Süsteemis, mille eesmärgiks on Maa taluvuspiire ignoreeriv lõputu majanduskasv, pole ime, et kasumi nimel sõidetakse sageli üle nii inimõigustest kui ka keskkonnast.

Sestap on "bürokraatiat suurendav" kestlikkuse aruandluse direktiiv, mida nii ettevõtjad kui ka president oma aastapäevakõnes häälekalt kritiseerivad, siiski hädavajalik alguspunkt, et eristada ettevõtete tegelik keskkonnamõju rohepesumaigulistest lubadustest. Sellele lisaks terendab silmapiiril ka äriühingute hoolsuskohustuse direktiiv, mida inimõiguste- ja keskkonnakaitsjad üleilmselt (sest EL-i äritegevus toimub ja omab mõju ka väljaspool Euroopat) häälekalt tervitanud on.

Tugev tarneahelate seadus, nagu on juba kehtestatud näiteks Saksamaal, võimaldab võtta ettevõtted vastutusele inimõiguste- ja keskkonnarikkumiste eest ning suunata ka investoreid õiglase ja kliimasõbraliku äritegevuse poole. On vajalik, et direktiiv sätestaks kohustuse siduvatele ja realistlikele kliimakavadele, sest vabatahtlikkusega me kaugele jõudnud ei ole.

Halb uudis on üsna etteaimatavalt see, et korporatsioonid ning ka osa poliitikuid näevad palju vaeva, et direktiiv saaks võimalikult nõrk ning kliimaeesmärgid selles mittesiduvad.

Põhiline vastuargument on majanduse, töökohtade ja investeeringute küsimus, samuti kardetakse, et ettevõtetele seatakse ebaproportsionaalsed kohustused, millega kaasnevad kulud. Aruandluskohustus on planeeritud siiski sektoripõhiselt ja proportsionaalselt, mõned lisanduvad keskkonna- ja kliimamõjuga seotud aspektid on sellised, mida tänapäevased ettevõtted niikuinii võiks monitoorida, et säilenõtked olla.

Ärimudelid, mis on kasumlikud ainult tänu inimõiguste eiramisele ning loodusressursside pöördumatule ületarbimisele, ei tohiks aastal 2023 enam normiks olla.

Äriühingute hoolsuskohustus ei ole midagi uut. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et ettevõte on teadlik oma tegevuse mõjudest ja kehtivatest seaduslikest raamidest ning tegutseb ja langetab otsuseid vastavalt. Keskkonnakaitse valdkonnas on ettevõte kohustatud rakendama meetmeid oma tegevuse (või tegevusetusega) põhjustatava keskkonnahäiringu vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada. Termini "mõistlik" tähendus on kindlasti keskkonnakaitsjatel ja energia- või puidutöösturitel erinev, kuid see ei tähenda, et tasakaal poleks võimalik – meie kõigi huvides on lihtsalt leida see tasakaalupunkt oluliselt rohkem keskkonna kui kasumi poole peal.

Juba praegu peavad ka ettevõtjad arvestama kliimamuutusest põhjustatud majanduslikke mõjusid oma äritegevusele ning need mõjud paraku aina süvenevad. Nii aruandlus kui hoolsuskohustus toetavad ettevõtete riskijuhtimist ja tulevad lõppkokkuvõttes kasuks ka ettevõtte enda elujõulisusele.

Praktikas eksisteerib muidugi juba hulk sotsiaalselt vastutustundlikke ettevõtteid, nii Euroopas kui ka Eestis, mis austavad töötajate õigusi, aitavad tootjaid ja kogukondi välja vaesusest ning annavad planeedile võimaluse viimase sajandi hävingust taastuda. Paraku ei ole sellisteks suunanäitajateks kõige suuremat mõju omavad rahvusvahelised hiigelkorporatsioonid, kes koorivad kasumi ning jätavad kulud keskkonna ja inimeste kanda.

Korporatsioonide hiigelkasumid üldise inflatsiooni, palkade languse ja elukalliduse tõusu keskel näitavad selgelt, et direktiivi peamiseks sihiks olevad suurettevõtted tegelevad iseenda, mitte ühiskondliku õitsengu tagamisega. On selge, et vabatahtlikkusest ei piisa (nagu näitab ka hiljutine naftahiiu BP avaldus oma kliimaeesmärkide drastilise vähendamise kohta) ning ettevõtetel peab olema juriidiline kohustus oma tegevuses järgida kliima- ja keskkonnakaitselisi põhimõtteid. Ettevõtlusest tulenevad CO2 heitkogused ei vähene iseenesest ega piisavalt kiiresti, ainult tugevate seadustega on meil võimalik unistada nüüd paraku juba 2 ⁰C piiridesse jäämisest.

Vastuseks pealkirjas tõstatatud küsimusele, siis kasum sellises ulatuses nagu me seda praegu näeme ei ole kindlasti saavutatav, kui hakkame järjekindlalt inimõiguseid kaitsma ja keskkonnakahju vältima. Lõputu majanduskasv ei ole piiratud ressurssidega maailmas võimalik ja see ei peaks olema ka eesmärk – eesmärk peaks olema ökoloogiline ja sotsiaalne heaolu. Selleks aga ei olegi tarvis triljonitesse ulatuvaid kasumeid, vaid piisavust. Ja piisavus on võimalik ka siis, kui rakendame karmimaid keskkonnanõudeid ning jälgime, et inimõigused oleks kogu väärtusahela lõikes tagatud.