Meditsiinitöötajad, kes on õigustatult pälvinud koroonavõitluse ajastul superkangelaste imago, on väärt igati kogu ühiskonna tänu. Nad ei tee midagi valesti, kui logisevas süsteemis rabavad kahel kohal või kolmekordse koormusega. Ehk selleks, et täita tühje kohti või teenida head palka.

Miks selline laastav tegevus kasumeid tootvates haiglates lõppenud pole, on suur küsimus meile kõigile, kes me maksame oma palgast ausa protsendi riigile, mis käsi laiutades annab nõusoleku inimesi kurnata ja läbi põletada. Kui ohtlik see tegelikult on, selgub meile alles siis, kui me kas ise või veelgi rõlgem meile kallis lähedane siseneb haigla ustest, kus nähtamatus kirjas on maalitud: "Kõik lootus jätke, astudes siit sisse".

Patsient ei ole kunagi haige üksi. Temaga koos on haige terve suguvõsa, pere või õnnetul kombel üks kaks lähedast. Mida suurem on inimest ümbritsev struktuur, seda suurem on lootus, et tema lähedased peavad vastu. Ega muutu nendeks, nähtamatuteks ohvriteks, kes meditsiiniasutuses vigastatute või surnute alla ei loeta.

Just nii võib juhtuda. Kui neil ei ole õnne ja nende lähedase eest peavad hoolt kandma inimesed, kes on väsinud, pettunud, vihased. Kellel käib oma vahel väärastunud võimuvõitlus, mida nad ei suuda kõrvalise abita lahendada, aga töökoht ei hooli sellest.

Kui tööjõukriis sunnib haigla juhte vaatama mööda, et inimestel puudub empaatiavõime. Siis kannatavad nii patsiendid kui ka nende lähedased. Viimased isegi rohkem, sest neile tundub, et nende tegudest või tegemata jätmistest, uksest sisenemise alandlikkusest, võimetusest lennult haarata meditsiinitermineid sõltub see, kas voodisse aheldatu jääb ellu.

Kui saabub paratamatu lõpp, siis tullakse sellest välja erinevalt. Mõned jäävadki veidrikeks, kes kõiges vandenõud näevad. Mõned alustavad meditsiiniõpinguid, et järgmine kord paremini valmis olla. Mõned hakkavad jooma. Mõned söövad antidepressante. Mõned tapavad end ära. Sandistatud saatused.

Võib-olla tabab see aastas paarisada inimest. Võib-olla tuhandet. Me ei tea seda, sest seda ei loeta. Mitte keegi ei märka seda. Haiglast väljas. Küll on seda lihtne näha seal sees. Kui hoolitaks. Kui oleks haiglates olemas inimene, kes suhtleks nii töötajate kui lähedastega. Kelle sõna maksaks, kellel oleks voli töötaja, kes tõstab abitu tombuna lamava patsiendi peale häält puhkusele saata. Sest sellest hääle tõstmisest on esimese löögini lühikene samm.

Praegu seda inimest ei ole. Ja vaevalt julgevad sama märkuse teha kolleegid või veelgi hullem, mõned tervemad patsiendid.

Olla haige ja olla vapper. Jään igaveseks mäletama härra Tirit. Meest isa palatis, kui isa öisel ajal kõrist trahheostoomi välja sikutas ja abi kutsus. Mis siis, et järgmisel päeval tegid valgetes kitlites neiud tema lähedastele selgeks: "Kui see kordub, viite vanamehe koju. Meie ei pea nii tülikaid siin pidama." Härra Tiri lõi käega ja lubas lahkelt ikka kella helistada. Kui ma mõtlen kangelasteole, siis see see on.

Ma püüdsin olla sama julge. Suures intensiivravipalatis kiusati ühe patsiendi abikaasat. Alandati. Ei lastud külastama või kui siis suure kisaga. Sõimati. Ta palus, ootas alandlikult, nuttis salaja haigla ukse ees. Ma arvasin, et teen head. Ma astusin vahele. Kaebasin ülemarstile.

Mees kirjutati haiglast välja. Võtke oma surija ja viige kuhu tahate. Selle eest, et kaebasite. Mees tõesti suri. Oleks seda teinud ilmselt nii või teisiti. Naine tappis end ära. Nagu samas palatis olnud poisi ema, kelle poeg peale üledoosi vaid ila suutis suust välja ajada. Ka tema tappis end peale poja surma.

Vaevalt, et oleksid elus need patsiendid, kes kannatasid. Aga võib-olla oleksid elus need lähedased. Ehk isegi tõhusad tööinimesed. Nagu töötavad meditsiinisüsteemis jõudsalt edasi need, kes sellisele loole oma tõuke andsid.

Meditsiini ümber särav kuldne ohverduse oreool ei ole tõene. Ükski oreool ei ole. Me kõik oleme inimesed. Kõigil on õigus läbipõleda, vihata oma tööd ja saada abi, et rõõm uuesti üles leida. 

Meie, kes me ootamatult haiglasse satume, oleme lihtsalt patsiendi lähedased. Andke meile üks inimene, kes tegeleb meiega ja kelle tööks on hoida haiglas töötav meeskond vaimselt terve. Inimene, kes hoiab ära, et noorele naisele, kes oli õnnetuses mehe kaotanud, ei ütleks keegi: "Mis te ulute, ta on lihtsalt surnud."