Eestis ei ole palju nõukogude aja mälestusmärke alles jäänud. Nii et vähesed allesjäänud ei ole meile eksistentsiaalseks probleemiks. Kummatigi nõuavad praeguse aja pained, et me vaataksime neid veelkord uue pilguga.  

Kõigepealt filosoofiliselt. Ainult need, keda on vabastatud, võivad püstitada mälestusmärke oma vabastajatele. Sest vabadus on eelkõige enesekohane tunne. Monument vabastajale võib deontoloogiliselt olla vaid tänuavaldus ja mitte kunagi enesekiituse vormiks.

Mina ei tea Eestis kedagi peale meie endi, kes oleks meid millestki vabastanud. Kõik Eesti pinnal olevad II maailmasõja monumendid sõdurile-vabastajale on samuti püstitatud mitte meie endi poolt. Järelikult ei saa need olemuslikult olla monumendid vabastajale.

Võib-olla Venemaal on asjakohane püstitada mälestusmärk nõukogude armeele, sest hoolimata tollase poliitilise juhtkonna ja väejuhatuse valedest otsustest, pani vene rahvas toime kangelasteo oma maa vabastamiseks natsi sõjamasinast.

Kummatigi, ei pruugi eelnev järeldus olla lõpuni õige, sest vormiliselt ei olnud sõja mälestusmärgid ka Nõukogude Venemaal rahva tahte väljenduseks, vaid diktaatorliku riigi otsused. Just sel põhjusel ei saa me uskuda kõikide ebademokraatlikes riikides püstitatud mälestusmärkide siirusesse. Nad ei väljendanud rahva tahet ega tänu.

Millega meil on siis nende sõjamonumentide näol tegemist? Kui kõrvale jätta üksikud monumendid, mis tähistavad reaalseid lahinguid (nagu Tehumardi) on tegemist kultusobjektidega. Umbes samal viisil ehitati ajaloos kirikuid, püstitati pühakutele ausambaid ja või püstitati ristiusu tugevdamiseks riste. Eriti keskajal oli tegemist selgelt võimu poliitikaga, kuivõrd kirikuid ehitati tihti vanade hiiekohtade kohale uue võimu sümbolina. Veidi hiljem muidugi ristiusu levides tekkisid ka orgaanilised usklike soovid oma veendumusi tähistada.

Eelnevat arvesse võttes võib ehk uuesti üles lugeda Eestis olevate punamonumentide poolt ja vastu argumendid:

POOLT - Me ei saa ajalugu eitada, vaid ainult sellest üle olla. Tartus on näiteks üsna populaarne Barclay de Tolly monument, ehkki eestlastel ei ole tegelikult mingit erilist poolehoidu vene impeeriumi armee ja selle väepealike suhtes. Lõpuks on ka kogu Tallinna vanalinn koos uhkete kirikutega otsekui sümbol saksa vallutusele, mis viis meid Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Ometi ei loe me enam selle vallutuse valu oluliseks. Oleme ju iseseisvad.

VASTU – Esiteks, avalik ruum on piiratud. Iga püstiseisev punamonument võtab ära võimaluse samasse kohta püstitada mõnda teist tähenduslikku objekti, mis väljendaks rohkem seda, mida me ise tahame mälestada või kummardada.

Teiseks ülistavad need monumendid ideoloogiat, milles teiste riikide allutamine sõjalisel teel on õigustatud. Isiklikult minul on käinud ikka jõnks südamest läbi, kui ma Hispaanias olen näinud asteekide tsivilisatsiooni hävitaja Cortez'i nime kandvat tänavat või ausammast inkade tsivilisatsiooni hävitajale Pizarrole. Ma ei ole ka sugugi kindel, milliste tunnetega ma peaksin suhtuma ka Pariisis näiteks Austerlitzi raudteejaama, kuivõrd see märgib ühe vallutussõja lahingut. Ma ei soovi selliseid monumente.

Seega ajalugu jäägu ajaloo konteksti ehk muuseumi, raamatusse või filmi, sest nende sisusse süüvimine oleks igaühe isiklik valik. Me ei kustuta ajalugu, aga avalik ruum ei tohi peale suruda sõnumeid, mida inimesed ei saa vältida ja mis on konsensuslikult meile vastumeelsed.