Öeldakse, et pikas perspektiivis mõjutavad meid kõige rohkem inimesed, keda me kohtame, ja raamatud, mida me loeme. Mõlemad väärivad tunnustamist ja raamatute autorid ka väärilist tasu.

Ma usun seda väidet küll: mu ülikoolikaaslane oli üks peamisi mõjutajaid, tänu kellele ma avastasin Võru võlud ja kolisin mõned aastad tagasi Tallinnast sellesse armsasse väikelinna (kui keegi oleks mulle seda veel kümme aastat tagasi ennustanud, siis ma oleksin seda inimest nupust nikastanuks pidanud). Sama usun ma raamatute kohta: mõned Astrid Lindgreni teosed on kindlasti vorminud seda, milline näeb minu meelest välja õnnelik lapsepõlv ja täiuslik suvi, nii ilukirjanduse kui ka inspiratsiooniraamatute seast leiab teoseid, mil on mu mõttemaailma ja väärtuste kujunemisloos väga suur roll. Kodumaise kirjanduse puhul lisandub eesti keele ja kultuuri kestmise mõõde, mis on sisse kirjutatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulisse ning mis teeb kirjandusest, mis omakorda toidab teatrit ja filmikunsti, mõnikord muusikatki, eestlaste kestmise seisukohast väga olulise nähtuse.

Raamatuid osta on kallis (mäletatavasti on Lennart Meri tabavalt öelnud, et ka Eesti riik on kulukas ja kallis – ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele). Paljud eelistavad raamatuid laenutada raamatukogust, mis on lugeja jaoks geniaalne lahendus – palju igasugust lugemisvara tasuta käes, igale maitsele.

Kirjanike jaoks, kes kogu seda rõõmu loovad, on aga asi päris hapu, eriti Eesti Vabariigis AD 2022, raamatukogude aastal, muide. Kirjanikul ei ole õigust keelata oma raamatu laenutamist ehk siis tasuta levitamist, aga laenutushüvitis, mis peaks kompenseerima saamata jäänud tulu nende lugejate arvelt, kes ei ostnud, vaid laenutasid, on naeruväärselt väike ning selle suurus sõltub ministeeriumi suvast – see ei ole isegi fikseeritud summa, mille tõusmist võib aasta-aastalt loota. Selleaastane värske külm dušš autoritele, eelmisest aastast 57 protsenti väiksem laenutushüvitis, on ikka päris häbiväärne.

Samal ajal paneb mõtlema ka suurusjärkude võrdlemine –lastetoetuste tõstmisse tahtis mõni erakond panna 300 miljonit eurot aastas (iseenesest väga üllas ja kaunis idee), aga mis keeles need lapsed pärast räägivad ja mida loevad, kui eestikeelse kirjasõna toetuseks aastas kas või fikseeritud 1–2 miljoni euro leidmisel on pandeemia ja ei tea mis ettekäänded veel ees?!

Asi hakkaks natukenegi viisakas välja nägema siis, kui kõikidel laenutushüvitise summadel oleks üks null lõpus – rahva lemmikud, keda kõige rohkem laenutatakse, saaksid niimoodi soovi korral selle najal päriselt kirjutamisele pühenduda, ülejäänud kas umbes ühe keskmise kuupalga või vähemalt inspiratsioonireisi raha. Ka vabakutselistel loojatel peaks olema võimalus inimväärselt oma ametile ja kutsumusele pühenduda ning selle eest väärilist tasu saada. 

Tsiteerin siia lõppu Autorihüvitusfondi kodulehel avaldatud teksti:

Laenutushüvist on riik kohustunud autoritele maksma õiguse eest laenutada raamatukogudest raamatuid ilma nende loata. Autoriõiguse seaduse erandi tõttu ei saa autorid lubada ega keelata oma teoste laenutamist ega leppida kokku tingimustes.

Laenutushüvitis pole riigi hea tahe abstraktse toetuse või elitaarse premeerimise näol, vaid saamata jäänud tasu kompenseerimine, mida arvestatakse lugejate eelistuste ja teoste konkreetsete laenutuskordade alusel.

Võrdluseks: Soome riik maksab alates 2018. aastast laenutushüvitiseks 14 miljonit eurot – tunnustusena oma autoritele ja väikese keelekultuuri hoidmiseks.