Viimasel ajal on Eesti luterlikus kirikus kõlanud diskussioonid, et üks või teine ametikandja peaks vabandama või midagi selgitama, kuna homoseksuaalsusega seotud küsimustes võivat kirikus tekkida segadusi ja arusaamatusi (näiteks: "Homoküsimus pani Eesti luteri kiriku taas kihama. Vaimulikud hoiatavad peapiiskoppi valeprohveti eest", Delfi).

Minu hinnangul on tõepoolest vaja, et seoses selle teemaga mõeldaks järele vabandamise ja selgituste üle. Vabandama ja selgitama peaks aga eelkõige Eesti luterlik kirik oma seniste väljaütlemiste ja praktikate pärast seoses homoseksuaalsusega. Nendega on tehtud palju haiget.

Teoloogiliselt asjakohane pilk kirikule näeb, et kirik ei ole ainult pühade, vaid ka patuste osadus. Kirik kui institutsioon on osa maailmast, täis tülisid ja reetmist, vääriti mõistmisi, uuesti mõistmisi, paremini mõistmisi. Uhkust ja jäärapäisust, kättemaksu ja eneseõigust, vagadust ja õnnistust, armastust ja hoolivust. Kirik on täis eksimust ja uut elu.

Kirik on valesti hinnanud oma ajaloo vältel paljusid asju, näiteks orjapidamist, naiste õigusi ja rolli ja paljut muud. Praegused vaidlused homoseksuaalse preestri ametisse pühitsemise ümber kuuluvad sarnasesse rubriiki. Rubriiki, mille osas järgnevatel aastakümnetel kuuleme me vabandusi ja andestuse palumist.

Nii mõnigi mõtleb, et Pauluse kirjakoht naiste ja nende vaikimise osas koguduses on Jumala otsese tahte väljendus. Sarnaselt mõtleb nii mõnigi, et Pauluse laused homoseksuaalse käitumise osas on Jumala tahte otsene väljendus.

Paulus mõistis homoseksuaalsust kui märki võõrast kultusest, prostitutsioonist ja vägistamisest. Tema arusaamal ei ole midagi ühist meie praeguste arutelude ja arusaamistega, mis näevad homoseksuaalse armastuse puhul armastusliku elusuhte variatsiooni, mis võib siduda inimesi sarnaselt heteroseksuaalsusele vastutuslikku, usalduslikku, üksteisest hoolivasse ja üksteist hoidvasse paarisuhtesse.

Selline vaatenurk oli Paulusele tundmatu ja mõeldamatu. Sarnaselt sellele, et naine võiks olla preester, käia valimas ja elada iseseisvat ja meestega võrdset elu.

See kõik tähendab, et teoloogiliselt asjakohane ja vastutustundlik ümberkäimine pühakirjaga ei saa rebida lauseid kontekstist (ajalisest ja mõttelisest) välja, vaid peab püüdma mõista jumalikku eneseilmutust selle inimlikus kujus ja vormis. Kui seda mitte teha, muutub Jumal veidraks ja rangeks moralistiks, kes valvab eriti inimese seksuaalsuse üle. Sellisel jumalal on väiklaselt inimlik nägu, isegi kui seda esindavad kiriku ametikandjad.

Seega, nüüdsed diskussioonid ja avaldused ning ärevus "kirikulõhe" üle võiksid olla tõukeks, et algaks rahulik eetiline arutelu homoseksuaalsuse teemal kirikus. Tegemist ei ole tänase parima luterliku eetika kohaselt usutunnistusliku küsimusega, vaid sellega, kuidas paremini kujundada ja tõlgendada kiriku- ja riigielu Jumala tingimatu armastusnõude ja tingimusetu armastuse valguses.