Ilmar Raag: millised on teie rahu kriteeriumid?

Foto: Arp Müller/ERR

Mis saab peale sõda? USA sõjaväelased on mitmel korral osutanud, et üks USA vigadest Iraagis oli lõppeesmärgi ähmasus. Ka praeguse Ukraina sõja puhul ei ole meil hetkel väga selget arusaamist, millist maailma me soovime pärast sõda, kirjutab Ilmar Raag.

Ühest küljest on poliitikud korduvalt nii enne kui ka ilmselt pärast NATO Madridi tippkohtumist öelnud, et me soovime Ukraina võitu, aga teisest küljest on selle võidu kriteeriumid endiselt muutuvad. Teiste sõnadega, me tegelikult täpselt veel ei tea, mida tähendab Ukraina võit.

Vaatame kõigepealt Vene poole nägemust.

24. veebruaril seadis Putin Venemaa eesmärgiks Ukraina denatsifitseerimise ja demilitariseerimise, mis pidi eelkõige tähendama valitsuse ja kogu poliitilise süsteemi vahetust ning Ukraina armee likvideerimist koos NATO-sse astumisest loobumisega.

Aprilli alguseks olid Venemaa võidu kriteeriumid kahanenud Donetski, Luhanski oblastite ja Krimmi kaitsmisele. 9. mai paiku spekuleeriti, et nimekirja lisandub veel loodav Hersoni Rahvavabariik. Venemaa keskendumist Severodonetski vallutamisele põhjendasid mitmed analüütikud Venemaa kavatsusega õige pea uuesti alustada rahuläbirääkimisi, kus faktiliselt osutatakse, et Luhanski oblasti peamised linnad on vallutatud ja nii peabki jääma. Ometi on näha, et Kremli retoorikast on kadunud denatsifitseerimise ja demilitariseerimise väljendid. Järelikult on ka Venemaa võit mingil määral venivast kummist mõiste.

9. juunil võrdles Putin veidi ideoloogilisemalt ennast tsaar Peeter I, ning teatas, et Venemaa vaid võtab tagasi neid territooriume, mis talle tegelikult kuuluvad. Et Venemaa ei valluta midagi. Isegi kui see oli vaid retooriline sõnadega loopimine, oli ikkagi tegemist järjekordse tormihoiatusega kõikidele riikidele, kes kunagi kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Igal juhul ei piirdunud selles nägemuses tulevane rahuriik vaid Donbassi ja Krimmi vallutamisega.

Vaatame nüüd Ukraina rahu tingimusi. Volodõmõr Zelenski käis märtsis vene sõltumatutele ajakirjanikele antud intervjuus välja Ukraina nägemuse, mille kohaselt on ukrainlaste esmane eesmärk 24. veebruari piiride taastamine ja seejärel ülejäänud "vaidlusalustele territooriumitele" 15-aastase üleminekuaja kehtestamine, mille lõpus peaks toimuma mingi aus referendum. Eelkõige soovis aga Ukraina tol hetkel NATO asemel suuremate riikide garantiisid. Näiteks, et Suurbritannia ja USA oleksid edaspidi otseselt Ukraina iseseisvuse tagajateks.

Tänu edukatele kaitselahingutele tõusis aprillis ukrainlaste eneseusk ja nad hakkasid taas rääkima juba Krimmi annektsiooni eelsetest ehk 2013. aasta piiridest. Kuivõrd aga Ukraina loodetud suurem vasturünnak mai teises pooles ära jäi, on ääri-veeri eelkõige Prantsuse-Saksa teljel räägitud ka rahuleppest, mis lihtsalt lõpetaks lahingutegevuse seal, kus rinne parajasti on. Faktiliselt tähendaks see ukrainlastele territooriumi kaotust ja Venemaale territooriumi võitu, ehkki garanteeriks Ukrainale ellujäämise. See oleks võrreldav Soome Talvesõja lõpuga, kus Soome kaotas osa Karjalast, aga säilitas iseseisvuse.

Nagu me näeme, on rahu tingimused ajas muutunud ja eelkõige puudutavad need Ukraina terviklikkust. Samas on antud sõda saanud selgelt laiema tähenduse, kui ainult Vene-Ukraina konflikt. Kui ei midagi muud, siis meenutame Venemaa esitatud nõudmisi möödunud aasta detsembrikuust, kus muuhulgas nähti ette ka Balti riikidest NATO vägede väljaviimist.  Otsekui vastuseks teatas USA kaitseminister Lloyd Austini Varssavis 25. aprillil 2022: "Me soovime Venemaa nõrgenemist kuni tasemeni, et ta ei oleks enam suuteline ette võtma asju, mida ta seni on teinud Ukrainat rünnates." Küsimus on nüüd selles, kas sõja lõppseis sisaldab lisaks Ukraina territooriumile ka mingeid kriteeriume, mis puudutaksid otseselt Venemaad?

