Üha suurem osa inimesi omab mingisuguseid kantavaid tehnoloogiaid. Nutitelefonid, nutikellad ja teised sarnased seadmed võimaldavad lisaks kõigele muule ka südamerütmi, kõnnitud sammude või magatud tundide mõõtmist. Mitmed rakendused neis seadmetes nügivad kasutajate kohta kogutud andmete põhjal neid tervislikuma käitumise suunas.

Need ja mitmed teised digitaalse tervise tehnoloogiad lubavad kasutajaid võimestada, pakkudes neile suuremat autonoomiat informeeritud otsuste langetamisel oma tervist puudutavates küsimustes. Kas võimestamine on aga adekvaatne viis, kuidas mõista meie suhet selliste tehnoloogiatega?

Mitmed digitaalse tervise tehnoloogiad kasutavad masinõpet või teisi tehisintellekti tehnikaid kasutajatelt kogutud andmete töötlemiseks ja neil põhinevate tervisekäitumist puudutavate soovituste andmiseks.

Üks tehisintellekti kasutamise ajend tervishoiu valdkonnas laiemalt on selle inimestest suurem erapooletus ja täpsus. Leidub hulgaliselt uurimusi, mille kohaselt masinõppe rakendused suudavad inimestega samaväärselt või neist paremini ennustada haigusi ja haigestumiste ühiskondlikke mõjusid, monitoorida populatsioonide tervist ning hinnata patsientide ellujäämise tõenäosust.

Kantavate jälgimistehnoloogiate laialdane levik on viinud kvantifitseeritud ise (quantified self) nime kandva sotsiokultuurilise nähtuse kasvuni, mille raames inimesed kasutavad antud tehnoloogiaid iseenda kohta kvantitatiivsete andmete kogumiseks.

Võimestamise retoorika, koos usuga masinate ja kvantitatiivsete andmete objektiivsusse, võib jätta mulje, et seisame tehnoloogilise tervishoiu utoopia lävel, mille ületamisel ootab meist igaüht ees personaliseeritud lähenemine meie terviseprobleemidele. Tulemuseks oleksid võimestatud patsiendid, kes "võivad paremini kohaneda oma seisundiga, olla sõltumatumad ja omada kõrgemat elukvaliteeti ning heaolu."

Nii nagu mitmes teises rakendusvaldkonnas ei ole ka digitaalse tervise tehnoloogiad erapooletud. Osaliselt on see tingitud tehnoloogilistest asjaoludes, mis võivad olla lahendatavad, osaliselt aga tehnoloogia loojate valikuid suunavatest väärtustest ning tõekspidamistest, mida tehnoloogiline progress otseselt ei puuduta.

Tehnoloogiliste vajakajäämiste näiteks võiks olla tõik, et tuntumate nutikellade sensorid annavad näiteks tumedanahaliste kasutajate pulsisageduse mõõtmisel sagedamini ekslikke tulemusi kui heledanahaliste kasutajate puhul. Mitmed terviserakendused lähtuvad kasutajatele tagasiside andmisel üldistest tervisenormidest selle kohta mitu sammu peaks päevas käima, mitu tundi magama või kui palju kaloreid tarbima. Need normid aga ei pruugi igale üksikjuhtumile sobida.

Samuti ei ole kasutajate jaoks enamasti selge, milliseid andmeid rakendused koguvad või kuidas neid tervisekäitumist puudutavate nõuannete loomiseks töödeldakse.

Selline andmete kogumise ja töötlemise läbipaistmatus kahandab kasutajate autonoomiat, sest raskendab rakenduste pakutud soovituste kriitilist hindamist või vaidlustamist. Lisaks mõjutab see ka kasutajate privaatsust, sest parema kasutajakogemuse nimel nügitakse neid üha rohkem oma terviseandmeid jagama olukorras, kus alati ei ole selge, kes ja millistel tingimustel neile andmetele veel ligipääsu omab.

Jessica Morley ja Luciano Floridi leiavad, et võimestamise retoorika on digitaalse tervise tehnoloogiate kontekstis eksitav, sest lisaks kasutajatele täiendava informatsiooni pakkumisele loovad nad ka keskkonna, milles inimesed tegelevad enese jälgimisega, et paremini sobituda tervisenormidega, mis võivad olla neile sobimatud või kantud pigem moraalsetest või poliitilistest kui meditsiinilistest tõekspidamistest.

Filosoof Michel Foucault käsitas enesetehnoloogiatena õpetusi ja praktikaid, mille eesmärgiks oli panna inimene ennast ise teatud normidele vastavalt distsiplineerima. Üheks tema paljudest näidetest oli pihil käimine, mis Foucault arvates eeldas endas patu ning kiusatuste tuvastamist ja neist tõe rääkimist, et pihtimisest saadud uue teadmise alusel paremini vastata etteantud kõlbluse ning hea elu normidele.

Hoolimata sellise pihil käimise tõlgenduse adekvaatsusest võib digitaalse tervise tehnoloogiaid käsitada enesetehnoloogiatena, sest nende kasutajad tegelevad enesejälgimise ja haldamisega, et paremini vastata etteantud tervisenormidele.

Need normid ei ole aga alati pelgalt meditsiinilised faktid või statistilised keskmised, vaid neisse on segatud ka antud tehnoloogiate loojate väärtushinnangud ja nägemused heast elust.

Seega leivad Morley ja Floridi, et üheks võimestamise retoorika kõrvalmõjuks on normidele mittevastavate, "halbade" kasutajate kaudne süüdistamine nende tervisehädades. See aga eirab tõsiasja, et mitmed tervisega seotud muutused on seotud kasutajate suhtes väliste ja nende tahtest sõltumatute asjaoludega ning kasutajate suure variatiivsuse tõttu ei ole mõistlik kõigile lihtsustatult ühiseid tervisenorme eesmärgiks seada.

Öeldust ei peaks järeldama, et digitaalse tervise tehnoloogiad on kahjulikud. Pigem tuleks neisse tehnoloogiatesse vaikimisi peidetud väärtushinnangutesse kriitiliselt suhtuda. Võib-olla tuleks võimestamise retoorika asendada nüansseerituma arusaamaga, mis võtab arvesse nii individuaalseid erinevusi kasutajate vahel kui ka tehnoloogiate piiratust ning erapoolikust.

Morley ja Floridi pakuvad ühe alternatiivina välja digitaalse tervise tehnoloogiate käsitamist kaaslastena, kes kaasatakse kolmandate osapooltena patsiendi ja arsti vahelisse suhtlusse, selmet neid võimestamise kontekstis vaadata autoriteetsete allikatena, millele arstid osa oma tööst tulevikus delegeeriksid.

Aeg ja täiendav uurimistöö peavad näitama, kas võimestamine, kaaslastena käsitamine või mõni kolmas alternatiiv osutub viljakaks viisiks, kuidas mõtestada kasutajate suhet digitaalse tervise tehnoloogiatega. Valik retoorikate vahel on oluline, sest need mõjutavad disainerite valikuid konkreetsete tehnoloogiate loomisel, mis omakorda mõjutab nii kasutajakogemust kui ka antud tehnoloogiate kasutusest tulenevaid moraalseid ning ühiskondlikke probleeme.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.