimist, siis rahvusparkidel see praktiliselt puudub.

Probleemsete objektide kõrval tuleks tõe huvides välja tuua ka positiivseid näiteid nagu Laose talu Kihnu saarel, Laasu talu Muhu saarel või Jaagu talu Kelu külas, Pärnumaal. Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskuse praktikast lähtudes võin öelda, et on tuhandeid majaomanikke, kes ise väärtustavad traditsioonilist taluarhitektuuri ja ilma piiranguteta – või ka kohati nende kiuste – leiavad tahte, võimalused ja vahendid pärandit hoida.

Olen veendunud, et mistahes kaitse aluseks on päranditeadlik ja heaperemehelik omanik, kelle erinevatest vajadustest ja huvidest tuleks toetusmeetmete väljatöötamisel lähtuda. Ametkondade loodud käskude ja keeldude abil jõuame pahatihti välja väärtuskonfliktideni, kus nõrgemaks pooleks oleval omanikul on suurte asutuste meetmete osas tema elu otseselt puudutavates otsustes raske kaasa rääkida.

Kõige paremini aitab pärandit hoida selle kestlik kasutus, hoone igapäevane vajalikkus ja kasulikkus omaniku jaoks. Isegi kui see tähendab kompromisse ja mööndusi hoone väljanägemises.

Osaliselt on probleemi juur peidus pärandi määratlemises. Liiga sageli vaadeldakse taluarhitektuuri vanuse, vormide, materjalide ja konstruktsioonide summana, mis oma füüsilises kehastuses väärtusi kannab ning seetõttu taandub kultuuripärandi kaitse eelnimetatud elementide reguleerimisele.

Pärand on aga oma loomult palju laiapinnalisem ja muutlikum kompleks, mis hõlmab lisaks vormile nii ajaloolist kui tänapäevast kasutust, oskusteadmisi ja väärtushoiakuid.

Kui majaomaniku vajadused ja võimalused nõuavad muldpõranda vahetamist betooni või parketi vastu või amortiseerunud laastukatuse asendamist kaasaegse eterniidi vastu, siis ei peaks niivõrd ette heitma hoone välimuse muutmist, vaid tunnustama taluarhitektuuri hoidmise eest.

Rehielamuid on alati oma aja parimate teadmiste järgi ümber ehitatud ja täiendatud ning ainult kasutus tagab pärandi elujõulisuse.

Parim kaitse on teadlik omanik

Esimene samm pärandi hoidmiseks on selle valdajate teadlikkus pärandi väärtustest, mida ei saavuta muul moel, kui sellest rääkida, rääkida, rääkida. Kui majaomanik ei tunne oma toanurgas olevas kivihunnikus ära ainulaadset reheahju või kasutuseta jäänud ja lääpa vajunud palkhoones talukompleksile omast vana aita, siis ei oma taluarhitektuur tema jaoks väärtust.

Ma ei ole veel kohanud kedagi, kes ajaloolist väärtust teades ja ära tundes oleks tahtlikult omas majas seda rikkuma hakanud. Kahtlemata tuleb kaasaegse elumugavuse standardite tõttu teha kompromisse (tuua vesi majja, tihendada aknaid, parandada soojapidavust jne), mistõttu tuleb teha muudatusi algses konstruktsioonis, aga sellist pärandi elavat väärtustamist ei tohiks piirata formaalsete reeglite alusel.

Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskus on pea 15 aastat toetanud majaomanikke nende püüdlustes heaperemehelikult taluarhitektuuri hoida ja kultuuripärandit väärtustavalt taastada. Oleme oma töötubade, seminaride, juhendmaterjalide ja nõustamisega jõudnud tuhandete majaomanikeni. Koos paljude koostööpartneritega jätkame seda tööd tulevikuski ning loodame jõuda punkti, kus ei ole enam vaja kellelegi seletada, mis imeloom rehielamu on.

Teiseks pärineb valdav osa taluarhitektuuri seisukorda puudutavatest andmetest kümne või enama aasta tagusest ajast. Tuleb tõdeda, et paraku ei oska keegi hetkel täpselt öelda mil määral on Eestis taluarhitektuuri või laiemalt maaehituspärandit ja mis on selle tegelik seis väärtuste või tehnilise olukorra lõikes.

Eesti Vabaõhumuuseumi maaarhitektuuri keskus on teinud algust uurimisprojekti koostamiseks, mis neile küsimustele vähemalt osalise vastuse suudaks anda, kuid tööpõld on paraku märkimisväärselt suurem kui olemasolevate ressurssidega katta suudame.

Kolmandaks, kui keskkond tema väärtuste hoidmist ei toeta, ei soosi või töötab neile suisa vastu, siis saab ka parima tahtmise juures mingil hetkel jaks otsa ning tuleb alla vanduda. Olgu selleks keskkonnateguriks ühiskondlik arvamus kultuuripärandist, elukeskkonna kvaliteet maapiirkondades, ehitust reguleeriv seadusandlus või kohaliku omavalitsuse huvipuudus.

Kui kohalik omavalitsus loobub teede hooldamisest, sest seal taga on ainult paar kasutuseta vana maja, siis ka parima tahtmise juures ei saa neid enam elule aidata. Nagu eelnevalt välja toodud, siis vastutavad pärandi säilimiseks loodava soodsa keskkonna eest paljud erinevad asutused ja osapooled, kel sageli kipuvad olema erinevad arusaamad väärtustest, säilitamise eesmärkidest, vahenditest ja võimekus oma rolli täita.

Kindlasti saaks taluarhitektuuri pärandi hoidmisel erinevad valdkonnad omavahelise koostöö ja strateegiliste ühiste plaanide koostamise ja teostamise kaudu väga palju ära teha soodsama keskkonna kujundamisel.

Seda tunnistas ka oma sõnavõtus kultuuriminister Anneli Ott ning jääb üle loota, et taluarhitektuuri pärandi kaitse leiab väärilist käsitlust riiklikul tasandil ja leitakse vajalikud täiendavad vahendid kaitse teostamiseks. Nagu taluarhitektuuri väärtustamise ja kaitse kohta arupärimise esitajad esile tõid, võiks see olla üks teema, milles kõik poliitilised jõud oma maailmavaatest hoolimata saavad ühiselt kahe käega alla kirjutada.