X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Urmas Viilma: arm aitab enam kui hirm

Urmas Viilma
Urmas Viilma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Hirmu ja armu peegeldustest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kiriku praegustest sõlmküsimustest ja väljavaadetest neile vastamisel kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.

Olen veendunud, et meil kõigil on oma isiklikud hirmud, teadvustatud või teadvustamata, foobiad, eelarvamused, kõhklused, kahtlused või umbusk millegi või kellegi, mõne olukorra või situatsiooni ees.

Hirmul on olnud oma koht ka viimase nädala meediakajastustes. Siin vaid mõned viited pealkirjadele: "Millal puhkeb sõda? Vastab kaitseväe juhataja Herem" (Postimees) või "Herem peab tõenäoliseks peatset sõja puhkemist Ukrainas" (ERR) või "Kuidas peatada Putini sõjavanker?" (Edasi) või "Kui Putini närvid ei pea vastu, võib tõepoolest sõda puhkeda" (Maaleht).

Minu jaoks avanes aga see sõjateema eriliselt isikliku nurga alt reedel, kui mulle tuli e-kiri Kaitseressursside Ametist, et pean oma ID-kaardiga sisse logima aadressile kaitseväeteenistus.ee, sest mulle on seal ametlik teade.

Logisin sisse ja avastasin, et mulle ongi teade pealkirjaga "Teatis sõjaaja ametikohale nimetamisest". Teatises, mille avasin, oli minu nimi ja isikukood ja tekst: "Pärast vastava korralduse või käsu saamist Kaitseväe mobilisatsiooni väljakuulutamisel olete kohustatud ilmuma kästud ajaks kogunemiskohta". Lisatud oli ka info minu määramisest sõjaaja ametikohale. Minu sõjaaja ametikohaks on määratud: täpsuslaskur.

Mul tekkisid kohe assotsiatsioonid Clint Eastwoodi mõne aasta taguse filmiga "American Sniper", mis ei olnud väga julgustav. Olgu siiski öeldud, et peakaplan Ago Lilleorg pidas minule saadetud sõjaaja ametikohale määramist "tööõnnetuseks", mis kiiremas korras lahendatakse. Ma isiklike hirmudega siin rohkem ei jätka. Jätkan kellegi teise ja kiriku omadega.

Küps tikker ja ujumispüksid

Tunnustatud eesti kunstnik Peeter Laurits on ühes "Ööülikooli" loengus rääkinud oma lapsepõlvehirmust esmakordse vettehüppe ees.

"Ma mäletan, kui ma väikese poisina ristiema juures käisin. Ta oli Vastse-Kuustes apteeker – oma suved veetsin selles apteegis – siis ta juhatas mulle kätte, kus on Leevi jõgi. Teised Vastse-Kuuste poisid käisid ka seal suplemas. Üks koht oli niisugune kõrgema kaldaga. Ma ei osanud veel õieti ujudagi, aga ma õudselt tahtsin vettehüppeid teha. Poisid olid sinna ka mingisuguse plangu pannud, et saaks hüpata kõrgemalt ja suurema plartsuga. No küll ma kügelesin selle plangu serva peal, hakatuseks.
Mul oli kaks hirmu. Üks hirm oli see, et kui ma sealt ülevalt, pea ees, vette hüppan, läheb mu peanupp lõhki nagu küps tikker. Teine hirm oli see, et seejärel tulevad mul ujumispüksid jalast ära. Pikka aega ma ei julgenudki hüpata, sest see kõik tundus nii õudne."
("Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud." Koostaja Jaan Tootsen, Tallinn 2015)

Peeter Laurits kirjeldab kahte väga iseloomulikku ja levinud hirmu. Esimene on hirm elu pärast kitsamas või laiemas mõttes, isiklikus või ühiskondlikus mõõtmes. See võib tähendada kartust iseenda, oma lähedaste ja armsate pärast. See tähistab ka hirmu, et midagi juhtub kodu või kodukandiga, isamaa või rahvaga, looduse või maailmaga, kiriku või õige usuga.

Selle alla saab paigutada ka hirmu põhimõtete ja väärtuste minetamise, õpetuse või vabaduse kaotuse ees. Teisisõnu, hirm, et "peanupp võib lõhki minna nagu küps tikker", kui tundmatus kohas vette hüpata, tähistab kartust millegi tegemise või sellisega kokku puutumise ja kohtumise ees, mis on võõras, tundmatu ja seetõttu ähvardav (sh vaenulik isik, muutlik aeg, tundmatu viirus või vaenlane).

