Olen usin "Osooni" saate jälgija ja aastaid tagasi osalenud mitmete metsateemaliste saadete tegemisel. Vaadates 4. aprilli "Osooni" tekkis tunne, et unustuse hõlma on jäänud vääriselupaikade (VEP) loomise ülesanne ja eesmärk.

Eesti metsapoliitika (RT I 1997, 47,768) punktis 5 on kirjutatud: "Tulundusmetsade majandamisrežiimide kindlaksmääramisel lähtutakse sellekohaste juhendite väljatöötamisel vajadusest säilitada bioloogiline mitmekesisus, mille all mõeldakse võtmebiotoopide kaitset, puistute looduslikku struktuuri jmt.".

Selles veidi kohmakas tekstis kasutati veel võõrapärast nimetust, sest suur loodusemees Fred Jüssi ei olnud veel pakkunud välja neile nii sobivat nime nagu on "vääriselupaik".

Tahan juhtida tähelepanu sellele, et jätkuvalt on tegemist majandusmetsa elupaigaga, kuigi paljudele on see mõiste vastuvõetamatu, sest mets on ju ökosüsteem, mis peaks ennast ise majandama. Paraku on majandusmetsad jagatud katastriüksusteks ja kinnistuteks, millele koostatakse metsamajandamiskavad.

Metsaloodus ei tea midagi inimeste loodud piiridest ega maaomanike vastutusest ja kohustusest mitmekesisust kaitsta. VEP-idest pidid saama eelkõige metsaomaniku jaoks sellised kohad, kus ta tunnetab, et teeb midagi elurikkuse säilitamiseks või selle suurendamiseks. Püstitasime ka sellise üleskutse: "Igasse metsa oma VEP!".

Praegused inventeerijad on võtnud andmebaasidest välja metsateatiste ja metsameeste keeles nn üleseisnud puistute nimekirjad ning hakanud neid mööda vanu põlismetsi otsima.

Esimest vanade metsade inventuuri, mis tehti Helsinki Ülikooli toetusel, mäletan ma aastatest 1992-1993. Olin siis Vormsi saarel metsaülem. Pakkusin siis inventeerijatele oma teada Napoleoni sõdade ajal (1812) kasvama hakanud metsatükke. Paraku praakis inventeerijate tollane metoodika need välja, sest inimmõju olevat liiga suur.

Nüüd on saare metsaregistri kaart täis tikitud VEP-e ja enamasti nendes kohtades, kus omal ajal sai kõvasti hooldus- ja sanitaarraieid tehtud. Vägisi tekib tunne, et tegemist ei ole väärtuslike elupaikade otsimisega, vaid metsa kaitsmisega raiumise kui niisuguse eest. Või on see märk sellest, et oskasime metsas niimoodi toimetada, et sellest mingeid märke pole jäänud.

Märkimist väärib ka asjaolu, et ära on unustatud mitte vähem tähtsad maastikuelementidega seotud väärtuslikud elupaigad, mis tavakodanikule kergemini mõistetavad. Nendeks võivad olla igasugused veest mõjutatud alad, väikesed märgalasaared, järsakud, põlendikud, puisrohumaad, sarapikud, üksikud suured puud ja vanad pargid.

Kui Euroopas lähtutakse nn subsidiaarsuse põhimõttest, siis see tähendab seda, et otsused võetakse vastu võimalikult madalamal tasemel ja viimane tasand selles peaks olema kodanik. Riiklikul tasandil kaitstakse loodust seaduste alusel loodud kaitsealade võrgustiku kaudu. Metsa kui ökosüsteemi kaitstakse metsaseaduse abil ja looduse kaitsmine maaomandi tasandil peaks toimuma peremehetundest lähtuvalt.

Seoses Ukraina sõjaga on aina enam hakatud rääkima eetikataseme langusest. Looduse kaitsmisel mängivad eetilised väärtused väga suurt rolli. Kuidas selgitada maaomanikele, et neil on võimalus teha oma panus elurikkuse säilimiseks? Kuidas tunnustada neid, kes on seda juba teinud? Sellised peaksid olema eetiliselt toimivate inimeste mõtted.

Nimekirjade koostamine nendest maaomanikest, kelle maadel kas on toimunud või on oht, et pannakse toime viimasel ajal kasutusele tulnud sõnapaar "ökoloogiline genotsiid", ei aita pidurdada eetilise kriisi süvenemist.