Eelmisel nädalal lugesin intervjuud ajakirjanik Taavi Libega, keda telesaate tegemine on viinud kajastama väga erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimeste elusid. Üks teravalt kõrva jäänud kirjeldus puudutas inimeste rahaga ümber käimise oskust. Näiteks rääkis Libe, et maainimesed on küll töökad, kuid paljudel puudub rahaga toimetulemise oskus.

Asju ostetakse palju, kuid järelmaksuga. Noor üksikema saab 500 eurot palka, mis kõik kulub maksudeks ning leevendust igapäevamuredele pakuvad online-mängud, millest ajapikku saab sõltuvus.

Eelmisel aastal, kui inimesed said oma teisest pensionisambast raha välja võtta, tuli järjest kõiksugu kampaaniaid telesaadetest plakatiteni, mis andsid näpunäiteid raha investeerimiseks. Krüpto, kinnisvara, investeerimisfondid – need olid vaid mõned näited, millega üritasid riigistruktuurid, aga ka finantsasutused suunata kõiki väikeinvestoriteks.

Tegelikkuses kulus aga suur osa teise pensionisamba väljamaksetest juba esimestel nädalatel kaubanduskeskustes asjade ostmisele ning kallite kiirlaenude tagasimakseteks. Krediidiasutused ehk needsamad tarbimislaenudele spetsialiseerunud ettevõtted ja inkassofirmad olid kahtlemata rahul, sest said oma raha kätte.

Tõsi, kuluka laenu tagasimakse võis aasta eest olla igati arukas. Omaette küsimus on, miks olid inimesed nii kõrge kuluga laenusid üldse võtnud? Äkki oli sellegi taga sama finantskirjaoskamatuse muster, mida Taavi Libe kirjeldas?

Õpiks Taani kogemusest

Teine mõtlemapanev artikkel sellest nädalast oli Tallinna Tehnikaülikooli makroökonoomika professorilt Karsten Staehrilt. Ta jagas oma erialast ja elukogemusega seotud teadmist 1970-ndate majanduskriisist Taanis, tema nooruspõlve koduriigis.

Naftakriisist ajendatud hinnatõusus leidis Taani end stagflatsioonist ehk stagnatsiooni ja inflatsiooni kombinatsioonist. See tähendas, et töötus oli kõrge, riik jagas inimestele toetusi (ehk nagu meil praegu öeldakse, külvas raha lennukilt) ja kõrged intressimäärad kasvatasid riigi eelarvedefitsiiti, kergitades ka riigivõlga.

See tõi kaasa streigid, tehaste ja teiste ettevõtete sulgemisi, mis omakorda kasvatas töötust veelgi, rääkimata rahulolematusest. Kas märkate teatud sarnasusi praeguse Eesti olukorraga? Kas streigid ja rahulolematus on õige pea ka meil aktuaalsed?

Pensionisambast ja lastetoetusest

Eelmisel aastal oli see pensionisammas, mille põhjus oli varasem poliitiline otsus raha laiali jagada. Sel aastal liigub poliitiline otsustamine selle suunas, et suurendada lastetoetusi. Põhjenduseks toovad poliitikud vajaduse kindlustada inimeste toimetulekut ning kasvatada iivet. Kuid kas ka selle raha jagamise juurde käivad soovitused, kuidas oleks rahaga arukas ümber käia?

Finantskirjaoskuse ehk lihtsamalt öeldes rahatarkuse taga on lihtne põhimõte: rikas pole see, kes palju teenib, vaid kes oskab kulutada mõistlikult. See mõistlikkus ei tähenda alati ihnsat kitsikuses elamist, kuid kindlasti tähendab see, et raha ei kulu toodetele ja teenustele, mida ei ole tingimata vaja (näiteks luksus- ja mugavuskaubad) või asjadele, mis pikas perspektiivis raha ei kasvata.

Toit kulleriga koju, takso- ja sõidujagamisteenus, 3-eurosed kohvid, online-mängud, järelmaksuga elektroonika ja kodutehnika – nendeta ei jää elu seisma. Küll aga saab neilt kokku hoida märkimisväärse summa raha. Ja seda raha läheb kohe-kohe väga, väga vaja.

Talv on tulekul

Miks ma sellest teemast praegu räägin? Energia- ja kütusehindade kasv uuristasid eelmisel talvel Eesti elanike rahakottidesse auke ning kõik praegused prognoosid hoiatavad, et need hinnad jätkavad kasvu ehk inimesed jäävad veelgi vaesemaks. Jagades kõigile toetusi ühe mõõdupuuga, saavad kõik natuke, ehkki kulude mõttes jäävad madalapalgalised ja maapiirkondade elanikud järjest vaesemaks, sest nende kulud on sageli suuremad kui linnaelanike omad.

Rikka ja vaese Eesti lõhe kärisemise eest hoiatasid sotsioloogid juba viie aasta eest, praegune majanduskriis rebib seda lõhet veel palju kiiremini palju suuremaks. Eesti on selle viie aasta jooksul kogenud nüüdseks kolme valitsust. Mis muutunud on? Mitte kuigi palju.

Jätkuvalt näevad poliitikud probleemi lahendust selles, kuidas enne valimisi potentsiaalsetele valijatele toetusi jagada. Samal ajal püüavad teadlased juba küllalt häälekalt mõista anda, et poliitikute põhjendused ei pea vett. Näiteks on teadlased välja toonud, et lastetoetusesse suunatud täiendav raha ei kasvata iivet, kuid peretoetuste kasv toob naistele aastateks madalama palga ehk meeste ja naiste palgalõhe suureneb veelgi.

Samuti ei lähe lastele ja peredele mõeldud otsetoetused alati lastega seotud kulutustesse. Teisisõnu võib seegi raha lõpetada kaubanduskeskuste elektroonikapoodides ja tarbimislaenude tagasinõuetes. Jõuame jälle tagasi eelmainitud rahatarkuse juurde. 

Seega raha jagades tuleks ennekõike mõelda, kuhu ja kelle kätte see läheb ning kuidas anda rahaga kaasa ka aruka tarvitamise juhend. Rahatarkuseta pinnasele külvatuna ei pruugi toetused lahendada vaesuse probleemi ega leevenda ka ilmselt vältimatult saabuvat majanduskriisi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.