Kuus aastat tagasi ilmus eesti keeles šveitsi-briti mõtleja Alain de Bottoni raamat "Mure staatuse pärast", kuigi paremini kõlaks "Staatuse äng". Igal juhul kasulik üllitis, mis aitab inimesel paremini mõista ümbritsevate tegelaste pürgimusi. Kuid mitte sellest raamatust ei tahtnud ma rääkida.

Tänavu ilmus briti autorilt Will Storrilt raamat "Staatuse mäng. Meie sotsiaalsest seisundist ning kuidas seda kaitsta". Ehk staatuse teema on jätkuvalt kuum. Storr lähtub sellest, et inimese elu on mäng. Mängu reeglid on meile sisse programmeeritud ja see juhib meie elu, uskumusi ja tegevust. Mäng ongi tegelikult "meie". Või teistpidi pööratuna: me ise olemegi mäng.

See on alati nii olnud ja ilmselt ka jääb nii. Mäng on vahetult seotud meie staatusega. Mida kõrgem on staatus, seda paremad on inimese võimalused saada toitu, seksuaalpartnereid ja turvalisust. Nii on see olnud kiviajast saadik. Siit ka meie janu kõrgema staatuse järele ja hirm seda kaotada.

Meie ajus on märkide lugemise süsteem, mis lakkamatult hindab kaasmängijate kehakeelt ja sümboolset teavet neist. Toimub pidev enese ja teiste võrdlemine. Võrdlussüsteem tähendab, et meile pakub rohkem rahuldust suhteline edu, mitte absoluutne tulemus. Kui meil läheb paremini kui teistel, siis pakub see meile rahuldust, kuid kui saavutame kõrgema tulemuse, aga jääme siiski kellelegi alla, siis tunneme alandust.

Tegelikult elame me kujutletud maailmas. Inimesed on kokku leppinud mingi sümbolite süsteemi staatuse tähistamiseks ja seejärel asutakse selle poole pürgima.

Enamus inimelust koosneb Storri arvates kolmest staatuse poole pürgimise liigist ja seega kolmest mängust.

Domineerimismängus saavutatakse staatus hirmu abil. See sobib maffia ja sõjaväe keskkonda. Omaduste mängus premeeritakse mängijaid, kes torkavad silma kohusetundlikkuse, kuulekuse ja moraalsusega. See mäng sobib religiooni ning õukondlike keskkondadega, pakun et ka ametnikele. Ja kolmandaks edumäng, milles staatus omistatakse kindlate tulemuste saavutamiste eest oskuste, teadmiste või ande abil. See mäng võrdub askeldamisega ettevõtetes ja spordis.

Kõigis mängudes on inimese eesmärk saavutada suhtelist edu teiste ees. Ka sotsiaalmeedia ehk some on staatusemäng. Some on ju pidevalt lahtirulluv elu. Somemängu eelis on selles, et siin saab muudes mängudes luuseriks osutunu ennast välja elada.

Kuna staatusemängus annab tulemust mitte ainult iseenese edasiviimine, vaid ka teiste tagasitõmbamine, siis annab see somes piiramatud võimalused teiste mustamiseks, laimamiseks ja süüdistamiseks.

Samameelsete seltskonnas annab taoline mäng kui mitte kõrgema seisundi kõige kõvema litaka andjana, siis vähemalt iseenesele rahulduse ja kõrgema staatuse tunnetuse. On nimelt üks kõikehõlmav suhtumine, mis liidab inimkonda. Meile ei meeldi need, kes hõljuvad meist kõrgemal. Seetõttu meeldib inimesele lugeda ja kuulda mürgiseid märkusi poliitikute, kuulsuste ja ärihaide kohta.

Staatus on ju suhteline: mida kõrgemale teised tõusevad, seda madalamal oleme võrdluses meie. Kuid samal ajal on inimlik ka soov lävida kõrgema staatuse kandjaga, sest see justkui veab inimest ennast ka pisut ülespoole.

Kõik taolised omadused on meil Storri sõnul kaasa sündinud, kuid vaid osaliselt. Meie iseloom, kalduvused ja eelistused on siiski sõltuvad aju arengust ja elukogemusest. Samas ei ole inimese aju arvuti, seda ei saa niisama lihtsalt ümber programmeerida, vähemalt seni veel mitte.

Praegu, 21. sajandil oleme me aga need, kes alati, suured ahvid, kes jahivad jagatud hallutsinatsioonides suhteid ja staatust. Me oleme siiski edasi arenenud. Oleme muutunud asjalikumaks ja enesekesksemaks. Tekkinud on suurem vajadus silma torgata. Juba 1980. aastatel täheldati lapsevanemate kasvavat huvi lastele silmatorkavate nimede panekuks. Sel moel loodeti anda järglastele lisavahend teistest eristumiseks.

Uuel aastatuhandel juurdunud uute väärtuste kontekstis hakkas inimene üha rohkem huvituma kuulsusest. Seda toetas ka tehnoloogiline areng, mis võimaldas kuulsaks saada ka pelgalt õnnestunud selfi levitamisega netis.

Kuid ka meie kuuluvus on muutunud. Kui varem olime eelkõige hõimu osa, siis nüüd kuulume rohkem iseendale. Kui aga inimene on väärtuslik, siis on tal ka õigused ja praegu mängitakse suurt mängu tihti juba ilma klassi, rassi, soo või seksuaalsuse piirideta. See protsess alles jätkub ja tegelikkuses on nii sugu kui ka rass endiselt mängu osad.

Neoliberaalsuse poolt hõivatud aladel käib võitlus rivaalitsevate ühenduste vahel. Ühel pool on need, kelle arvates neid rõhuvad valgenahad, eriti valged heteromehed. Teisel pool on need, kellede arvates haritud eliit on võtnud õigustamatult domineeriva rolli.

Ühel poolel on #MeToo liikumine ja Black Lives Matter ning teisel pool Brexit ja Donald Trumpi valimisvõit. Neil on ka hüüdnimed: tühistamiskultuur või progressiivsed aktivistid ühel pool ja alt-right, valgete ülemvõim või rahvuslikud populistid teisel pool. Mõlemad arvavad enesel olevat moraalse paremuse.

Kas oleks aga võimalik elada ka ilma staatuseta? Teoreetiliselt jah, näiteks kommunismis. Kuid praktika näitab, et ka selle ehitajad rajasid uusi hierarhiaid ja sättisid iseennast nende tippu.

Will Storr annab ka mitmeid soovitusi enese kaitsmiseks staatusemängudes. Need jäägu lugejate lugeda. Märgin vaid kahte. Esiteks, olge ise, olge kes olete, sest olla pisut erinev on tihti hea strateegia. Ja teiseks ei tasu vaadata maailma ainult võitjate ja kaotajate võtmes. Igaühel on mingi killuke tõde, mida tasub arvestada.

Lohutus on ka mõistmises, et keegi ei jõua staatusemängus tõotatud maale, sest see on miraaž. Seega on tähtis liikumine õiges suunas, mitte kohalejõudmine. Elu mõte ongi Storri sõnul mitte võit, vaid mäng selle nimel.

Viited lugemishuvilistele

• Will Storr  "The Status Game. On Social Position and How We Use It", 2021
• Alain de Botton "Mure staatuse pärast", e.k 2005 (originaal 2004)