Hiiu kannel on pärast varjusurma taas populaarsust kogumas
Hiiu kannel on pill, mille ajalugu ulatub sajandite taha ning mille populaarsus vahepealse varjusurma järel tasapisi jälle hoogu kogub. Haapsalus Rannarootsi muuseumis peetakse hiiu kandle tunde juba üle nelja aasta ning laupäeval olid harjutamas nii täiskasvanud mandrilt kui ka lapsed Vormsi saarelt.
Hiiu kandle nimi on võhikule eksitav, sest seda mängitakse tegelikult poognaga ja Hiiumaa asemel on see pärit hoopis rannarootsi kultuuriruumist.
Hiiu kandle õpetaja Liisa Koemets-Bastida ütles, et traditsiooniliselt on hiiu kandlel jõhvist tehtud keeled ja need annavad pillile ürgsena mõjuva kõla.
"Selles mõttes on tegu pilliga, kus ei ole mingit kindlat klahvi, mida vajutada; mingit kindlat kohta, näiteks kitarril on krihvid, et kohe näed, kuhu sõrme paned. Hiiu kandlel peab olema kõrv ikka valmis hästi palju tööd tegema," rääkis Koemets-Bastida.
Vormsi lapsi juhendab lisaks Helle Suurlaht ning abiks on Age Kõiveer.
Kui tänapäeval hoitakse Vormsil seda pilli au sees, siis 19. sajandil üritas üks usumees hiiu kandleid kui patuseid pille sõna otseses mõttes hävitada.
"Hiiu kannel oli rannarootsi kultuuriruumi oluline osa. Vormsis misjonär Österblom oli mees, kes muidugi suutis selle traditsiooni ilusasti ära hävitada ja hiiu kannel oli kaua aega varjusurmas, aga nüüd on meil ju ka Puuluup, kes teeb super reklaami hiiu kandlele jälle," ütles Rannarootsi muuseumi juhataja Ülo Kalm.
Toimetaja: Marko Tooming
