Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

I peatükk – Julgus vaadata endale otsa

Ma teenisin Nõukogude armees glasnosti aastail, kui ootamatult vabanenud vene ajakirjandus hakkas kirjutama stalinismi kuritegudest. Olin rabatud ja samas tundsin uhkust venelaste üle, kes julgesid tunnistada oma rahva vigu. Tol hetkel tundus, et ka meie, eestlased, võiksime venelastest õppust võtta, sest kui Sa usud, et Sinu rahvas on alati olnud vaid ohvriks, siis kordad Sa tingimata vanu vigu.

Kunagi hiljem küsisin ühelt väga targalt vene naiselt, milline on patukahetsuse tähendus vene õigeusu kirikus. Ta vaatas mind üllatunult. "Aga see ju ongi kogu kristluse alus?" ütles ta. Kristus tuli maa peale ju selleks, et inimkonna pattusid lunastada, aga selle eelduseks on inimkonna valmidus ka ise oma eksimusi tunnistada.

II peatükk – Venemaa on ilus

Ühed kõige õnnelikumad aastad minu elus on seotud filmiga: "Ma ei tule tagasi." Mitte ainult vene näitlejad, filmi meeskond, vaid ka kõik need inimesed, keda kohtasin filmi võtete ajal, täidavad mu mõtteid igatsuse ja õrnusega.

Ma olen käinud Siberis, Moskvas, Peterburis ja mujal, ning alati arvanud, et ma suudan mõista oma sealseid sõpru poolelt sõnalt. Te ju teate, kui tähtis on leida inimesi, kes on justkui teistsugused, aga mõtlevad täpselt nii nagu Sa isegi. See on kirjeldamatu õnnetunne.

Jah, minu maailmas kehtivad mõned arusaamad, nii et võin öelda järgmist:

Vene intellektuaalid on ühed maailma kõige läbinägelikumad ja targemad. (Tõsi, ainult need, kes on humanistid.)

Vene kirjanikud on suutnud panna näpu peale olemise alati vastuolulisele saladusele.

Vene heliloojad on märgistanud minu elu.

Ülikooli esimesel kursusel sattus mulle kätte Bulgakovi "Meister ja Margarita". Sel öösel ma ei maganud, sest see raamat ei lasknud mind lahti enne viimase lehekülje lugemist. Siis tulid Bunin, Solženitsõn, Dostojevski ja teised. Vene filme, mis on mind vorminud, ei jõua üle lugeda.

Kord aga sattusin päriselt Volga kaldale. Täpselt nii nagu seda on filmides näidatud. Ja see oli justkui klišee, sest sealne vaade mattis mu hinge. Umbes samamoodi, kui kunagi keskkooli ajal sügisel sattusin Mihhailovskojesse, kus giid rääkis keerulises vene keeles Puškini luulest, aga mind kõnetas mets ise: "Унылая пора! Очей очарованье!"

Ma olin armunud ka vene tüdrukusse, kes ei olnud mitte lihtsalt ilus, aga kelle hing oli kirjeldamatult kaunis. Ma võisin temaga vaielda, aga tema eetiliste tõekspidamiste ees võisin ma ainult kummarduda.

III peatükk – Mis on tähtis?

Lõpuks meeldisid mulle need pikad maailmaparandamised köögilaua taga. Kui me rääkisime Suurest Isamaasõjast, siis mu vene sõpradel jäi lõpuks pärast pikki vaidlusi alles vaid üks veendumus. Ei ole tähtis, et Su valitsus võib olla vale ja riigikord diktaatorlik, kuid kui sinu maale astub relvaga võõras mees, siis tuleb temaga võidelda.

Sel võõral ei ole rahvust, sest relv kustutab rahvuse. Alles jääb vaid mingi sõimusõna – fašist, imperialist või lihtsalt vaenlane. Ja karta ei tohi, sest siis kaotad kõigepealt au ja seejärel kõik ülejäänu. Kas teie, eestlased, olete nii julged?

See kõik viib mind vaid ühe kokkuvõtteni

Just nende õppetundide pärast on mul nüüd tunne, nagu sõda oleks kuulutatud ka mulle. Eestlasena olen ma alati umbusaldanud deržava't ja vene imperialismi, aga tegi V. V. Putin minust ukrainlase.

Mu vene sõbrad, ma tean, et te olete seal kusagil olemas. Seepärast ütlen teile, et ma armastan teid endiselt. Kui te olete mu sõbrad, siis te ju mõistate, miks need mehed, kes ületasid sel nädalal relvadega Ukraina piiri, on minu vaenlased.