Kaupo Meiel: naljakad lood selle naljaga
1. aprill on rahvusvaheline naljapäev, aga lippe sel puhul majadele ei panda, kuigi võiks, sest mõistlik inimene ei mängi, kui nalja ei saa. Võib-olla oleks aga kohane hakata heiskama lippe sel päeval leinalipuna, sest hea naljaga on iga aastaga järjest kitsam, leiab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Praegu käib sõda ja sõja ajal tundub lihtsa ja labase ehk kõige paremat laadi huumori tegemine kuidagi kohatu. Isegi siis, kui mingi olmeolukord toob naeratuse suule, närib selle all vastik tunne, et ei ole õige aeg naermiseks ja sa justkui reedad neid, kelle poolt peaks olema ning toetad neid, keda hinges jälestad.
Samal ajal on huumoril siiski teraapiline toime ja sellest on keerulistel aegadel palju abi. Arvukalt levib Ukraina sõjatandril tehtud videoid, millel Ukraina sõdurid nalja viskavad. Venemaa vägesid ja nende suurt juhti ning õpetajat Vladimir Putinit tögavaid karikatuure ja meeme sünnib iga päev ning paljude väljamõtlemiseks polegi vaja tegelikult toimuvat väga palju koomiliselt moonutada.
Kliiniline psühholoog Hannes Kuhlbach ütles hiljutises "Pealtnägijas", et sõja ajal tulebki teha nalja, kõikides kriisides aitab nali seda taluda ja ka kõige mustemal hetkel, kui me suudame teha nalja, ei ole nii raske.
Kuhlbachil on kindlasti õigus ja seetõttu ei peagi sugugi häbenema, kui praegusel ajal mõni hea nali pähe tuleb ja tekib vastupandamatu soov seda teistega jagada.
Rahvusvahelise naljapäevaga käib traditsiooniliselt kaasas ka veidi sunnitud naljategemine, mille esirinnas on viimastel aastatel lisaks ajakirjandusele olnud suhtekorraldusfirmad ning ettevõtete ning riigiasutuste avalike suhete osakonnad.
Tänavu tuleb seda nalja mõistetavalt vähem, aga päris nulli siiski ei jõutud. Üks pressiteade teatas näiteks, et "ekskallima tugev kallistus võib lõppeda roidemurruga", lehed kirjutasid, et Haapsalust leiti muumia ja Pärnu jõe alla tuleb tunnel. Miks mitte.
Raskel ajal olla kärbeski moorpraad ja tagumik laululind, mistõttu võib seekord andeks anda ka raske mõttetöö tulemusena sündinud naljapunnitamise, sest kui ühelgi inimesel, kasvõi ainult selle nalja tegijal endal, veidi parem tunne on, siis asi seegi.
Vaadates viimaseid aastaid veidi laiemalt ja jättes hetkeks kõrvale katkematu kriisist kriisi astumise, siis tuleb tõdeda, et jooksva naljategemisega on meil järjest enam peenike pihus.
Eesti poliitikast on orgaaniline naljategemine praktiliselt kadunud. Paljud ettevõtmised, mida mõne aasta eest tehti tõsise näoga, mõjusid pigem koomikana, lausa nõnda, et mõnigi humorist hakkas mõtlema elukutse vahetamisele, sest poliitelu läks juba liiga naljakaks ning konkurents seetõttu huumoripõllul liiga pingeliseks.
Need ajad on möödunud, sest tahtlik või tahtmatu huumor on poliitikas ilmselt lõplikult asendunud tigeduse, mürgise osatamise ja isegi mõnitamisega, millel pole eluterve naljaga vähimatki pistmist. Püüded satiiriliselt koalitsiooni kritiseerida või teravmeelselt opositsiooni talitseda päädivad reeglina lihtlabase mahatampimisega. Hea nalja ja tabava satiiri juurde kuuluvad nii intelligents kui ka inimlikkus ja neid kipub nappima.
Oma naelad on huumori kirstukaane sisse löönud ka poliitkorrektsus, üliarenenud võime solvuda ja seegi, et ebaõnnestunud, kuid tõsiselt mõeldud väljaütlemist kiputakse välja vabandama justkui kõike õigustava teatega, et "ma tegin ju ainult nalja".
Eestlased peaksid ometi juba "Viimsest reliikviast" teadma, et kui keegi ütleb, et tegi ainult nalja, siis tegelikult oli asi naljast kaugel, küsige Gabrielilt ja Agneselt, küll nemad juba teavad. Või nagu moodsas Twitteri-keeles öeldakse: "Ei, kalla, sa ei teinud nalja, sa oled lihtsalt mölakas.".
Selle nädala esimestel tundidel saime olla tunnistajaks ühele juba ajalukku läinud sündmusele, mis samuti puudutas huumorit ja reaktsiooni sellele. Oscari tseremoonial tegi õhtujuht Chris Rock ühe rumala nalja, mille peale Will Smith suundus lavale ja andis talle selle eest vastu vahtimist. Seega, järgmine kord, kui mõnda anekdooti hakkate rääkima, vaadake hoolega, et Will Smithi läheduses ei oleks.
Huumor ja selle mõistmine on terve ühiskonna tunnus, aga paraku tuleb naljapäeval tõdeda, et naljakad lood selle naljaga: kõige naljakam on, et nalja nagu polegi. Mida see ütleb meie ühiskonna tervise kohta, on ilmselge.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel