Väidetavalt uppumatu Titanic läks põhja esimesel sõidul. Üheks oluliseks põhjuseks lihtsa ebaõnne kõrval oli Titanicu kapteni järjepidev ohumärkide eiramine.

Tavakodanikuna või ettevõtte juhina võib meid aga ette kujutada mitte Titanicu sillal, vaid halvemal juhul aerupaadis või väiksemas purjekas keset suurt ohte täis andmemerd. Ehk kui Titanicu kapten sai telegraafi teel hulga hoiatusi lähedal asuvatelt laevadelt, et ees on suured jäämägede massiivid, oleme meie kordades halvemas olukorras, sest puudub info ohtude osas, puudub "uppumatu" sõiduvahend, rääkimata muust meeskonnast, varustusest jne.

Kõige enam on seni räägitud andmevargustest ja viimasel ajal ka (eriti GDPR tulekuga) isikuandmete vähesest kaitsest. Aga lisaks sellele ohustavad meid juba järgmised väljakutsed: andmehalduse madal teadmus (eriti eraisikute ja väikeettevõtete hulgas), andmete globaalse manipuleerimisega seotud riskid (sisuliselt siis veel rohkem võimendatud probleemid andmete kasutamise, omamise ja turvalisusega) ja ka andmehalduse keskkonna- ja ühiskondlikud mõju.

Andmepõhise riigi kontekstis on pigem räägitud e-teenuste veel jõudsamast arendamisest, tänaste teenuste kasutusmugavuse ja töökindluse parandamisest ning andmete ristkasutusest. 21. sajandi (mida on nimetatud ka kommunikatsioonisajandiks) väljakutsed on aga juba palju mastaapsemad, kui andmete tõhus ristkasutus ja märkamatu e-teenus, mis kodaniku eest ise midagi ära teeb.

Sügavam andmepõhisus kätkeb endas näiteks tihedat andmevahetust avaliku ja erasektori vahel, automaatseid otsustusprotsesse, personaaliseeritud teenuseid, semantilisi veebe, avaandmeid, laialdaselt rakendatud tehisintellekti jne. Koos sellega kaasnevate teemadega, mis puudutavad juriidilisi, kultuurilisi, ühiskondlikke, majanduslikke, julgeoleku ja poliitilisi valdkondi ning probleeme.

Andmeharidus ja andmeharitus

Riigid ja ühiskonnad on olukorras, kus seniste digimaailma väljakutsete lahendamisega ollakse heal juhul poole peale saamas. Pean silmas näiteks inimeste üldist digipädevust, riikide, ettevõtete ja organisatsioonide digitaliseerituse taset, kui piltlikult öeldes uksest ja aknast ning isegi pistikupesast pressivad sisse uued ja veel raskemad probleemid. Näeme meie Eestiski, kui vaevaliselt üldine arvuti- ja digioskus ning digitaliseeritus arenevad.

Kümme aastat tagasi kirjutasin arvamusloo, milles kutsusin üles lülitama juba põhikoolide õppekavadesse programmeerimise aluseid, et noortel tekiks varakult arusaam digimaailmast ja tarkvara toimimisest.

Programmeerimine ei ole Eestis ega ülejäänud maailmas kohustuslike ainete hulgas, mistõttu tundub, et nüüd tuleb astuda kaks sammu korraga ja lisaks programmeerimise lülitamisele põhikooli õppekavasse tuleks sinna lisada ka andmemaailma baasteadmised.

Tõenäoliselt on neid komponente veel, näiteks digieetika ja kultuur, andmekaitse juriidilised põhimõtted, autoriõigused, kestliku arengu tagamine digimaailmas jne, mis kõik kokku võiksid täita tavapärase hariduse skeemis andme- või digiharituse tühimikku. Kõige hullem on siinkohal see, et teadmine selle tühimiku olemasolust alles meieni jõuab.

