Kui kõik sõnad ja mõtted, mis viimaste nädalate vältel Nõukogude ajal püstitatud monumentide teemal juba on kõlanud, praegu kõlavad ja kõlama hakkamas, pronksi valada või kivisse raiuda, saaksime püstitada Eesti suurima ausamba. Ei oskagi öelda, millele see ausammas pühendada. Võib-olla oleks meile hädasti vaja tühja energiasammast või siis hoopis apoteoosi arutelukultuurile.

Ukrainas toimuva sõja ning lähenevate riigikogu valimiste kontekstis on punamonumentide üle arutlemine ja mõnel juhul isegi kiire, empaatiline ning liigse kärata tegutsemine nagu näiteks Nõo vallas igati arusaadav ja vajalik.

Vastne riigihalduse minister Riina Solman on märkinud, et "täna on meil moraalselt soodne pinnas Eestis selliseid muudatusi ellu viia, mis puudutavad ebasobilikke kohanimesid või punamonumente." See moraalselt soodne pinnas tekkis siiski küll täpselt samal sekundil, kui Eesti iseseisvus taastati ja on kestnud juba üle kolmekümne aasta.

Siiski pidime ära ootama, et Venemaa käituks nii, nagu tal on kombeks käituda, lükates punapuuslikeks nimetatud monumentide ja küsitavate hauatähistega tegelemise aasta-aastalt tulevikku. Punatähed, viisnurgad, tankid, kahurid ja muud sarnased sümbolid on kogu selle aja paigal püsinud, minevikku meenutanud, moonutanud ja ülistanud.

Nüüdseks on riigikantselei juurde loodud mõnevõrra salajane monumendikomisjon, mis on registri loomiseks kutsunud inimesi üles punamonumentidest teatama. Täielik ülevaade, kui palju neid okupatsiooniaja mälestusmärke Eestis üldse on, seega veel puudub, aga küll see tekib ja siis saab juba teha interaktiivse graafiku nagu koroonaajal: üleval on nii mitu monumenti, tänaseks on maha võetud nii mitu monumenti ja kui loendus nulli jõuab, on kõik korras ja võib probleemi lahendatuks lugeda.

Päris nulli sellega ilmselt siiski ei jõua, vähemalt mitte selle aasta lõpuks, nagu sõnastanud eesmärgi välisminister Urmas Reinsalu. Kui väiksemate hauatähiste ja mälestusmärkidega saavad edumeelsemad kohalikud omavalitsused ise hakkama, siis Tallinna Maarjamäe memoriaali ning Narva tank-monumendiga nii libedalt ei paista minevat.

Tallinn on abilinnapea Vladimir Sveti sõnutsi valmis võtma Maarjamäe memoriaali ala projekteerimise ja rekonstrueerimisega kaasnevad kulud enda kanda. Svet kirjutas Eesti Päevalehes, et "Ühiste pingutuste tulemusel saame luua Tallinnasse uut ja kvaliteetset linnaruumi, mis hoiab alles vana ja väärtuslikku, kuid annab sellele uue hingamise ja lisab senistele ajaloolistele kihistustele uue, neutraalse ja pädeva tõlgenduse." Jutt käib muuseas kolmest miljonist eurost.

See on siis näide monumentide ümbermõtestamisest ja püüdest teha kuidagi nii, et hundid oleks söönud ja valijad terved. Muud pealinna juhtidelt ei ootakski. Samuti ei ootaks neilt midagi muud kui järjekordset hoiatamist, et kui liiga otsekoheselt ja julgelt Nõukogude ideoloogilise pärandiga käituda, võib tulla järgmine pronksiöö.

"Eesti ei vaja uut monumentaalset konflikti, nagu on tabavalt kirjeldatud Pronkssõduriga seonduvat," kirjutas Svet ja see hoiatuseks maskeeritud ähvardus muudkui kordub ning kordub, kandes eesmärki tekitada hirmu. Ärme teeme seda või teist, sest muidu ühiskond lõhestub ja hingepõhjani solvatud inimeste hingehaavu ravib ainult see, kui nad saavad luksuspoodide ja lehekioskite aknad sisse peksta ning endale uue paari kingi ja paki hügieenisidemeid varastada.

Kui katkematut hirmu tunda, siis ei ole võimalik lõpuks midagi ära teha. "Hirm on arutapja," nagu kirjutas Frank Herbert romaanis "Düün".

Narva tankiga, millest on tänu selle asukohale ning rollile Ida-Virumaa kogukonnas kujunenud üks monumendidilemma suurimaid sümboleid, on üsna sarnane lugu kui Maarjamäe memoriaaliga.

Narva linnapea Katri Raik ütles Eesti Päevalehele antud usutluses: "Ma väga loodan, et need valitsuse liikmed, kes on öelnud, et kohe homme tuleks need maha võtta, on valmis tulema Narva inimestega rääkima ning et see sõnum on siis sama selge, kui see on olnud Eesti ajakirjanduses. Lihtsalt rusikatega vehkimine edasi ei vii ja ma ütlen väga selgelt: ei mälestusmärkide sõjale."

Nii Tallinna kui ka Narva puhul ei ole asi ainult monumendis, vaid riigivõimu ja kohaliku võimu erinevas nägemuses sellest, millises Eestis me elame ja edasi peame elama. Parafraseerides telelavastuses "Võtmeküsimus" kõlanud mõtet, võiks öelda, et riik ajab Eesti asja ja kohalikud omavalitsused ajavad Eesti asja, aga ikka tundub, et aetakse erinevat asja.

Narva tanki puhul on pakutud, et selle võiks hoopis helelillaks värvida, selle võiks keerata toruga ida poole või siis võiks toru hoopis sõlme siduda. Aruteluks hea küll, aga kui lõputult ümbermõtestamisega tegeleda, võib see harjumuseks saada ja kui päris tankid ida poolt meie riiki tungivad, siis äkki hakkame neid ka hävitamise asemel ümber mõtestama.

Ilmar Raag on avaldanud arvamust, et punamonumentide eemaldamisega ei kustuta me ajalugu, aga avalik ruum ei tohi peale suruda sõnumeid, mida inimesed ei saa vältida ja mis on konsensuslikult meile vastumeelsed. Sellest kokkuvõttest võiks piisata otsuste tegemiseks nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele.

Laiendades aga Nõukogude mälestusmärkide teemat poliitilisele ja ideoloogilisele monumentaalkunstile tervikuna, siis, kui juba arutamiseks on läinud, võiks muuta kogu mõtteviisi ning lõpetada riiklike pühendusmonumentide tegemine kui selline. Jah, ma mõtlen muu hulgas ka rahvusooperi Estonia juurde plaanitud Konstantin Pätsu hiigelpead.

Kui on näiteks olemas teatud kogus raha, mille eest saaks rajada mälestusmärgi kunagisele poliitikule või jalgpalliväljaku praegustele noortele, tuleks valida jalgpalliväljak, sest seda soovinuks ka iga õige riigimees.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.