Ühiskonnad püsivad koos mitte ainult seaduste ja institutsioonide, vaid ka jagatud uskumuste toel. Kui need uskumused on tugevad, võtame paljusid neist tulenevaid ühiseid kohustusi enesestmõistetavana. Kui need nõrgenevad, tuleb järjest enam küsida, miks peaksime neid kohustusi üldse võtma ja nendega seotud kulusid kandma.

Toon välja kolm veendumust, millel on Eesti arengus olnud võtmeroll:

1. Oma riiki tuleb kaitsta;
2. Igaüks vastutab ja isiklik pingutus loeb;
3. Kultuur on Eesti riigi alustala.

Kui olulised need parajasti ametis oleva valitsuse jaoks on ja kuidas neid omavahel kaalutakse, näitab kõige selgemalt iga-aastane riigieelarve koostamine.

Oma riiki tuleb kaitsta

Lugu väikerahvast, kes kõigi tõenäosuste kiuste rajas endale riigi, kaotas selle ja võttis lauldes tagasi, on meie ühiste uskumuste üks sügavamaid kihte. See lugu on kujundanud Eesti enesekuvandit ning mõjutab tugevalt ka meie julgeoleku- ja välispoliitilist mõtlemist.

Kaitsekulutuste kiire suurendamise vajaduse osas valitseb Eesti poliitikas praegu väga lai konsensus. NATO ja liitlassuhted on meie julgeolekupoliitika keskmes ning Venemaast lähtuv julgeolekuoht annab riigieelarve aruteludes kaitsekuludele erakordselt tugeva positsiooni.

Mida suurem on poliitiline konsensus mingi kulu vajalikkuses, seda olulisem on säilitada kriitiline kontroll selle üle, kuidas raha kasutatakse. Kaitsekulude vajalikkus ei tähenda, et iga kaitsekulu on automaatselt põhjendatud. Juba enne hiljutisi skandaale kaitsevaldkonnas kõlas asjatundlikke hoiatusi, et kaitsevaldkonda võib olla antud raha kiiremini, kui seda suudetakse otstarbekalt kasutada.

Iga põhjendamatult kulutatud euro õõnestab usaldust riigi otsuste vastu ja annab jõudu neile, kes väidavad, et avalikku raha kasutatakse hoolimatult. Riigikaitse puhul ei ole küsimust, kas riik on valmis selle eest maksma, selle tähtsus väljendub selgelt riigieelarves, kuid mida suuremad on kulud, seda suurem peab olema vastutus nende põhjendatuse eest.

Igaüks vastutab ja isiklik pingutus loeb

Iseseisvuse taastamise järel ehitati Eesti üles usule, et vaba turg ja isiklik pingutus viivad edule. Eesti konkurentsivõime peab suuresti põhinema tublidel ja haritud inimestel, sest meil ei ole suuri maavarasid ega ajalooliselt kuhjunud rikkusi, millele edu rajada. Praegu satub see idee surve alla, kuna haridussüsteemi võimalused ei kasva koos nõudlusega. Eriti selgelt paistab see välja kõrghariduses, mille rahastamine taarub kriisist kriisini.

Pingutusele rajatud ühiskonna lubadus on usutav ainult siis, kui inimesel on mõistlik võimalus oma võimeid arendada ja pingutuse kaudu edasi jõuda. Haridussüsteem on üks institutsioonidest, mis selle võimaluse loob. Kui võimekad ja pingutada soovivad inimesed jäävad haridusvõimalustest ilma põhjustel, mida nad ise kontrollida ei saa, muutub "pinguta ja saad hakkama" moraalne lubadus vähem usutavaks.

Kevadel tõstatus haridus- ja teadusministri ning rektorite nõukogu vahelistel halduslepingu läbirääkimistel küsimus, mis saab lähiaastatel keskkooli lõpetavatest noortest, keda on varasemaga võrreldes rohkem ning kellele ei jätku kõrghariduses õppekohti. Probleem ei ole tekkinud üleöö. Mõned aastad tagasi püüdsid samad osapooled lahendada kõrghariduse pikaajalist rahastamiskriisi, kuid toona kokku lepitud võlga ülikoolidele ei suutnudki haridus- ja teadusministeerium lõpuni tasuda.

Mais allkirjastatud halduslepinguid läbi rääkides lepiti kokku, et ülikoolid loovad järgneval neljal aastal kasvavalt juurde kuni tuhat õppekohta aastas ning haridus- ja teadusminister lubas selleks leida 146 miljonit eurot, kirjutades lubaduse ka riigi järgmisesse eelarvestrateegiasse.

