MTÜ Rannamänniku kaitseks asutaja Lydia Koitla ütles saates, et tema piirkonna inimestele ei jagatud õigeaegselt mingit informatsiooni tulevase raie kohta. "Rahvas ei arvestanudki, et seal tuleb niisugune raie nagu tuli, kui ta ükskord septembris peale hakkas," ütles ta.

RMK peametsaülem Andres Sepp kommenteeris, et teated koosolekute kohta pannakse inimestele postkasti, samuti valdade kodulehtedele ning RMK ootab ka külaseltside tegevust info jagamisel. "Ei saa öelda, et me oleme informatsiooni kuidagi varjanud. Me ei tegele sellega, et äkki koosolekule tuleb liiga palju inimesi," sõnas ta.

Ohtu Loodusseltsi juhatuse liige Anu Aug ütles, et tema hinnangul ei arvesta RMK koosolekutel kogukonna ettepanekuid. Tema hinnangul on probleem see, et kaasamiskoosolekute jaoks ei ole välja töötatud mingit reglementi või protseduuri ning ootused koosolekutele on väga erinevad. "Kogukonnad ei tea, mida tähendab kaasamiskoosolek. Kogu koosoleku läbiviimise protsess on ebaselge. Kogukond jääb eriarvamusele, põhjendab seisukohad, esitab materjalid, aga metsaülem ütleb, et need pole siduvad," rääkis ta.

Sepa sõnul saavad kogukonnad saata RMK-le raiete kohta igasuguseid ettepanekuid, kuid neid saab arvestada selle järgi, mida seadus lubab. "RMK-le pole mõtet saata ettepanekut, et metsa ei tohiks selle koha peal mitte kunagi majandada," tõi ta näite.

Tartu ülikooli sotsiaalteaduste rakendusuuringute keskuse analüütik Maie Kiisel tõdes saates, et konfliktid on normaalsed, kuid kui need hakkavad takistama inimeste tööd või elu, siis tekivad ulatuslikumad probleemid.

"Konfliktid on normaalsed ja nad võivad olla ka kasulikud, kuigi neis pole hea olla, aga kui nad hakkavad takistama näiteks metsaülema tööprotsessi või ka kohaliku kogukonna elujärge, siis on seal süsteemsemad probleemid taga. Ma toon kolm näidet. Kui kuskil on mõni suurem küsimus ökoloogilisest kriisist metsas lahendamata või on jäädud hiljaks nii, et see jõuab pulbitsedes ka väikestesse aruteludesse /.../, neid tullakse arutama sellistesse väikestesse aruteludesse, kuhu nad ei mahu. /.../ Seda pole võimalik selles olukorras ära lahendada," rääkis ta, tuues näiteks, et üks selline suur küsimus võib olla, kas Eestis raiutakse palju või vähe.

"Teine küsimus on kaasamisprotsessi juhtimine, mis võtted selleks on loodud /.../ ja kui palju on otsustusruumi. Mida rohkem inimesed tajuvad, et otsustusruumi pole, et see otsus on varem ette tehtud, seda drastilisemaid võtteid nad kasutama hakkavad ja suuremaid sõnu tegema hakkavad. Kolmandaks on ka kogukonnasuhete enda juhtimine, sest laua taha tulevad inimesed, kes on olnud seal varem olemas, nad tulevad olemasolevate suhetega ja loovad oma konteksti," lisas Kiisel.

RMK Lääne-Harju metsaülem Jürgen Kusmin tõdes saates, et vastuolu kaasamiskoosolekutel on sees juba inimeste nägemuses. "Jalutajana ma naudin hetke, kus olen, aga metsakasvatajana ma näen perspektiivi, tulevikku. Siin on vastuolu sisse kodeeritud," ütles ta ja lisas, et kui praegu jätta midagi otsustamata, siis on tulevikus vaja sellekohaseid otsuseid teha suuremas mahus.

Tartu ülikooli maastikuökoloogia teadur Anneli Palo märkis saates, et näiteks varem ei olnud kaasamiskoosolekuid üldse vajagi, sest inimesed ei saanud õieti arugi, kus metsas töid oli tehtud - majandati teistmoodi. "Aga praegu soovitakse sisuliselt lagedaks," lisas ta.

"Lageraie probleem on ju see, et pärast seda sisuliselt metsa ei ole. /.../ Kui räägitakse metsa surmast, siis lageraie järgne on ikka suuresti just see, mis ongi metsa surm. Kui mets ise kasvab pidevalt, kui teda majandatakse näiteks valikraiega, sanitaarraietega, ka häilraietega - see tähendab, et raiutakse väga väikesed langikesed või laigukesed -, siis see säilitaks ikka üldiselt selle metsa olemuse või metsana väljanägemise. Aga kui peaaegu kõik on lage, siis see ei ole ju enam mets," rääkis Palo.

Andres Sepp ütles, et sõna "lageraie" lõpetab alati igasuguse diskussiooni, kuid arutada võiks selle üle, milline peaks mets pärast raietegevust olema.

"Ma kogu aeg põrkun sellele, et kui keegi võtab suhu sõna "lageraie", siis igasugune diskussioon lõpeb. Minu ettepanek on arutada teemadel, missugune peaks mets olema pärast raietegevust, et oleks võimalik seal metsa kasvatada, et ta kohalikele kogukondadele ei tekitaks suurt ja sügavat tühja auku sinna, et ta oleks visuaalselt paigutatud sinna metsa. Need on võimalused, mida on võimalik läbi rääkida, arutada - langi suurust, langi paigutust, puude arvu," rääkis ta.

"Liiatigi veel, see paha sõna "lageraie" minu retoorikas on see, et lageraie võimaldab kõige loomingulisemat lähenemist metsale üleüldse. Kõik teised raieliigid käsivad hoida kinni sellest täiusest, teisest täiusest, kolmandast, neljandast asjast. Seal on väga palju nõudeid. Lageraiel meil ei ole ühtegi sellist nõuet, et kui meil on näiteks hektaril 400 puud, siis me peaks sealt raiuma maha kõik 400. Seda nõuet ei ole kuskil kirjas. Nõue on see, et peab jätma kümme puud või teatud säiliv puude arv sinna üles," lisas Sepp.

Ta ütles, et see, millist raieliiki kasutatakse, sõltub näiteks puuliigist ja kasvupinnasest.

Lydia Koitla ütles, et valida saaks ka seda, milliste masinatega raiet teostatakse. "Saab ju tuua metsa ka väiksemaid, kaasaegseid masinaid," märkis ta.

Anu Aug tõdes, et tegelikult on mõlemal osapoolel oma seisukohtades õigus. "Need metsamajandusteadlased, kes soovitavad lageraiet, lähtuvad sellest, kui kiiresti mets peale kasvab. Et saada kätte tooraine, puit, kõige kuluefektiivsem meetod on teha lageraie, istutada peale puupõld, istandus, reeglina monokultuurne," rääkis ta.

"Teine pool on see, nagu väidab Anneli Palo ja paljud teised teadlased, et mets on ökosüsteem ja kui võtame suure osa sellest ühtsest ökosüsteemist, puidu sealt välja, siis ülejäänud ökosüsteem varem või hiljem saab kannatada või sureb üldse välja. See tähendab, et kaovad vääriselupaigad, kaovad seal metsas olnud väärisliigid, taimeliigid, tihti ka loomaliigid. Tagasiistutatud puud ei ole enam mets, see on istandus," lisas ta.

"Ma saan aru, et kuluefektiivsuselt on parim variant, kui istutame ühel ajal, siis saame 50 aasta pärast uuesti maha võtta. See ei ole see mets, mis on kohalikule elanikkonnale tähtis nii emotsionaalses, puhkamise kui ka kultuuripärandi mõistes," ütles Aug.