Tapfer ja Sild: miks ravimitootjad ise vaktsiinidest rääkida ei saa?
Seda, kuidas ravimid müügile või haiglatesse jõuavad, reguleerivad väga põhjalikult õigusaktid. Lisaks on aga ravimisektor tõenäoliselt ainuke valdkond, kus on sedavõrd suure detailsusega reguleeritud koostöösuhted, sealhulgas suhtlus tervishoiutöötajate, patsientide, aga ka avalikkusega, kirjutavad Riho Tapfer ja Martin-Kaspar Sild.
Ravimitootjad üle Euroopa, sealhulgas Eestis, on kehtestanud seadustele lisaks ka valdkonnasisese eetikakoodeksi, mille eesmärk on tagada koostöösuhete ja turundustegevuse eetilisus. Selle lõppeesmärgiks omakorda on üldsuse usaldus, et ravimite väljakirjutamisel on olnud määravaks üksnes ravimi meditsiiniline väärtus ning tervishoiutöötaja veenmiseks ei ole kasutatud ebakohast mõju.
Eetikakoodeksi ülesanne on ka garanteerida, et ravimite kohta jagataks õiglast ja objektiivset infot ning et tootjate tegevuse osas valitseks täielik läbipaistvus: et koostöösuhted tervishoiutöötajate, tervishoiuorganisatsioonide ja patsiendiorganisatsioonidega oleksid avalikud.
Eetikakoodeksi reeglid keskenduvad peamiselt turundustegevustele ja koostöösuhetele. Üheski teises tegevusharus ei ole sedavõrd põhjalikku reeglistikku koostöösuhete ja äripraktikate kohta, sisaldades ennekõike näiteks reegleid ravimite reklaami, ürituste korraldamise, kingituste keelu, tervishoiu- või uuringute alaste toetuste, raviminäidiste, maksete avalikustamise ja palju muu kohta. Eetikakoodeks on ka märgatavalt detailsem ja rangem, kui seadusest tulenev regulatsioon.
Ravimitootjad 37 riigis Euroopas ja lähiümbruses on viimaste aastate jooksul oma eetikareeglistikku oluliselt täiendanud ja kaasajastanud. Koodeks täieneb ka edaspidi, sest kui areneb ravimivaldkond, areneb ka eneseregulatsiooni reeglistik.
Koodeksi kõige suuremad muudatused on olnud seotud tervishoiutöötajate andmete avalikustamisega, samuti on koodeksisse lisandunud ka patsientidega suhtlemise reeglistik. Üks olulisemaid aspekte on seegi, et neis 37 riigis on koodeksid ühtsed, isegi sarnases sõnastuses ja see tagab, et tootjad järgivad suhtluses tervishoiukogukonnaga kõigis neis riikides samu põhimõtteid.
Kõige olulisemad piirangud, mida käsitlevad nii seadus kui ka eetikakoodeks, puudutavad ravimireklaami.
Juba ravimiseadusest tuleneb, et retseptiravimit võib reklaamida/tutvustada üksnes retsepti väljakirjutamise õigusega isikule, proviisorile või farmatseudile. Sealjuures on praeguseni seaduse rakenduspraktikast tulenev tõsiasi, et pea iga tootja poolne konkreetset retseptiravimit puudutav kommunikatsioon, sh koolitamine või muu infojagamine, on eelduslikult reklaam ja seega üldsuse suunal keelatud.
See on põhjus, miks ei saa näiteks vaktsiinitootjad ise avalikkusega suhelda ja vaktsiinide toimet või nende kõrvaltoimeid kommenteerida.
RTL-i eetikakoodeks omakorda täpsustab ja laiendab seaduses ravimireklaami kohta toodut. Näiteks seda, kuidas tohib teha võrdlusi erinevate ravimite vahel, kuidas kasutada sõnu "uus" või "ohutu" jmt.
Küll aga teeb nii arstide kui ka tootjate elu keerulisemaks, et ravimireklaami piirangutest tulenevalt on väga komplitseeritud tootjate poolne meditsiiniõdede koolitamine.
Kuivõrd meditsiiniõed ei kuulu isikute ringi, kellele võib teha ravimireklaami – ja eelduslikult peetakse pea igasugust tootja poolset ravimeid puudutavat infojagamist reklaamiks –, ei või tootjad õdesid koolitada ravimite korrektse manustamise ja ravimiohutuse teemadel. Selle järele on aga põhjendatud vajadus, sest meditsiiniõed on olulised ravimeeskonna liikmed ja tegelevad ka keeruliste ravimite manustamisega.
Mõnes teemas on aga eetikakoodeksi ja seadusandluse standard juba üsna erinev. Arsti juures käinud mäletavad ehk vanast ajast, kuidas arsti laual võis olla ravimitootja logoga pastakas, märkmepaber ja kalender. Eetikakoodeks aga keelab juba aastaid kõikidel liidu liikmetel igasuguseid kingitusi teha, sealhulgas taolisi vähese maksumusega kingitusi.
Kingitusi ei tohi teha ei tervishoiutöötajatele ega patsiendiorganisatsioonide esindajatele. Ravimiseaduse järgi on aga jätkuvalt lubatud kingitused väärtusega kuni 6,4 eurot, millest saavad juhinduda liitu mittekuuluvad tootjad ja ravimi müügiloa hoidjad. Liidu hinnangul on tegu põhimõttelise küsimusega ning oleks aeg ka seaduse tasandil keelata taoliste väikese maksumusega kingituste andmine.
Sarnane olukord puudutab ürituste korraldamist, kus eetikakoodeks keelab näiteks seminaridel ja konverentsidel igasuguse meelelahutuse pakkumise, mis tähendab, et tootjad ei või tervishoiutöötajatele korraldada uhkeid pidusid, lubatud on vaid teadusliku ning erialase sisuga üritused.
Üritused ei tohi toimuda liiga peenutsevas või eripärases kohas, see tähendab, et korralduskoht ei tohi olla oma erilisusega üritusele tulemise stiimuliks. Teisisõnu peab koht olema konverentside korraldamiseks mõeldud ning küllaldaselt neutraalne ja tavapärane. Ühtlasi ei tohi ka üritusel pakutav toitlustus, majutus ja transport olla mõistlikku taset ületav, kriteeriumiks on siin see, mida osaleja eeldatavasti oleks nõus ka ise enda eest tasuma.
Ravimiseadusega on aga jätkuvalt lubatud ürituse osana ka "mõistlikul tasemel" meelelahutuse pakkumine, mistõttu on liit teinud ettepanekuid ka selles osas ravimiseaduse karmistamiseks, et kõikidele turul tegijatele kehtiksid ühtsed reeglid.
Kuigi ravimitootjad nii Eestis kui ka mujal maailmas on kokku leppinud, et meelelahutust sisaldavaid või ekstravagantses kohtades toimuvaid üritusi ei korraldata ega toetata, peab säilima tippspetsialistide ligipääs olulistele ja mainekatele rahvusvahelistele teaduskongressidele, kus tutvustatakse meditsiinivaldkonna, sh ravimite alaseid uusimaid teadussaavutusi. Kindlasti toimuvad kõik konverentsid ja koolitused, aga hoopis rangematel tingimustel ja tihtilugu nii, et osa kuludest tuleb katta kas arstil endal või tema tööandjal.
Vaatamata sellele, et viimastel aastakümnetel on tänu ravimitootjate arendustegevusele muutunud ravitavaks mitmed seni ravimatud haigusseisundid ja tekkinud tõhusamaid ravivõimalusi võrreldes varasema ravistandardiga, on jätkuvalt olemas katmata ravivajadused ning ühtlasi vastavate patsientide lootus uute, murranguliste ravimite väljatöötamisele ja turule toomisele.
See tähendab omakorda, et igasugune eksimine, sealhulgas eetilise eksimuse ilmsikstulek mõjuks nii konkreetse ravimitootja kui ka kogu tervishoiusektori usaldusväärsusele laastavalt. Sestap on eneseregulatsioonist tulenev kõrge eetikastandard ravimisektoris igati põhjendatud ning on oma laiahaardelisuse ja detailsusega eeskujuks teistelegi ärisektoritele.
Riho Tapfer on Ravimitootjate Liidu juhatuse liige ja Martin-Kaspar Sild Ravimitootjate Liidu hea tava töögrupi esimees ning Roche Eesti OÜ eetika- ja keskkonnaüksuse juht.
Toimetaja: Kaupo Meiel