Andmemajanduse globaalne keerukus

Loetletud globaalsete probleemide nimekirja saab jätkata, aga oluline on aru saada, et andmete maht ja sellega seotud ühiskondlikud ja keskkonnariskid tabavad meid kõigi nende muude globaalsete probleemide kobarale lisaks. Inimkonna võtmeoskused on kohanemisvõime ja kriiside lahendamise oskus, vastasel juhul ei oleks meie liik maakeral domineeriv.

Ma ei kahtle, et ka kõigi nende globaalsete hädadega saab inimkond tõenäoliselt ikkagi hakkama, aga kindlasti ei saa see olema lihtne ülesanne. Nii nagu Teise maailmasõja lõpus saavutati hulk globaalseid kokkuleppeid ja võiks öelda, et üldises plaanis on suudetud maailmasõdade puhkemise riski viia mõistlikult madalale tasemele, mistõttu saab loota, et järgmiste globaalsete kriisidega saadakse ka kuidagimoodi kokkuleppele.

Arenguseire Keskuse hiljutises andmete teemalises raportis on viidatud ennustus, et 2030. aastaks on andmetööstus globaalselt suurim saastaja. Ehk näiteks meie võitluses kliimasoojenemisega on esile kerkimas uus ja oluline tegur.

Päästerõngaks on tegevusplaanid ja nende elluviimine

Eesti jaoks on tahtmise korral jõukohane olla siin teenäitajaks või vähemalt tubliks juhtgrupi liikmeks, kuidas digi- ja andmemajanduse lähituleviku väljakusete ja võimalustega edukalt hakkama saada. Eesti riiki pidurdab küll niigi mitmete üle-eestiliste strateegiate puudumine (kasvõi kestliku arenguga ja energiamajandusega seotud teemad), aga see ei tohiks saada vabanduseks, et teised valdkonnad võiksid soiku jääda.

Esiteks tuleb mõelda, kuidas viia digi- ja andmehaldusega seotud teadmisi veel kiiremini ja laiemas prismas kogu ühiskonnani. See tähendab reformi põhi- ja kõrghariduse õppekavades, täienduskoolitusmaastikul ning pedagoogide ettevalmistuses. Mis on tehtav.

Samuti peaks riik jätkama ja oluliselt tõhustama tehisintellekti, isikuandmete kaitse, andmete tõhusa ristkasutusega, automaatsete otsustusprotsessidega seotud arendustegevusi. Paljusid asju juba tehakse, aga kahjuks ressursside (loe: poliitiliste otsuste) puudusel mikrotasandil.

Puudub ka vajalik õiguslik süsteem andmete tõhusaks ristkasutuseks, nt maksuandmete kasutamise lubamine looks võimalusi suurt hulka toetusi anda vajaduspõhiselt, erinevalt tänasest olukorrast, kus kõigile jagatakse toetusi samadel alustel. Mis tähendab seda, et abivajajad saavad toetusi vähe või kõigini toetustega ei jõutagi, sest ressursse on alati puudu.

Eesti kodanike ja ettevõtete andmete kasutamine globaalsete organisatsioonide poolt vajab tõhusamat kaitset. Samal ajal tuleb reaalselt avada ja anda kodanike ning ettevõtete käsutusse riigi käes olevad andmed avaandmetena. Ehk andmete kasutusega on probleemid skaala mõlemas otsas: ühelt poolt vajame oma riiklike ja kodanike huvide tõhusamat kaitset, kuid peame ka rohkem toetama oma ettevõtlust andmete avalikustamisega. Need on seotud teemad, aga mitte üksteist välistavad.

Samuti tuleb veel rohkem tuge lisada erasektori digitaliseerimisse ja tehisintellekti juurutamisesse. Vastasel juhul võib ühel hetkel kurvalt tõdeda, et meie ettevõtted proovivad superdigiajastul analoogäri ajada. Kui praegu see veel mingil määral on võimalik, siis mingil hetkel tulevikus võib muu maailm olla valdavalt nihkunud "teise mõõtmesse" ja meie kolmemõõtmeline maailm neid enam ei köida.

Kõik need tegevused eeldavad ennekõike poliitilist tahet, õigusruumi kaasajastamist ning investeeringuid haridusse, teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni.