Survetingimustes, näiteks sõja või repressioonide ajal tuleb justkui võluväel esile inimeste huumorimeel. Küllap pakub nali ja naer raskete tunnete ja olukordadega toimetulekuks head vaheldust. Samal ajal toovad emotsionaalselt pingelised ajad esile ka meie vägivallatundlikkuse, õigemini -tundetuse, ning panevad meid unustama inimlikkust.

Esmalt naljadest. Minu igapäevasesse infomenüüsse kuuluvad erinevad sotsiaalmeediagrupid ja satiiriväljaanded, mis teevad praegu ohtralt nalja Venemaa võimuladviku ja sõja absurdsuse üle.

Ukrainlaste endi naljad, näiteks, et võidupüha paraad Moskvas toimub tänavu kodutehnikaga. Või näiteks meem ehk tegelikkust imiteeriv satiiripilt Vladimir Putinist oma pika laua taga, mis iga kord, kui ta valetab läheb järjest pikemaks.

On anekdoote kaevikutest rindel. Või näiteks päriselu situatsiooninali varjenditest. Inimesed istuvad ja kuulavad õhuhäiret, mis peaks kuulutama saabuvat pommitamist. Seda aga ei tule ega tule. Lõpuks sajatab üks naine, et kaua võib, kas see Putin tuleb jalgrattaga või? Mustad, aga siiski inimlikult naljakad vahejuhtumised.

Nali aitab ukrainlastel oma raskustest üle saada. On hea nendega kaasa naerda ja sellest ühendavat jõudu saada.

Aga siis on ka teine pool. Reedel vilksas minu sotsiaalmeediavoogu pilt skulptuurist, mis kujutas inimese nägu, täpsemalt Vladimir Putini pead, mille suus on püstol. Mõjus, kuid groteskne sümbol enesetapust kõrvetas teravalt mu meeli.

Iseäranis valusalt torkas tolle foto all olnud postitus, milles üks mees ütles: "Ja kõik, kes arvavad teisiti, võiksid teha sama." Ehk kõik, kes arvavad teisiti, kui see, mida skulptuuriga öelda taheti, võiksid samuti enesetapu sooritada. See oli see, mida mees öelda tahtis? 

Selle sõnumi ja emotsiooni peale suutsin esimese hooga vaid sotsiaalmeediarakenduse sulgeda, et mõelda, mida ma siis näinud olin. Kui mõni minut hiljem püüdsin seda pilti ja postitust uuesti üles leida, oli see juba ühismeedia infovoogu haihtunud.

Sel hetkel polnud ma isegi märganud, mis linnas või millega täpselt tegu oli. Hiljem, kui fotod tollest skulptuurist ka ajakirjanduses levima hakkasid, sain teada, et tegu on skulptuuriga Kiievis.

Skulptuur annab jõudu

Konteksti asetatuna oli mul seda palju kergem mõista. Kiievis, sõjast räsitud pealinnas, on taolist kunsti kohalikele inimestele väga vaja. Vahest annab see agressiivset jõudu, et edasi võidelda. Vahest pakub see suhestumist inimestele, kes praeguses tunnetest pinges inforuumis on mõelnud, et Putini olemast lakkamine lahendaks ära palju probleeme.

Samas, mistahes muus kontekstis oleks enesetapu eksponeerimine meie kulutuuriruumis igati taunitav. Ajakirjandus ei tõsta püünele enesetapjaid ilma väga mõjuva põhjuseta. See on teema, mida tuleb käsitleda väga diskreetselt, väga põhjendatult ning läbimõeldult. Taoline skulptuur tekitaks rahuaja tingimustes terava arutelu.

Seetõttu on mõistetav, miks selline kunst on omas ajas ja kohas kohane. Küll aga ei mõista ma inimesi, kes kaotavad inimlikkuse taoliste kunstiavalduste käigus. Näiteks toosama sotsiaalmeediakommentaar skulptuuri foto all ei olnud oma pinget suunanud ju kunstniku mõttega ühes suunas, vaid juba teiste inimeste vastu.

Kas peame pingul tunnete all minetama ka oma inimlikkuse? Võib-olla see inimene, kes väljendas oma viha ja raevu kõigi teisitimõtlejate suunas - täpsustamata, keda ja millist teisiti mõtlemist ta silmas pidas -, ei adunud, et tapjaga samale tasemele langedes oled ka ise tapja. Ilma väärikusest ja inimlikkusest.

Lähedaste ja presidendi määr

Emotsioonidest juhituna ei pruugi me alati anda aru, mida ütleme või postitame. Selleks, et hoida ära inimlikkuseta vääritute inimeste tasemele langemast, olen viimasel ajal märganud kaht väga mõistlikku ja kergesti kasutatavat kontrollküsimust. Esimest nimetan lähedaste määraks, teist presidendi määraks.

Lähedaste määr on kontrollküsimus, mida võiks endalt emotsioonidest laetud olukorras küsida iga inimene. Kas ma tahan, et keegi ütleks midagi sellist minu lähedaste kohta? Ehk kas ma tahan, et kellegi minu lähedaste kohta öeldaks, et "lase end maha"?

Presidendi määr ehk teine kontrollküsimus puudutab nii inimlikkust kui ka väärikust. Eestil on vedanud presidentidega. President Alar Karis tõuseb esile suurepärase eeskujuna väärikast, diskreetsest, kuid siiski asjakohasest ja ajakohasest sõnavõtjast.

Karise postitused ja muud avalikud pöördumised on selged, aga alati väärikad ja inimlikud. See ongi presidendi määr, mida võiks ka igaüks meist pisut innustuseks võtta, näiteks küsides endalt, kas meie president väljendaks oma mõtteid selliselt, kas president teeks praegu sellise postituse?

Hoolimata pingelistest aegadest, mis panevad iga inimese tunded kergesti üle keema, võiksime iseendast ja üksteisest hoolida nii palju, et säilitame inimlikkuse väärikuse. Ja kui emotsioonid ikka üle keevad, siis las keevad nad üle pigem hea tabava naljana.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.