Kui täiendav rahastus jääb leidmata, tähendab see suurema vastuvõtu korral olemasoleva raha jagamist rohkemate õppijate vahel või loobumist kavandatud õppekohtade loomisest. Mõlemal juhul kasvab surve eestikeelse kõrghariduse mahule ja kvaliteedile, kuna nõudlus suureneb.

Nii saavad isikliku pingutuse ja riigi vastutuse põhimõtted kokku. Riik ei saa lubada inimesele, et pingutus loeb, ja samal ajal jätta loomata võimalused, mille kaudu see pingutus saab vilja kanda. Kui peame isiklikku pingutust Eesti edu aluseks, peab selle eelduseks oleva hariduse tähtsus väljenduma ka riigi eelarve valikutes.

Kultuur on Eesti riigi alustala

Eesti kultuuril ei ole kuskil mujal maailmas pelgupaika, kohta, kus see jääks ellu ka siis, kui me ise sellest suurt lugu ei pea. Seetõttu on raske mõista, miks on kultuur olnud üks valdkondi, millelt oodatakse aasta-aastalt täiendavat kokkuhoidu. Miks satub kultuur riigi rahanduse halvenedes ikka ja jälle ühena esimestest kärpesurve alla?

Lennart Merile kuuluvad sõnad: "Kultuur on ühiskonnale sama oluline kui vitamiinid inimkehale." Puudujäägi mõju ei pruugi olla kohe nähtav. Kultuuri pikaajalise alarahastamise tagajärg ei pruugi olla mõne asutuse kohene sulgemine või mõne sündmuse ärajäämine. Puudujääk võib väljenduda ka selles, et senist tegevust hoitakse töös valdkonnas tegutsevate inimeste väiksema tasu ja suurema koormuse hinnaga.

Kultuuri ei peaks nägema kuluna, mida võib kanda ainult siis, kui selleks raha üle jääb. Kultuuri väärtus ei seisne ainult selles, mida on võimalik piletitulu, külastajate arvu või majandusliku mõjuna kokku lugeda. Kultuur loob ka uusi tähendusi ja seoseid, mille kaudu ühiskond ennast mõtestab.

Seda väärtust ei ole võimalik tabelarvutuses kokku liita. Küll aga muudavad need tähendused, mis jäävad loomata, ja need sillad, mida inimeste vahele kunagi ei ehitata, meie ühiselt tajutud Eesti üha igavamaks, vaesemaks ja kergemini hüljatavamaks. Kui kultuur on Eesti riigi alustala, peab seda kinnitama ka koht riigieelarves.

Paratamatus või poliitiline tahe?

Kui palju võib Eesti riik nõrgestada institutsioone, mille kaudu eesti keel ja kultuur järgmisele põlvkonnale edasi kanduvad, ilma et ta hakkaks nõrgestama omaenda olemasolu põhjendust?

Summade suurusjärk aitab näidata, millistest valikutest tegelikult räägime. Eesti 2027. aasta riigieelarve maht on umbes 20 miljardit eurot. Kaitsekulud ulatuvad 2026. aastal ligikaudu 2,4 miljardi euroni ning moodustavad ka järgmistel aastatel vähemalt viis protsenti SKP-st.

Kõrghariduse kokkulepitud kasvuvajaduse katmiseks on nelja aasta jooksul vaja 146 miljonit eurot. Kultuurivaldkonna vajaduste kohta samaväärset tervikpilti ei ole, kuid Kultuuriministeeriumi kogu valitsemisala eelarve on suurusjärgus 350 miljonit eurot aastas. Puhtalt suurusjärgu näitamiseks: isegi kui võtta võrdluseks kümnendik sellest summast, räägime umbes 35 miljonist eurost.

Need arvud ei tähenda, et kaitsekulud, kõrgharidus ja kultuur oleksid eelarves üks-ühele asendatavad. Need näitavad aga, et räägime väga erineva suurusjärguga summadest. Rahanappus seab valikutele piirid, kuid ei määra ette, kuidas olemasolevate võimaluste vahel valida.

Eelarve on koht, kus abstraktsed väärtused muutuvad konkreetseteks valikuteks. Iga rida eelarves on kellegi otsus ja paljusid neist otsustest saab teha ka teisiti.

Jõuamegi tagasi kolme alguses nimetatud veendumuse juurde. Riigikaitse kaitseb Eesti riigi olemasolu võimalikkust. Haridus annab inimesele võimaluse oma võimeid arendada ja pingutuse kaudu edasi jõuda. Kultuur loob ja kannab edasi tähendusi, mille kaudu ühiskond ennast mõtestab. Ükski neist ei asenda teist.