Sarnane hirm on kaudselt sisse kirjutatud isegi Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulisse, milles kõneldakse Eesti rahvast, kes "vankumatus usus ja kõikumatus tahtes" tahab kindlustada ja arendada riiki "mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade".

Sellest eesmärgist ja missioonist, mille Eesti rahvas on põhiseadusega enesele võtnud, tuletub hirm, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on ohus. Olen tähele pannud, et eriti viimastel aastatel on just seda osa põhiseaduse preambulist hakatud üha sagedamini tsiteerima. Eriti poliitmaastikul.

Teine, mida Peeter Laurits kirjeldab hirmuna "vettehüppel kaotada oma püksid", on seotud kartusega saada alandatud, mõnitatud, naeruvääristatud, pilgatud – tühistatud. See on pelg teha midagi sellist, mis põhjustab ilmaasjata tähelepanu või suunab prožektorivihu sinna, kuhu ei taha, et võõrad pilgud suunduvad.

See tähistab ka hirmu saada häbimärgistatud, sattuda kellegi asjatu tähelepanu osaliseks koos selle tähelepanuga kaasnevate küsimustega, etteheidetega, kommentaaridega või häbiga. Isegi kui inimene, kellega see juhtub on "paksu nahaga" ja teeb, mis on õige, ei soovi ta tähelepanu keskele sattudes saada tühistatud.

Eluliselt tähenduslikud hirmud kirikus

Peeter Lauritsa sõnastatud hirmud, et peanupp läheb lõhki nagu küps tikker ehk hirm kaotada lõplikult midagi eluliselt tähenduslikku, nagu ka hirm, et ootamatult langevad püksid maha ehk hirm sattuda avaliku häbi või rünnaku alla, on peamised hirmu peegeldused ka EELK-s.

Eesti kiriku, isikliku ja osadusliku usuelu kui ka kristliku kultuuri ja väärtusruumi seisukohast pean eluliselt tähenduslike hirmude all silmas neid tendentse, mida EELK kontekstis mõnede osaliste poolt kogetakse lõplike ja tagasipöördumatute kaotustena.

EELK ja laiemalt kogu kristlaskonna tulevikule Eestis peetakse fataalselt mõjuvaks mitmeid arenguid, mida erinevate kirikusiseste ja ka avalikkuses väljendatud arvamuste kõrvutamisel võib pidada vastassuunalisteks. Mõlemate arengute eest või vastu, ka vähem või rohkem avalikult või varjatult, strateegiliselt läbimõeldult või spontaanselt, ka tegutsetakse.

Akadeemilise teoloogia marginaliseerumine kirikus

Seda muret väljendavad peamiselt teoloogid, kelle põhiline leivatöö on mõnes kõrgemas teoloogiaga tegelevas õppeasutuses. Kuid mitte ainult.

Ametivend Jaan Lahe pühendab sellele murele möödunud reedel veebiajakirjas Kirik & Teoloogia ilmunud artikli, mis on ilmunud ka ERR-i portaalis pealkirjaga "Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja ühiskonnas".

Autor analüüsib praktiseeriva akadeemilise teoloogi ja kogudusevaimuliku vaatenurgast EELK-s valitsevat olukorda, mis tema hinnangul on väga problemaatiline. Usun, et ta on oma mõtteid väljendades paljude mõttekaaslaste eestkõnelejaks.

Toetudes oma vestlustele ja kokkupuudetele EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilaste ja end "konservatiivseteks" määratlenud ametivendadega kirjutab Lahe muuhulgas: "Tänast päeva iseloomustab uus trend – vaenulikkus igasuguse akadeemilise teoloogia suhtes, kuna viimane olevat "liberaalne" ega ehitavat kogudust."  

Jaan Lahe jagab muljeid Eestis ringi reisides kuuldud jutlustest ja vestlustest koguduste liikmetega ning järeldab:

"Teadmised Piiblist ja kristlikust õpetusest, mis kajastuvad osades jutlustes, näitavad et nende autorid ei orienteeru mitte ainult teoloogia kui teaduse tänapäevases seisus ja -arengutes, vaid neil puuduvad ka korralikud alusteadmised varasemast kristlikust mõtteloost. Tulemuseks on pühakirja tekstide avamise asemel moraliseerimine ja teoloogiliste lööklausete korrutamine." 

Tema artikkel avab nimetatud hirmu oluliselt laiemalt, kuid ma rohkem hetkel siin ei viita.

Traditsioonilistest piibellikest õpetustest taganemine kirikus

Kiriku vaimulike ja ilmikute hulgas on hirm, et EELK ei jää püsima traditsioonilisele piibellikule alusele, eriti suhtumises seksuaalsusse ja abielu küsimustesse.

Seda hirmu väljendasid vaimulikud ja ilmikud, kes 2021. aasta oktoobris saatsid pöördumise EELK peapiiskopi ja piiskoppide poole, milles muuhulgas oma hirmu ja muret väljendatakse järgmiselt:

"Pidades silmas paljude Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sõsarkirikute taganemist piibelliku õpetuse aluselt mõningates usu ja moraaliga seotud küsimustes ning seda, et see puudutab ka mitmeid meie kiriku ametikandjaid, kutsume üles EELK peapiiskoppi ja teisi piiskoppe kindlalt järgima ja kaitsma kiriku korduvalt väljendatud õpetust, et homoseksuaalse kalduvuse praktiseerimine kujutab endast pattu ning kirikul ei ole meelevalda seda õigeks kuulutada ega nimetatud pattu õigustavaid väärõpetuse kuulutajaid, nende hulgas ka neid, kes ise taolises patus elavad, õpetajaametis sallida."

Kõige tugevamalt tõstatubki hirm Piibli aluselt nihkumise küsimuses suhtumises homoseksuaalsesse praktikasse, geivaimulike ordineerimisse ja samasooliste paaride kooselu tunnustamisse või õnnistamisse. Pisut vähem, kuid aeg-ajalt tõstab sama hirm pead ka abordi ja eutanaasia küsimuste kontekstis.

See hirm vastandub Jaan Lahe hirmule, et akadeemiline teoloogia on oma positsiooni kirikus kaotamas.

Teoloogilise diskussiooni lakkamine kirikus

Kuigi diskussioon avalikkuses on mõnes küsimuse olnud elav, näiteks suhtumises homoseksuaalsusesse, aborti ja eutanaasiasse, on osa teoloogide seas mureküsimusena väljendatud seda, et sellised diskussioonid ei toimu EELK sees.

Nõnda ei ole seisukohtadele, mida on nimetatud küsimuses ametlikult sõnastatud või vastu võetud, nende hinnangul eelnenud teoloogilist diskussiooni, mis annaks erinevatele deklaratsioonidele teoloogilise kaalukuse.

Seda hirmu peegeldab oma eelviidatud artiklis ka ametivend Jaan Lahe, kes kirjutab:

"1990. aastatel toimus murrang ning välja ilmusid kõikvõimalikud uued seisukohad küsimustes, mis puudutavad ühiskonda ja inimeste igapäevaelu. Need seisukohad kajastuvad arvukates EELK ametlikes dokumentides, kuid mulle teadaolevatel andmetel ei ole ühegi seisukoha sõnastamisele eelnenud pikaaegset teoloogilist uurimistööd ega diskussioone. Viis, kuidas dokumentides neid seisukohti põhjendatakse, ei vasta tänapäevasele argumenteerimisviisile ega arvesta ka teoloogia (ega ka teiste teaduste) tänast uurimisseisu."

Aktiivselt arvamusartiklitega sageli avalikkuse ette astuv teoloog ja ametivend Johann-Christian Põder on lõppenud aasta sügisel samuti kirjutanud ERR-i portaalis ilmunud artiklis "Kirik peaks paluma andestust" "Nüüdsed diskussioonid ja avaldused ning ärevus "kirikulõhe" üle võiksid olla tõukeks, et algaks rahulik eetiline arutelu homoseksuaalsuse teemal kirikus."

Olen keeruliste diskussiooniküsimuste üle arutamist kirikus pidanud ka ise ülimalt vajalikuks ning kirjutanud just sellele küsimusele pühendatud artikli ERR-is: "Kiriku diskussiooniküpsusest ja ühtsusest", milles sõnastan ka oma hirmu, mis sellise diskussiooniga võib juhtuda:

"Usuliste ja maailmavaateliste küsimuste üle peetav avalik arutelu, sealhulgas inimese seksuaalsusega, abieluga, elu pühadusega või keskkonnaga seotud teemadel peab olema meie kõigi ühine diskussioon. Seda arutelu ei saa ega tohi üks, teine, ega kolmas osapool, mõttekaaslaste grupp või isik kahmata ainult enda kontrolli alla. Isegi peapiiskop mitte."

Samas artiklis rõhutan ka vaimulike konverentsi rolli kirikusisese diskussiooni korraldamises:

"Loodan, et just vaimulike konverentsi juhatus saab olema see EELK ametlik struktuuriüksus, mis asub koordineerima ka nende küsimuste arutelu järgnevatel aastatel. /.../ Vaimulike konverents suudab kindlasti kaasata erinevaid osapooli, sealhulgas ilmikuid ja vaimulikke, samuti teiste elualade teadlasi ja spetsialiste, et tagada tasakaalustatud ja heal akadeemilisel tasemel arutelu, mis rahuldab kõiki osapooli, on väärikas ja tulemuslik."

Arutelud ja diskussioon päädib õpetuse muutmisega kirikus

Diskussiooni kirikus erinevatel teemadel peetakse üldiselt kõigi poolt tervitatavaks, kuid teatud küsimustes suhtutakse arutelude algatamisse ka ettevaatlikult või lausa tõrjuvalt.

Ametivend Veiko Vihuri on arutelude suhtes kirikus väljendanud kahetisi seisukohti ja pidanud diskussiooni mõistlikuks teatud tingimustel. Oma aasta tagasi Meie Kirikus ilmunud artiklis "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ei tohi langeda" väljendab ta oma seisukohta järgmiselt:

"Loomulikult on teoloogiline arutelu lubatud ja isegi tervitatav, ent kui vaimulik hakkab mõnes täiesti selges dogmaatilises või eetilises küsimuses õpetama midagi muud, tekib nii kolleegidel kui kirikurahval õigustatud küsimus, kuidas peaks sellesse suhtuma. Selline asi lõhestab, sest kirik kujutab endast ühisel usualusel seisvat usklike ühendust."

Paar kuud hiljem, veebis toimunud vaimulike konverentsi järel, ei pea Vihuri arutelusid enam isegi vaimulike konverentsil vajalikuks. Ta väljendab oma hirmu kõige selle ees, mis aruteludele järgneda võib oma artiklis pealkirjaga "Kas vaimulike konverentsist saab hereesiate katselabor?":

"Asi on halb, kui hereesia istub tõega võrdselt laua taha. Veel halvem on, kui hereesiale avatakse "kuulamiste" näol juurdepääs kiriku karjaseameti arutelutasandile. See tähendab hereesia üle arutlemise institutsionaliseerimist. Elu näitab, et läheb veidi aega mööda ja öeldakse, et nüüd oleme seda teemat juba küllalt arutanud – hakkame otsustama! Kas tõesti ollakse tagajärgede suhtes pimedad, eriti kui on teada, mismoodi on asjad läinud nii mõneski partnerkirikus? Ei – pigemini jääb mulje, et tahetaksegi kiriku õpetust revideerima asuda. Vaimulike konverentsist ei tohi saada hereesiate katselabor, vaid see peab olema koht, kus kiriku katoolne usk saab üle korratud ja kinnitatud."

Usun, et Veiko Vihuri ütleb oma varasemaid arutelusid tervitavaid seisukohti korrigeerides välja selle, mida mitmed vaimulikud ja ilmikud EELK-s kardavad seoses võimalike aruteludega. Hirm, mida väljendatakse on see, et arutelud ei päädi üksteise ära kuulamise ja rahu sõlmimisega, vaid sunnivad minema lõpuks kompromissidele. See tähendab õpetuse muutumist.

Kiriku konserveerumine

Hirm, et kirik oma õpetusega jääb kinni niinimetatud kivistunud arusaamade lõksu on seotud akadeemilise teoloogia marginaliseerumise hirmuga ja diskussiooni lakkamise hirmuga kirikus. Seda hirmu väljendavad enamasti ka samad teoloogid ühes oma mõttekaaslastega.

