Elektroonikaseadmete tehnikuid ja mehhatroonikuid õpetatakse välja mitmel pool Eesti kutsekoolides. Vilistlaste töö kvaliteeti vaadates on selge, et Eestis antav haridus on igati tasemel, küsimus on asjaolus, et tehnikuid ei kasva peale piisavalt.

Millest see tuleb? Üks mure on kindlasti see, et n-ö valgete kodumasinate remontimine ei ole ühiskonnas juba paarkümmend aastat olnud prestiižne ala. Eesti haridusmaastik on piltlikult öeldes pikalt olnud ärijuhtimise poole kaldu.

Praegugi kohtab eelarvamust, et remondimehed istuvad kusagil pimedas töökojas, käed-jalad õlised, teenivad vähe ja teevad igavat tööd. Kindlasti leidub selliseid töökohti tänapäevalgi, ent üldjoontes on see hirm tõest äärmiselt kaugel. Nüüdisaegsed remonditöökojad meenutavad pigem laboreid, kus kõik on puhas ja valge, töö käib moodsate vahenditega. Isegi vana head jootekolbi pole tarvis iga päev kätte võtta, sest suures osas on tegemist ikkagi moodulite vahetamisega. Pealegi teenivad tehnikud korralikku, Eesti keskmisest kõrgemat palka.

Kui kutsekoolide haridusele üldse midagi ette heita, siis ainult seda, et inimestega suhtlemist ehk klienditeenindust võiks õppekavas rohkem tähtsustada.

Tänapäevane tehnik ei toimeta üksi oma töökojas, tema ülesannete sekka kuulub päris olulisel määral ka kliendisuhtlus. Näiteks olukorrad, kus inimene teadmatusest või kogenematusest oma seadet kasutada ei oska, võivad saada lahenduse ühe telefonikõnega tehnikule. Kasutajad on muutunud järjest nõudlikumaks, seega peab tehnik olema väga hea suhtleja ning suutma lihtsas keeles inimesele selgitada, kuidas ja miks seade töötab ning millised on selle tehnilised võimalused.

Viimase paarikümne aastaga on juurdunud veel teinegi kahjulik hoiak, nimelt, et edukas inimene ei lase mitte oma seadmeid remontida, vaid ostab uue. Garantiiremonti saabunud seadmetegi puhul on kliendi esimene soov sageli saada uus seade, olgugi vana veel täiesti parandatav.

1990. aastate alguses, kui ise seadmete maaletoomisega tegelesin, ei olnud mingist järelteenindusest või parandamisest juttugi, vaid tuli müüa võimalikult palju uusi seadmeid, enamasti hinna abil klienti meelitades. Toonaste Soome äripartnerite nõudmine, et järelteenindus peab kindlasti olemas olema, tundus isegi jaburavõitu. Nüüd võiks see varakapitalistlik unenägu läbi olla, vähemalt uue põlvkonna silmis.

Iga enneaegu prügimäele veetud seade teeb loodusele suurt kahju, ükskõik kui hoolsalt seda ümber ei töödeldaks. Kevadel tuli ka Euroopa Komisjonist liikmesriikidele ettepanek, mille kohaselt peaksid eurooplased rikki läinud seadmeid senisest rohkem parandama, mitte ära viskama ja uusi ostma.

Praegu ei ole tarbijatel eriti motivatsiooni, miks nad peaksid seadmeid pärast garantiiaja lõppu üldse parandada laskma. Komisjoni ettepaneku mõte on neid põhjuseid tekitada, et vähendada seadmete pidevast väljavahetamisest tekkivat keskkonnakahju.

Kas seadmed lähevad seetõttu kallimaks ja millised uued kohustused tekivad tootjatele ja müüjatele? Üksikasjad pole selged. Eesti otsustas ettepanekut praegusel kujul mitte toetada. Euroopa tuleviku suund on ikkagi paigas: rohkem remontimist, vähem minema viskamist.

Võib ju mõelda, et mis sellest ikka on, kui Eestis tehnikuid ei leidu, võime ju oma seadmed saata näiteks Poola, seal elab ligi 40 miljonit inimest, küllap leidub ka meistreid, kes suudavad meie kallimad seadmed korda teha. Selliselgi juhul tuleb mängu keskkonnahoid. Miks peaks näiteks remonti vajav külmkapp reisima mitu tuhat kilomeetrit? Lisaks sellele on oluline mugavus, sest seadmete Eestis parandamine võtab laias laastus aega päevades, kodumasinate teise riiki saatmine ja seal parandamine pigem nädalates. On ilmne, et keegi ei taha olla mitu nädalat ilma külmkapita.

Mida teha, et tehnikud Eestist sootumaks otsa ei saaks? Kõigepealt tuleks muidugi erialale tähelepanu juhtida, positiivsemat hoiakut luua. Kas see on ülesanne haridusministeeriumile, kutsekoolidele endile, laiemalt tervele ühiskonnale või siis hoopis eraettevõtetele? Eks ilmselt kõigile ülalloetlutele. Elektroonikapoed saavad aga pakkuda praktikakohti, et näidata, kuidas käib töö nüüdisaegses remonditöökojas.

Rohkem tuleks tähtsustada ka ümberõpet. Tehnikutöö sobib ka karjääris pööret otsivale inimesele, olgu mehele või naisele: näiteks 45-aastaselt pole sugugi hilja hakata ametit õppima. Kõige tähtsam on tehnikahuvi, oluline eeldus on ka hea inglise keel, kõik ülejäänu on aga igas eas õpitav.