Pärast 9. mai paraadi ütles Vladimir Putin, et sõja lõpp on lähedal. Tema pressisekretär selgitas, et Putin on valmis kohtuma Ukraina presidendiga Moskvas või mujal, kuid ainult siis, kui allkirjastamiseks vajalikud dokumendid on valmis. Kõik see loob mulje, et Venemaa on kuidagi oma seisukohta muutnud ja on rahuks rohkem valmis kui varem. Kuidas teie Kiievis seda olukorda hindate? Kas oleme rahule lähemale jõudnud?

Hiljuti näitas Venemaa oma rünnakutega, kui huvitatud nad on rahust. Oleme elanud läbi äärmiselt raskeid aegu. Venemaa ei taha rahu ega ole rahuks valmis.

9. mai relvarahu oli vajalik üksnes propaganda eesmärgil. Te ju mäletate, kui nõrk paistis Venemaa enne 9. maid. Sisuliselt nad palusid, anusid oma partnereid avaldama Ukrainale survet, et saavutada relvarahu niinimetatud paraadi ajaks.

Nii et Venemaa pole rahust huvitatud ja omamata lahinguväljal ülekaalu, jätkab ta tsiviilelanike ja infrastruktuuri ründamist, püüdes samal ajal ka meie ühiskonda destabiliseerida. Ukrainlased on aga taas näidanud, et nad on rahvas, et õigus on nende poolel. See on meie riik, me kaitseme seda ja me kaitseme demokraatiat.

Oma partneritele ütleme me, et see ei puuduta ainult Ukrainat, see on eksistentsiaalne sõda mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa ja kõigi demokraatlike riikide jaoks. Selle sõja tagajärjed mõjutavad nii tuleviku julgeolekuarhitektuuri kui ka rahvusvahelist õigust ja korda.

Ameerika läbirääkijad Steve Witkoff ja Jared Kushner plaanisid Ukrainat külastada, kuid nad pole seda siiani teinud, ka ei ole nad Venemaale läinud. Kas see tähendab, et USA on valmis oma vahenduspüüdlused üldse lõpetama ja rahuprotsessist taganema?

Ukraina strateegilised partnerid on nii Euroopa Liit kui ka Ameerika Ühendriigid ning Ühendriikide roll on äärmiselt oluline. Varasemad läbirääkimisvoorud, mis on praegu Iraanis kujunenud olukorra tõttu peatatud, näitasid teatavat edu. Küll väikest, aga siiski edu. Kuid praegu, mil näeme, et Ameerika läbirääkijate tähelepanu on täielikult koondunud sündmustele Lähis-Idas, on läbirääkimised kahjuks ootel.

Meie jaoks on tähtis, et need läbirääkimised jätkuksid, sest oleme pühendunud rahuprotsessile. Oleme valmis kohtuma igas formaadis, aga kindlasti mitte Venemaa või Valgevene pinnal. Oleme valmis töötama nii kolmepoolses formaadis kui ka muudes formaatides, sest tegutseme põhimõttel "mitte midagi Ukrainast ilma Ukrainata, mitte midagi Euroopast ilma Euroopata".

Teeme kõik endast oleneva, et saavutada õiglane rahu, samas kui Venemaa ei anna selles suunas mingeid signaale. Loodame väga, et Ameerika läbirääkijate visiit Kiievisse toimub, seda enam, et neil on tähtis roll meie võitlejate vangistusest tagasitoomisel. Seetõttu tahaksin veelkord rõhutada nii Ameerika Ühendriikide rolli Ukraina strateegilise partnerina, kui ka seda tähtsat rolli, mis neil on õiglase rahu saavutamisel.

Millist survet saab veel Venemaale avaldada?

Tuleb karmistada sanktsioone varilaevastiku ja pangandussektori vastu, kuid mis kõige tähtsam, sulgeda kõik võimalused, mida Venemaa kasutab sanktsioonide vältimiseks. Peame jätma Venemaa ilma finantsvõimekuseta sõja jätkamiseks, et agressiooni hind kasvaks iga päevaga. Seega on ainult üks lahendus: USA ja teiste rahvusvaheliste osapoolte maksimaalne surve Venemaale, et ta lõpetaks oma sõja Ukraina vastu ja saaks karistada.

Volodõmõr Zelenski on nimetanud sügavale Venemaa territooriumile suunatud lööke kaugmaasanktsioonideks. Kas see tähendab, et tavapärased sanktsioonid on oma potentsiaali juba ammendanud ja et Euroopa ei saa enam selles osas midagi olulist ette võtta, sest kõik võimalikud piirangud on kehtestatud ja need toimivad?

Mitte päris nii. Mäletate ju, et 20. sanktsioonide pakett võeti Ungari seisukoha tõttu vastu suure hilinemisega. Täna, tänu jumalale, on 90 miljardit eurot abi vabastatud, 20. sanktsioonipakett on vastu võetud ja me töötame juba 21. paketi kallal. Seda kõike tuleb aga teha palju kiiremini.

Oleme oma Euroopa ja teistele partneritele tänulikud sanktsioonide ühtlustamise eest, kuid sageli kehtestatakse need põhimõttel "liiga vähe ja liiga hilja". Venemaa aga ei seisa paigal ja reageerib kiiremini kui sanktsioonide kehtestamise eest vastutavad institutsioonid. Sanktsioonipaketid tuleb vastu võtta kiiremini ja ühtlustada neid EL-i, Kanada, USA ja teiste partnerite vahel.

Meil ​​on ka oma "kaugmaasanktsioonid" ehk rünnakud sügavale vaenlase territooriumile, sest meil on õigus end kaitsta vastavalt ÜRO harta artiklile 51. Peame ühendama poliitilise surve ja Venemaa isoleerimise, sanktsioonisurve ja kaugmaalöögid. Tugevdada tuleb Ukraina ja EL-i kaitsevõimet, sest nagu ma juba ütlesin, ei ole see ainult sõda Ukraina vastu - Venemaa on juba ammu alustanud hübriidsõda Lääne vastu.

Venemaa eesmärk on muutumatu: hävitada Ukraina või see endale allutada. See ei õnnestu, kuid Venemaa veel üks ​​eesmärk on jagada maailm mõjusfäärideks, kus Ukraina toimiks puhvrina Venemaa ja Lääne vahel. Seega ulatuvad need Venemaa revanšistlikud ja imperialistlikud kavatsused kaugele väljapoole Ukraina piire.

Kuidas me saame sundida Venemaad rahu sõlmima või vähemalt vaenutegevust lõpetama?

Oleme oma partneritele pakkunud välja mehhanisme nagu ballistiliste rakettide tõrje koalitsioon ja droonikokkulepped. Eesmärk on ühendada oma oskusteave ja teiste riikide kaitsetööstuse võimekus. Me peame mõtlema, milline on meie ja Euroopa julgeolek mitte ainult homme, vaid ka ülehomme ja pärast sõja lõppu.

Kuni Venemaad ei karistata tema kuritegude eest, kuni õiglust pole jalule seatud, jätkub Venemaa agressioon. Kõik teised diktatuurid jälgivad tähelepanelikult, kuidas sõda Ukrainas lõpeb.

Te räägite Venemaa karistamisest, aga kuidas me saame teda karistada, kui praegu on maksimum, millest räägitakse, vaenutegevuse külmutamine rindel? Venemaa agressioonikuritegude uurimiseks mõeldud rahvusvahelise eritribunali loomine viidi hiljuti lõpule, aga mida see suudab ära teha?

Ma ei ole teiega nõus. See on ülioluline otsus, peaaegu nagu Nürnbergi tribunal. Eelmisel aastal võtsime koos partneritega vastu poliitilise otsuse käivitada Euroopa Nõukogu egiidi all Venemaa agressioonikuritegude erikohtu loomise protsess. Nüüd on 37 riiki kirjutanud alla laiendatud raamlepingule, millega luuakse eritribunali juhtkomitee. See on ajalooline otsus, mis näeb ette praktilise töö, ja me loodame, et aasta jooksul hakkab erikohus täisvõimsusel tööle.

Tegu on agressioonikuriteoga, mis ei kuulu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ega Rahvusvahelise Kohtu jurisdiktsiooni alla. Agressioon on aga peamine kuritegu, millega Venemaa alustas juba 2014. aastal, kui ta ajutiselt okupeeris Krimmi ja osa Donbassist. Venemaa on okupeeritud aladelt deporteerinud üle 20 000 Ukraina lapse. Seega on see otsus oluline poliitilisest, õiguslikust ja moraalsest vaatepunktist.

EL arutab aktiivselt võimalust luua Venemaaga suhtlemiseks eriesindaja ametikoht. Vladimir Putin on seda ideed samuti toetanud ja pakkunud sellele ametikohale endist Saksamaa kantslerit Gerhard Schröderit. Tekib tunne, et Moskvaga läbirääkimiste alustamine on juba otsustatud ja jäänud on vaid sobiv inimene leida ja pealäbirääkija kohale määrata. Kas te nõustute sellega?

Ma ei nõustu teie väitega selles osas, et selline tunne on juba olemas, kuid me tahame näha Euroopat rohkem rahuprotsessi kaasatuna kui praegu – see on Ukraina seisukoht. Ukraina ja Euroopa julgeoleku valdkonnas ei saa midagi otsustada ilma Ukraina ja ilma Euroopata, seda enam, et Ukraina liigub Euroopa poole.

Mis puutub Schröderisse, siis ta on lihtsalt Venemaa huvide lobist. Kui me räägime esindajast kui sellisest, siis otsustab selle küsimuse tulevikus Euroopa ise. Ukraina ja EL-i ühine eesmärk on saavutada õiglane rahu nii kiiresti kui võimalik. Nii et aeg näitab, aga praegu on peamine ülesanne taastada rahuprotsess endises ehk kolmepoolses formaadis (Ukraina, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid – toim).

Seni pole aga märke, et Venemaa oleks oma eesmärke muutnud ja kavatseks sõja lõpetada. Võib-olla näeb Venemaa ühe ohuna seda, et Ukraina on Euroopa Liidu poole pürgiv demokraatlik riik. Venemaa diktatuurirežiimile kujutab see endast ohtu.

Me mõistame seda ja jätkame oma tööd nii lahinguväljal kui ka poliitilisel ja diplomaatilisel tasandil. Meie siht on rahu, aga mitte rahu iga hinna eest, vaid õiglane rahu, mis hõlmab ka Venemaa vastutust. See on üks meie punastest joontest, nagu ka meie suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus.

Teine selline punane joon on meie inimeste, nii sõjavangide kui ka tsiviilisikute, tagasitoomine. Ja siis on veel laste tagasitoomise probleem – 20 000 lapsest on tagasi suudetud tuua vaid 2000. Nii et tervitame kõiki läbirääkimisi, mis rahu lähemale toovad, kuid ebaõiglast rahu me vastu ei võta.

Millises etapis on Ukraina liitumine Euroopa Liiduga? President Zelenski ütles, et see on võimalik kui mitte sellel, siis järgmisel aastal.

Me mõistame, et EL-i liikmesus on meie prioriteet julgeoleku ja väärtuste seisukohast, sest täna kaitseme demokraatiat ja julgeolekut Euroopas, ja mitte ainult Euroopas. Loodame väga, et kõik läbirääkimispeatükid avatakse juuni lõpuks. Me teame oma "kodutööd" ja teame, milliseid reforme peame rakendama ja lõpule viima. Me töötame selle nimel ja loodame, et järgmisel aastal jõuame EL-iga ühinemislepingu allkirjastamiseni.

Kas selleks on vaja korraldada referendum? Eestis viidi kunagi selline rahvahääletus läbi.

EL-i ja NATO liikmesus on kirjas meie põhiseaduses. Toetus EL-i ning NATO liikmesusele on umbes 90 protsenti.