Taaskord pöördun tsitaadi laenamiseks Jaan Lahe eelnimetatud artikli juurde, milles autor kiriku suletusele ja alalhoidlikkusele viidates kirjutab:

"On oluline, et kirik hakkaks senisest tõsisemalt võtma oma ülesannet olla mitte vaid väikese käputäie "ustavate", vaid kõigi inimeste, kogu maailma jaoks – sõltumata inimeste kultuuritaustast, rahvusest, haridusest, sotsiaalsest positsioonist ja kõigest muust sarnasest."

Kiriku liberaliseerumine

Kuna ilmalikus meedias on saanud rohkem sõna kiriku traditsioonilisest sõnumist erinevalt arvavate vaimulike ja akadeemiliste teoloogide ring (ilmselt nende enda initsiatiivil), on nende hääl avalikkuses ka seeläbi võimendatud. Avalikkuses ja ka kirikus on tekkinud mulje, et EELK ongi asunud oma õpetust revideerima. See on põhjustanud omakorda hirmu, et peagi kirik muutub ehk "liberaliseerub".

Arne Hiob on 2021. aasta suvel esitanud arvamuse Eesti Päevalehes pealkirja all: "Usklikud kujutavad endast võimsat jõudu". Hiob kirjutab:

"Liberaalid on need, kes suhtuvad ilmutatud faktidesse ja tõdedesse vabameelselt. Kui nad kirikus võimule pääsevad nagu läänes, moondub kirik viimaks millekski muuks. Kõrvale jäävad konservatiivid, kes pole aga konserveerunud ajalukku, vaid ankurdunud igavikku. /.../ Nende vastandumise saab lahendada ainult see, et kiriku põhialused (piibel jms) jäävad konservatiivselt puutumata, lubades liberaalseid pealiskujundusi."

Hirm luterliku identiteedi kaotamise ees katoliiklusele

See hirm on alates Kiriku käsiraamatu vastuvõtmisest 2009. aastast olnud konstantselt kohal ja seda väljendatakse erinevatel puhkudel, kui tuleb juttu liturgiast, lauluraamatu uuendamisest, liturgilisest rõivastusest.

Pöördun selle hirmu illustreerimiseks taas ametivenna Jaan Lahe poole ja viitan ühele artiklile üsna ammusest ajast. 2007. aasta suvel kirjutas Lahe pealkirja all "Millist kirikut me tahame?":

"Vaadates meie teoloogia ja liturgika olukorda, on mu meelest tõesti põhjust rääkida kiriku identiteedikriisist. Selle üheks iseloomulikuks avaldumisvormiks on minu arust paljudele kirikuinimestele hästi tuntud nähtus, mida tavaliselt nimetatakse krüptokatoliikluseks.
Tegemist on kirikupoliitilise huvigrupiga, kelle tegevus on olnud väga edukas – juba pikemat aega on meil ametlikult kasutusel nimetused "preester" ja "missa" ning too huvigrupp sooviks kirikus sisse viia ka uut armulaualiturgiat, mille aluseks on katoliiklik armulauamõistmine ja -vagadus."

Kuigi need mõtted on kirja pandud ligi 15 aastat tagasi, kogetakse ja kirjeldatakse selles arvamuses esitatud hirme endiselt. Kiriku õigusreform ja selle käigus kiriku dokumentidesse jõudnud piiskopkondade mõiste on saanud mõnede jaoks samade hirmude taasäratajaks. Mitte kogu kirikus, siiski mõnes piirkonnas rohkem.

Hirm liturgilise ühtsuse lõpliku kaotamise ja killustumise ees

EELK-s on juba 15 aastat paralleelselt kasutusel kaks kiriku käsiraamatut: nn vana agenda ja uus käsiraamat. Mõlemad käsiraamatud on ametlikult kehtivad. Samuti on paralleelselt kasutusel erinevad Pühakirja lugemiste korrad ehk perikoobiread. Paralleelselt kasutatakse ametliku kirikukalendri ja vennastekoguduse Loosungiraamatu lugemistekordi. Viimane pole EELK-s tegelikult kehtiv ega ametlik.

Lisaks toimub erinevate liturgiliste kordade kombineerimine. Sellises olukorras on tekkinud küsimus ja hirm, kas liturgilist ühtsust, mis on identiteeti kujundav ja kinnitav, enam ongi võimalik saavutada, kui selle nimel koostööle ei asuta.

Ametivend Marko Tiitus on Meie Kirikus 2019. aastal ilmunud intervjuus Veiko Vihurile öelnud selle olukorra kohta:

"Kahe liturgilise korra paralleelne kasutamine oli kümme aastat tagasi piiskopliku nõukogu poolt kompromissotsus, mida tuleb mõista toonase olukorra kontekstis. Tänaseks oleme jõudnud hoopis teistsugusesse olukorda, kus praktikas ei kehti mitte kaks liturgiakorda, vaid kümneid erinevaid kombinatsioone. Oleme jõudnud sinnamaani, kus erinevus mitte enam ei rikasta, vaid killustab. Näiteks muudab see keeruliseks vaimulike ja organistide asendamise, sest igas koguduses peetakse jumalateenistust omamoodi.
Mingid alternatiivid ja kohalikud eripärad peavad loomulikult jääma, kuid liturgia ja õpetuse üle otsustamine ei ole minu hinnangul üksikkoguduse, vaid üldkiriku pädevuses."

Kokkuvõtteks

Sarnaste, eluliselt tähenduslike hirmude hulka kuuluvad ka siin-seal väljendatud kartused kiriku politiseerumisest, marginaliseerumisest, killustumisest, feminiseerumisest, sekulariseerumisest,  stagneerumisest. Neid hirme on veel ja kõiki ei jõua täpsemalt kirjeldada.

Kuidas diskussioon kirikus peaks toimuma, kuidas nendele hirmudele vastata ning milline võiks olla keeruliste teemade arutelukultuur ja hea tava, sellekohast ettepanekut või eelnõu on palunud EELK Konsistoorium välja töötada (loodetavasti vaimulike konverentsi juhatust kaasates) EELK hariduskomisjonil.

Hirm saada häbistatud ja tühistatud

Tulles Peeter Lauritsa sõnastatud hirmudest teise juurde, milleks on hirm, et ootamatult langevad püksid maha ehk hirm sattuda avaliku häbi või rünnaku alla, siis ka see ei ole midagi päris uut kirikus. See, et Usuteaduse Instituudi seminaril peetud kaasüliõpilaste jutlused ja arvamused pihuks ja põrmuks tehti, oli tavapärane juba Jaan Kiiviti ajal. See hirm on saanud nüüdseks täiesti uue ulatuse ning väljunud seminari seinte vahelt avalikku ruumi.

Ühismeedia arvamus- ja kommenteerimiskultuur on võimendanud kogu ühiskonnas omakohtu kultuuri. Paraku ka kristlaste seas. Omajagu arv inimesi, sekka vaimulikkegi on võtnud endale usu ja elu puhtuse üle järelevalve teostajate ja kohtumõistjate meelevalla.

Kohtusaaliks on virtuaalruum ja kohtuistungid on reeglina avatud kommentaariumid. Kohtualuseks on enamasti keegi, kelle enda jaoks on see ootamatu, ta pole saanud selleks ette valmistada ning tal puudub enne kohtuotsuse ja avaliku hukkamõistu kogemist võimalus ennast kaitsta. Ta ei julgegi enamasti seda teha.

Kaitsjad, kes asuvad süüdimõistetut samas virtuaalruumis kaitsma, langevad ka ise kohaselt massiivse hukkamõistu, sageli ka ebaviisaka või ebasündsa verbaalrünnaku alla, mida veavad algatajate asemel edasi juba täiesti võõrad "tõekaitsjad".

Selline olukord ongi põhjustanud hirmu, mis levib ammu juba kogu ilmas, üha enam ka kirikus ja vaimulikkonnas – hirm saada hukkamõistetud, naeruvääristatud, alandatud või isegi ketseriks tembeldatud. Hirmu on palju ja armu on vähe! See hirm sunnib enamiku rahunõudlejatest varju pugema või vaikides kõike kõrvalt piidlema.

Oma arvamused neelatakse alla, dialoogi ei alustata või see lõpetatakse järsult, kannatanule tuntakse vaikselt kaasa – heal juhul avaldatakse toetust eraviisiliselt. Harvem avalikult. Kõik see annab kõvahäälsematele ja otseütlejatele õigust ja julgust juurde.

