Pälvisime Juhan Ulfsakiga sel aastal kultuuri aastapreemia lavastuse "Mefisto" eest, mis esietendus Draamateatris aasta tagasi. Kuna teater on kollektiivne kunst, siis kuulub see preemia kuulub tegelikult tervele trupile ja kõigile teatri töötajatele.

"Mefisto" on minu senistest lavastustest erandlik ühe asja poolest. Nimelt tuleb igas prooviprotsessis ette see punkt, kus trupp vaatab lavastajale otsa ja kõlab küsimus: "mis selle kõige mõte siiski on?" "Miks me seda lavastust teeme?". Ja siis peab lavastaja hakkama mõtlema, mõtestama ja inimesi motiveerima.

Ka seekord ootasin ma seda küsimust, aga seda ei tulnud.

Millest "Mefisto" siis räägib?

Lühidalt öeldes sellest, kuidas üks näitleja läheb vasakult paremale. Hendrik Höfgen on võitlev kommunist, kellest saab lõpuks natsiriigi esinäitleja, võimu tööriist.

Meid kõiki huvitas küsimus, kuidas see võimalik on. Mis peab juhtuma selleks, et me avastaks ennast ühel hetkel fašistlikust või totalitaarsest riigist nii, et me kõik oleme olnud mutrikesed selles protsessis, milles võim on käest lastud, ilma et me oleks seda tingimata ise teadvustanud või märganud.

Hetkel ei tundu see paraku enam üldse teoreetiline küsimus.

Klaus Mann lahkab "Mefistos" kunstniku positsiooni ühiskonnas. Kas kunst peab jääma oma raamidesse? Kas temalt saab üldse nõuda sekkumist ühiskonda?

Minu arust on kõnekas see, et üks esimesi vabadusi, mis kaob, on alati kunstivabadus. Kui kunstnikke hakatakse piirama, siis on oht, et varsti hakatakse piirama ka kõike muud.

Muidugi oli selle lavastuse tõukejõuks ka Juhan Ulfsaki teatri aastaauhindadel peetud kõne, millele tulnud vastukaja näitas, et kultuuriinimeste ja sportlaste poolt tehtavad poliitilised avaldused on meile ehmatavad ja võõrad. Seega leidsin, et peaksime Juhaniga jätkama poliitilist diskussiooni, aga just teatri võtmes.

Sest teater ei ole ju tegelikult midagi muud kui dialoog. Inimesed laval räägivad inimestega saalis ja siis on küsimus, et kuidas need inimesed saalis sellele vastavad, reageerivad. Kõige olulisem on see, et meil ei oleks ükskõik.

Miks tuleb meile praegu šokina, et Eestis on inimesi, kes ei pea meie vabariiki vajalikuks ja eelistaksid kuuluda Vene riigi koosseisu?  Mida teha selleks, et me ei avastaks järsku, et meil on oma Donetsk ja Lugansk?

Kuidas hoida selgroogu, kui on tunne, et maailmas peetavad poliitilised mängud käivad üle meie peade ja meil pole mingit võimu?

Millegipärast küsitakse mult tihti, kas teater peab olema poliitiline. Ei, kindlasti ei pea. Aga teda ei ole võimalik sellest puhtana hoida. Sest mis on poliitika? Poliitika on ju tegelikult ainult inimsuhted.

Poliitiline teater võib tunduda ebavajalik, näpuga näitav, madal ja argine. Aga õigel ajal õiges kohas võib ta midagi käima lükata ja inimesi sügavalt puudutada.

Kui ühiskond hindab poliitilist kunsti, siis on see märk sellest, et me hoolime ja muretseme ja mis kõige olulisem, räägime. Sest vaikimine on juba eos allaandmine ja halbade asjaolude kokkulangemisel halvale võimule kaasa aitamine.

Aga parim asi, mis saab poliitilise teatriga juhtuda on see, et ta muutub teoreetilisest arutelust tegudeks.

Kommentaar põhineb 22. veebruaril toimunud kultuuri aastapreemia üleandmisel peetud kõnel.