Uudis¹, et tunnustatud ja avalikkuses tuntud teadlane on inimestega kontakti otsinud teadusuuringu läbiviimise ettekäändel, tõstatab kaks olulist küsimust.

Esimene neist võib puudutada iga inimest ja käsitleb teaduseetika alast teadlikkust. Kas inimesed teavad, mida tuleb neid uuringusse kaasavalt teadlaselt nõuda ning millised on nende õigused, kui nad otsustavad uuringus osaleda?

Teine küsimus käib laiemalt uuringute eetilise hindamise ja eetikakomiteede rolli kohta Eestis. Kas teatakse, et paljud uuringud peavad enne käivitamist läbima eetilise hindamise ja uuringu läbiviimiseks tuleb taotleda eetikakomitee luba?

Meditsiinieetika neli põhiprintsiipi

Inimestel tehtavate uuringute eetikapõhimõtteid on pidevas arengus, regulaarselt üle vaadatud ja täiendatud ning koondatud ühtseks Maailma Arstide Liidu (WMA) Helsinki deklaratsiooni alusdokumendiks².

Helsingi deklaratsiooni 9. punkt ütleb, et meditsiiniuuringud alluvad eetilistele standarditele, mis edendavad austust kõigi inimeste vastu ning kaitsevad nende tervist ja õigusi. Uuringute eetilisel hindamisel on omaks on võetud meditsiinieetika neli põhiprintsiipi, milleks on isikuautonoomia austamine, heategemine, mittekahjustamine ja õiglus, mida peab uuringu planeerimisel ja läbiviimisel järgima.

Nelja põhimõtte teadmine on oluline igaühele, kellele tehakse ettepanek mõnes teadusuuringus osaleda. Kui heategemise, mittekahjustamise ja õigluse printsiibi eesmärk ja ülesanne on üldiselt arusaadavad, siis isikuautonoomia austamise printsiipi, mis viidatud juhtumil enim kahjustada sai, võib olla keerukam mõista.

Isikuautonoomia austamine tähendab, et iga inimene ise (või teatud juhtudel ka eestkostja) otsustab vabatahtlikult uuringus osalemise üle. Selleks, et seda teha, peab iga potentsiaalne osaleja andma teadva nõusoleku. Lihtsalt öeldes inimene kinnitab, et ta saab aru, millise uuringuga on tegemist, mis on selle uuringu eesmärk ning mida temalt kui osalejalt oodatakse, kas uuring on seotud konkreetsete protseduuridega või tema isikuandmete töötlemisega.

Võimalike arusaamatuste või möödarääkimiste vältimiseks on üldiselt tavaks, et osaleja saab nõusoleku vormi koos selgitustega kirjalikult ning ta kinnitab oma nõusolekut osaleda uuringus kirjeldatud tingimustel allkirjaga. Sama teeb ka uurija ning selliseid n-ö kokkuleppeid säilitatakse vähemalt uuringu lõpuni.

Suulised nõusolekud on teadusuuringutes pigem erandlikud ning neid kasutatakse kriitilistel juhtudel, mille puhul sageli järgneb suulisele nõusolekule hilisem kirjaliku nõusoleku allkirjastamine.

Oluline on siinkohal see, et igal potentsiaalsel uuringus osalejal on alati võimalik võtta mõtlemisaega, mida saab kasutada selleks, et pidada nõu kõigi endale oluliste inimestega, olgu nendeks siis pereliikmed, sõbrad või teised tema jaoks olulised inimesed.

Tasub tähele panna, et isegi juhul, kui on antud vabatahtlik nõusolek uuringus osalemiseks, on igal osalejal ilma põhjenduste ja selgitusteta alati võimalus uuringus osalemisest ükskõik millisel ajahetkel loobuda (teavitades uurijat oma vastavasisulisest otsusest).

Teadva nõusoleku allkirjastamine on tavapäraselt teadlase jaoks rutiinne osa inimesi kaasavas uuringus. Saame öelda, et nõusoleku küsimist ei saa jätta ainult teadlaste vastutuseks. Sama oluline on iga inimese, võimaliku uuringus osaleja teadlikkus oma õigusest küsida informatsiooni uuringu kohta ja nõuda teadva nõusoleku vormi³.

Veelgi parem oleks, kui uuringusse värvatavad küsiksid uurijalt, kas antud uuringu projekt on läbinud eetilise hindamise. Uuringuprojekti eetiline hindamine annab lisakindluse, et inimõiguste ja inimväärikuse kaitse on läbinud täiendava kontrolli.

Eetikakomiteed

Inimuuringute eetiliseks hindamiseks on Eestis ellu kutsutud eetikakomiteed. Uuring, mille osalejad on inimesed, kellega plaanitakse läbi viia erinevaid tervise-, sotsiaal- ja/või haridusliku sekkumisega uuringuid ja hinnata nende mõju, peavad läbima eetilise hindamise. Tervise Arengu Instituudi (TAI)⁴ ja Tartu Ülikooli (TÜ)⁵ komiteed tegelevad inimuuringute eetilise hindamisega. Ka ülikoolide (nt TTÜ, TLÜ) juures tegutsevad eetikakomiteed, mis hindavad ülikooli teadusuuringute eetikanõuetele vastavust.

Eetikakomiteed koosnevad erinevate valdkondade teadlastest ja ekspertidest ning eetilise hindamise käigus vaadatakse läbi kogu uuring - alates sellest, mida ja kellega tehakse, kuidas need inimesed leitakse ja uuringusse kaasatakse (sh see, kes ja kuidas võtab nendelt nõusoleku uuringus osaleda) kuni selleni, mida saadud uuringu tulemusel kogutud andmetega edasi tehakse.

Just selliste hindamiste käigus antakse uurijatele tagasisidet, kas planeeritav uuring on kooskõlas uuringueetiliste põhimõtetega.

Seega, kui uuring on läbinud eetilise hindamise, saab uuringus osaleja olla kindel, et uuringus osalemine ei kahjusta tema vaimu, keha või väärikust. Informatsioon selle kohta, kas ja kus on uuring läbinud eetilise hindamise, lisatakse tavapäraselt teadva nõusoleku vormile. Kahtluste korral on alati võimalik eetikakomiteelt täiendavalt üle küsida, kas uuring on sellise kooskõlastuse saanud.

Meil räägitakse aina rohkem digitarkusest ja rahatarkusest. Seoses pandeemiaga viiakse läbi väga palju erinevaid uuringuid ja iga Eesti inimene võib sattuda uuritavaks. Ehk on aeg kõnelda Eestis ka uuringutarkusest, et ei peaks olema tagantjärele tark.

Kadi Lubi on Tallinna Tehnikaülikooli e-tervise õppekava programmijuht, TAI inimuuringute eetikakomitee aseesimees. Aive Pevkur on Tallinna Tehnikaülikooli praktilise filosoofia õppejõud ja eetikakomisjoni liige, Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu liige.