David Vseviov on ühes Metsaülikoolis peetud loengus nimetanud hirmutajad endid kõige rohkem hirmul olevateks. On ju üldtuntud tõde, mida näeme igapäevaselt kehtimas praegusel ajastul, et hirmu kõige vahetum tagajärg on vale.

Vale on propaganda tööriist ja eriti levinud poliitilises võitluses. Valega saab rünnata seda, keda või kelle mõju kardetakse. Kui on vaja keegi elimineerida või paralüseerida, siis vale aitab alati. Piisab, et valetada mõni asi väga hirmuäratavaks ja ohtlikuks ning juba ongi võit saavutatud. Eriti peen viis valetada on nimetada seda arvamuse avaldamiseks. Siis ei ole vajagi tõtt rääkida. Vähemalt võib osa tõest jätta enese teada.

Nii saab ka välja valida üksikuid inimesi, aga ka inimrühmi või ühiskonnagruppe ja nad sisuliselt lühemaks või pikemaks ajaks ära halvata, moodsamat sõna kasutades, tühistada.

See puudutab ka kirikut, nagu nägime ilmekalt eelmisel suvel Eesti Päevalehe ja Levila koostöös üldpealkirja alla "Usu võim" ilmunud artiklite sarja mitmes kirjatöös või nendes esitatud väidetes. Pooltõde oli seal palju. Vale töötab aga ainult siis, kui suudetakse koondada oma vale seljataha massid. Kui masse ära ei veena ja avalik huvi puudub, vajub ka vale. See ei tähenda, et pihta saanutel ei jää haavu või püsivat hirmu järgmiste sarnaste rünnakute ees.

Kuhu jääb Jumala armu peegeldus kirikus?

Kas pole kummaline, et me kõneleme väga palju Jumala armust ja Tema armastusest oma jutlustes ja ametitalituste kõnedes. Sellelegi viidati juba nimetatud Levila ja Postimehe artiklite sarjas.

Me räägime kantslis armust palju rohkem, kui Jumala vihast ja karistusest. Arvan, et nii on ka õige. Kardan aga, et igapäevaelus ei oska me armule nii palju tähelepanu pöörata. Meie ümber toimuv vastandumine ja polariseerumine kinnitab, et üsna vähe on armulikkust.

Inimesed loodavad ja paluvad, et Jumal oleks armuline nende endi vastu, kuid umbusklikud ollakse Jumala armu suhtes teiste vastu. Kaasaeg näitab paradoksaalselt, et paljude inimeste kõige suurem hirm on see, et äkki Jumal võib muutuda patuste suhtes liiga armuliseks.

Vahel kardetakse ka kirikus, et need, kelle käes on meelevald õigust mõista, on liiga armulised. Neilt ei oodata, et nad oleks patustajale armulised. Oodatakse karmimat karistust. Eksinute seljataha koondunud kaasmõtlejad ja toetajad omakorda ei oota otsustajate armulikkust ega usalda neid, vaid asutakse õigustama tehtud tegusid ja argumente esitades nõudma kergemat otsust.

Armu ei paluta ega oodata, seda nõutakse. Nii ei ole enam kombeks ka vabandada, sest iga tegu saab õigustada Pühakirja põhjal. Isegi kui kiriku kehtiv kord või kokkulepped on olnud seni teistsugused, samuti Piibli alusel.

Lõpetuseks

Selle kõige juures peaks olema meie kõige suurem hirm, et Jumalal enam ei jagugi armu meie jaoks ning Ta on loobunud meid armastamast. Kuidas selle hirmuga toime tulla, et Jumal meid enam ei armasta?

Ainus, mis aitab, lohutab ja kinnitab on evangeelium Jeesusest. Sest hirm, et Jumal enam meid ja teisi patuseid ei armasta on vale. See on Kiusaja sosin meie kõrva. Evangeeliumi sõnum ja Jumala armastus, Tema radikaalselt kõikehõlmav armulikkus ja armastus – sola gratia –, on aga tõde.

Evangeeliumi tõde peletab ka hirmud kirikust, kui usaldame Jumalat ja usaldame üksteist. Eriti seda, et tahame ka üksteisega suheldes olla mitte kahtlustavad vaid usaldavalt armulikud. Arm aitab enam kui hirm.


Kommentaar põhineb vaimulike konverentsil "Hirmust ja armust" peetud ettekandel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: