Toomas Hendrik Ilves: tänukiri Eesti Vabariigile

Ma olen tänulik, et tänu Eesti Vabariigile oleme rahvana üldse olemas ja ma väga loodan, et kaaskodanikud ühinevad mu tänutundega, kirjutab president Toomas Hendrik Ilves.
Ajast, mil jõudsin mingisuguse ajaloolise ja poliitilise teadmise ja teadvuse juurde, on 24. veebruar olnud mulle isiklik tänupüha. Ma pole sellest kuigi palju rääkinud. Tänutunne on ju isiklik emotsioon, mida paljud ei kogegi.
Ent praegu, mil olukord me ümber on ohtlikum ja ähvardavam, kui see on olnud kogu mu senise elu jooksul; ajal mil agressiivne Venemaa ähvardab Euroopat teise maailmasõja viletsa kordusfilmiga, on mu tänutunne Eesti Vabariigi ees piisavalt suur, et seda avalikult välja öelda.
Ma olen tänulik, et 104 aastat tagasi oli Eestis kiiresti ja julgelt mõtlevaid mehi ja naisi, kes nägid taanduva tsaariarmee ja peale tungiva Saksa väe vahelises ahtakeses ajaaknas võimalust kuulutada välja Eesti Vabariik.
Eesti kiiresti kogutud kaitseväkke kuulunud tsaariarmee ohvitserid Venemaalt, gümnasistid ja üliõpilased linnadest ja talupojad üle Eesti sulasid nii hästi kokku, et võitsid verises sõjas Punaarmeed kui Landeswehri.
Ma olen tänulik - millele me peaaegu kunagi ei mõtle -, et tänu Eesti Vabariigile oleme rahvana üldse olemas.
Kui Eesti riigi loomise ajal veidi enam kui sada aastat tagasi oli Peterburis kakssada tuhat ingerlast, siis nüüdseks on neid alles jäänud kümme korda vähem. Neid tapeti massiliselt ja suur osa ülejäänutest küüditati. Neid tabas sama saatus nagu Nõukogude Venemaale jäänud eestlasi 1937. aastal. Ilma Eesti Vabariigita oleks meid, kes me elasime Venemaale geostrateegiliselt nii olulises kohas, veelgi vähem.
Ma olen igal 24. veebruaril tänulik, et nood kaks aastakümmet vabadust kasvatasid põlvkonna vabu kodanikke, kes vedasid me vabaduse lõime läbi pea viiskümmend aastat väldanud okupatsiooni: ülikooli õppejõud, kirjanikud ja kunstnikud, laulupidude elus hoidjad, tuhanded lihtsad Eesti naised ja mehed. Eesti Vabariigi olemasolu andis neile vaimsuse, sitkuse ja usu, et seista Eesti eest läbi masendava ülekohtu ja repressioonide.
Olen tänulik, et see sitkus ja usk jõudis kesta aastani 1991, mil väga erineva taustaga rahvajuhid suutsid kokku tulla ja kokku leppida ja taastada Eesti Vabariigi. Igaüks oma kujutlusega sellest paleusest, platonlikest varjudest ja vanemate mälestustest ja Soome televisioonist, samizdatist ja raadiohäältest - seguna sellest, milline Eesti peaks olema.
Olen eriti tänulik Lennart Merile, Siim Kallasele ja Mart Laarile. Lennart oli see mees, kelle haritud lähenemine aitas purustada lääne arusaama mahajäänud ida-eurooplastest. Siim, kes kogu lääne finantsmaailma keelitusi eirates tõi Eestile oma raha, mis hoidis me majandust kaks aastakümmet üleval.
Ning Mart, kelle kamikazelikud reformid tegid kahe ja poole aastaga ära selle, mida suur osa ekskommunistlikest riikidest pole siiamaani suutnud. Luues koos sellega teistelegi paleuse ja mudeli, mida küll tahetakse, aga sageli ei julgeta ellu viia. Me oskamatus tänada ja pidev vajadus laita on heitnud varju neile, kes taaslõid meile kommunismist edukaimalt väljunud riigi.
Ma olen tänulik Andrus Ansipile, kes poliitiliselt palju kergemat teed trotsides ja seega pahameelt teenides päästis Eesti 2008. aasta majanduskriisi täielikust krahhist.
Ma olen tänulik, et Eesti Vabariik on andnud nii paljudele vabaduses üles kasvanud inimestele võimaluse luua 21. sajandi majandust, meie ükssarvikuid ja idufirmasid.
Et meil on õpetajad, kelle õlgadel seisab maailma üks parimaid haridussüsteeme.
Et meil on 30 aastat pärast vabanemist kõigi kiusatuste kiuste Euroopa üks kõige vähem korrumpeerunud riigiaparaat.
Et meil on Euroopa ilmselt kõige viisakam ja efektiivseim politsei (ja enim spioone püüdnud kaitsepolitsei).
Et meil on pühendunud arstid, õed ja hooldajad, kes lamemaalaste kolonni sõimamise kiuste on leidnud meelekindlust aidata kahel koroona-aastal ennastsalgavalt abivajajaid.
Et meil on professionaalsed ja eesseisvaid katsumusi hästi mõistvad kaitseväelased, et meil on kümned tuhanded igal hetkel Eesti kaitsele tõttavad kaitseliitlased ja reservväelased.
Et meil on uus põlvkond Eesti mehi ja naisi, kes saavad elada nii, nagu poleks ligi 50 aastat väldanud okupatsiooni kunagi olnudki.
Ning täna, kui me vaatame sellele õudusele, mis kunagise kaasvangi Ukrainaga toimub, olen tänulik, et saime õigel ajal, enne võimaluste akna sulgemist NATO-sse ja Euroopa Liitu, kus Eesti kaasotsustab ja kaasvastutab Euroopa saatuse üle. Võime vaid ette kujutada, kui ulmeliselt kõlaks see Konstantin Pätsile ja Jaan Tõnissonile.
Olen tänulik, et 30 aastat iseseisvust on andnud meile ja Euroopale selliseid diplomaate nagu Matti Maasikas ja Kaimo Kuusk, kes pole evakueerinud Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi saatkonda Kiievist.
Olen tänulik, et meil on Eesti Vabariigi välispoliitiliselt vast kõigi aegade taibukaim peaminister. Olen tänulik, et meil on ratsionaalne ja tasakaalukas president, kes käratsemata seisab me Ukraina sõprade kõrval päeval, mil Venemaa on sisuliselt kuulutanud sõja, ning pingutab kodus meid kõiki koos hoida.
Ma väga-väga loodan, et kaaskodanikud ühinevad mu tänutundega, et tänada Eesti Vabariiki, aga eeskätt neid inimesi, kellest see imeline riik koosnebki. Tänada igaühte, kes on andnud oma panuse. Me võiksime üksteist toetada. Eriti täna, aga ka iga päev. Sest aeg on pingeline, ilmselt viimase 30 või koguni 85 aasta ärevaim. Harjutagem siis kokkuhoidmist.
Lõpetuseks ja puhtalt isiklikult: ma olen tänulik, et elan riigis, kus see väike tänukiri võib vallandada sõimu kommentaariumis ja sotsiaalmeedias, sest see on Eesti Vabariigis ju põhiõigus. Ja olen tänulik, et elan sellises riigis, kus mul saab sellest olla täiesti ükskõik.
Olgem kõik sel sünnipäeval tänulikud, et oleme olemas tänu oma riigile.
Aitäh, Eesti Vabariik.
Aitäh, kaasmaalased!
Ilusat tänupüha, elagu Eesti!
Toimetaja: Kaupo Meiel