Õnnetuseks ühest vastust me täna ei tea, sest praegune sõda võib lõppeda mitmel eri moel. Seepärast peame eristama osapoolte tahtmist ja tegelikku suutlikkust. Tegelikkus on ju see, et praegune sõda on muutunud ressursside sõjaks. Vaatleme järgnevalt kolme võimalikku rahu stsenaariumit.

Esimene relvarahu stsenaarium seisneb olukorras, kus nii Venemaa kui ka Ukraina on tagala on ressurssidest nii tühjaks jooksnud, et kogu riiki ähvardab kokkuvarisemine. Kui kuuleme, et Ukrainas on mõnel pool bensiin otsa lõppenud ja on ka piirkondi, kus poodides ei ole enam süüa, siis ajaloost teame, et sõdade saatusi ei otsustata alati lahinguväljal, vaid justnimelt tagalas, kus ei suudeta riiki säilitada. Nii on võimalik sunnitud rahu sõlmimine, millega kumbki osapool tegelikult rahul ei ole, aga rahu abil päästetakse oma riik kõige hullemast saatusest. See on vägagi võimalik igavalt realistlik stsenaarium.

Taolise rahu puhul on meil lõpptulemusena vihane Ukraina, kes tõenäoliselt jääb pikaks ajaks toetama partisanitegevust okupeeritud aladel. Venemaa aga on saanud kinnituse, et hoolimata raskustest, ei kujutanud sõja lõpptulemus talle eksistentsiaalset ohtu. Järelikult võib ta nelja-viie aasta pärast uuesti proovida.

Teine võimalik rahustsenaarium lähtub võimalusest, et Lääne relvade toel suudab Ukraina ette võtta eduka vasturünnaku. Ometi jõuame kriitilise hetkeni siis, kui Ukraina väed jõuavad 2013. aasta Ukraina piirile. Ukrainale tähendaks see võitu, aga Venemaale kaotust nii, et tegelikult nende võitlusvõime ei oleks lõplikult kadunud. Kas Venemaa tahab sõlmida lepingut, mis tunnistaks tema kaotust? Pigem ei. Pigem näeme külmutatud konflikti, kus Venemaa ei ründa, sest ta ei ole selleks enam suuteline, aga ka Ukraina ei ründa, sest ta on oma eesmärgi saavutanud. Kui aga Läänel peaksid tekkima sisemised probleemid või kukuks Ukraina valitsus kokku mingis poliitilises kriisis, siis taasalustaks Venemaa ilmselt ka oma rünnakut.  

Kolmas rahu oleks sunnitud tuumarahu. Selle saabumise eelduseks on samuti Ukraina vasturünnaku selge edu, mida Venemaa võib tajuda eksistentsiaalse ohuna. Sel puhul on näeb Vene doktriin ette taktikalist tuumarelva kasutamist koos ähvardusega tuumasõda laiendada. Sellisel kujul on võimalik, et kohe pärast esimest plahvatust ruttavad kõik osapooled olukorda külmutama.  Lõpptulemus sarnaneb eelmises stsenaariumis pakutule, kus Venemaa ilmselt säilitab nõudmised neile Ukraina territooriumitele, mida ta oli vahepeal juba kontrollinud. Järelikult on uus sõda jälle vaid aja küsimus.

Jätame siinkohal vahele totaalse tuumasõja stsenaariumi, sest see tuleneb igal juhul irratsionaalsest emotsioonist ja sellele ei järgne kellegi võitu.

Kõiki siinkohal kirjeldatud stsenaariume ühendab minupoolne tahtlik väljajäte. Nimelt on need stsenaariumid keskendunud Ukrainale ja kõikide nende stsenaariumite nõrk koht on praeguse Kremli režiimi võimulejäämine. Senikaua, kuni sama seltskond on Moskvas võimul, tähendab iga Venemaa ebaõnnestumine Ukrainas ainult revanšimeeleolude suurenemist. Veel enam, seni kuni Vene impeerium toimib, on loomulik, kasutades Vladislav Surkovi sõnu, et ta laieneb.

Ma esitan järgnevalt ainult isikliku vaate. Eestlasena leian ma, et praegu on tõepoolest käimas Lääne ja Venemaa vastasseis, milles mina tahan kuuluda Lääne poole. Ometi ei soovi kollektiivne Lääs praegu raamistada seda konflikti laia raamiga, ehkki Kreml on oma vastasena määratlenud mitte enam Ukrainat vaid kogu Läänet. Seega mina väga isiklikult sooviksin lõpptulemusena näha olukorda, mis ei ole piiratud ainult Ukraina terviklikkuse küsimusega, vaid kus Venemaal toimub režiimivahetus, nii et võimu võtaks seltskond, kellega me suudame leida ühist keelt.

Täna tundub see soov väga naiivne, sest me ei näe veel seda Vene opositsioonilist seltskonda, aga karm tõsiasi on see, et see teoreetiline nägemus on meie parim võimalus. Venemaa ei kao iseenesest ära. Isegi kui režiimivahetus tähendab impeeriumi kokkuvarisemist koos sotsiaalse katastroofiga, siis ma eelistaksin kümmet aastat "segaseid aegu" selle nimel, et järgmised sada aastat elada rahus.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: