Lauri Raid: rohepöördes saab olla vedur või järelveetav

Rohepöörde elluviimisel peame säilitama eestlaslikku talupojamõistust ning seisma Eesti huvide eest. Praegu on oht, et Brüssel püüab rohepööret teha meie arvelt, kirjutab Lauri Raid.
Eesti on viimasel paarikümnel aastal astunud olulisi samme keskkonna hoidmiseks. Võrreldes 1990. aastaga on Eesti vähendanud oma heidet 64 protsenti. Eesti looduskaitsealade hulk on viimase kümnendiga enam kui kahekordistunud, olles üks Euroopa suurimaid. Meie metsasuse maht on taasiseseisvumise perioodil kasvanud Saaremaa ja Hiiumaa jagu. Paika on seatud ajaline raamistik, millal väljume põlevkivi põletamisest energia tootmiseks.
Nüüd suurriigid alles hakkavad Euroopa Liidu eestvedamisel eesmärke vormistama ja seda, mida Eesti on praeguseks saavutanud, enam arvesse ei võeta. Kui lisada sellele meie tava võtta Euroopast usinalt üle neidki piiranguid, mida naaberriikides pole, siis võime end peagi kuulutada loodusreservaadiks. Kaotame konkurentsivõimekuse, kõrgepalgalised töökohad, maksutulu, aga ka õiguse ise otsustada oma ressursside kasutuse üle.
Liigume suunas, kus meie metsakasvatust või põlevkivi kasutust juhitakse Brüsseli kabinetist, mitte meie tegelikust olukorrast või vajadustest lähtuvalt. Euroopa Liit sõnastas Euroopa rohelise kokkuleppe (European Green Deal) eelkõige majanduskasvu strateegiana, mitte konkurentsivõimekuse kärpimise või pidurdamise ettekäändena. See on täiendav argument, mõtlemaks neile majanduskasvu suundadele, mis panustavad lisandväärtuse ja konkurentsivõime suurendamisele läbi meie riigi roheinnovatsiooni.
Euroopa Komisjoni aseesimees Frans Timmermans rääkis oma visiidil Eestisse, kuidas Eesti peaks puitu väärindama ning looma biomaterjale, mida hiljem keskkonnasõbralikeks toodetes kasutada. Samal ajal on Euroopa Liit otsustanud võtta suuna, mis paneks metsarikastele riikidele karmimad raamid metsamajanduse piiramisel, et ajutiselt suurendada süsiniku sidumist, mis omakorda tähendaks raiemahtude vähendamist mahus, mis peatab sektoris igasuguse arengu.
Muide, kliimateadlaste arvates võib taoline lähenemine süsinikku siduda vaid paberil. Majandusmetsade juurdekasv ületab 14 miljonit tihumeetrit aastas, millest raiemahud on tunduvalt madalamad olnud.
Siin tekib aga vastuolu: Timmermansi kiidetud biotoodete tehas nõuab pikaajalist investeeringut, mida on väga keeruline teha, kui tehase sisendmaterjali ehk puidu kättesaadavust samaaegselt piiratakse ja igasugune õiguskindlus tuleviku osas puudub. Kuidas väärindada puitu mida pole?
Selle asemel, et metsarikka riigina ebamõistlike piirangutega kaasa minna, tuleks puitu just targasti ära kasutada ja lukustada CO2 pikaajalistesse ja suurema lisandväärtusega toodetesse, mis aitab asendada näiteks naftast valmistatud tooteid. Praegu anname me suurema diskussioonita käest oma rikkuse selleks, et katta Euroopa suurriikide süsinikukvoote.
Eestist eksporditakse aastas ligikaudu 2,5 miljonit tihumeetrit madala kvaliteediga nn paberipuitu ja haket mistõttu jääb riigi poolt saamata kuni 250 miljonit eurot aastas. Sellest puidust me ei saa ehitada maju ega toota saematerjale või mööblit. Siiski sobib selline puit ideaalselt keemiliseks töötlemiseks, mille abil Põhjamaades toodetakse erinevaid pakendi-, paberi-, hügieenitooteid ja ka toorainet farmaatsia ja toiduainetööstuse tarbeks.
Praegu jõuab see raha Skandinaavia riikide kaukasse, kus 60 protsenti metsaraietest kasutatakse biorafineerimistööstustes, toodetakse – kaasa arvatud meie puidust - väärtuslikke tooteid, saadakse maksutulu ja luuakse hästitasustatud töökohti.
Oma külaskäigul rõhutas Frans Timmermans, et rohepööre peab olema Euroopa arengu, mitte taandarengukava. Tehkem siis nii, et Eesti asetaks ennast selle pöördega arenejate, mitte taandarenajate liigasse.
Toimetaja: Kaupo Meiel