Lugedes Euroopa Liidu kaupade parandamist käsitleva algatuse teemalist uudist tundus paslik panna kirja mõned parandamisteemalised mõtted, mida viimaste aastate jooksul oleme Tartus tegutsevas Parandamiskeldris mõelnud ja kogenud. Direktiivis küll on juttu peamiselt elektroonikast, kuid usun, et mõtted on siiski asjakohased.

Kavandatud vananemine ehk planned obsolescence

Parandamine on ringmajanduse üks alustalasid. Enamasti on see ka etem kui taaskasutamine, sest sel juhul ei lähe liiga palju lisaressurssi selleks, et eset ümber töödelda. Seda arvesse võttes võikski igaüks oma asju alati parandada.

Reaalsuses võib parandamine osutuda küllaltki kalliks, kuna parandamise hind on tihti ebaproportsionaalne ning ei ole taskule kohane. Esemete disain ei ole alati parandamist soosiv ning on seetõttu ajamahukas. Seda arvesse võttes võibki inimesel tekkida tunne, et mõistlikum ongi osta uus, sest hind tuleb ligilähedane. Siit ka põhjendus, miks inimesed parandavad Paranduskeldris asju ise meistri juhendamisel.

On hulk osi või esemeid tervikuna, mis on tehtud selliselt, et need läheksid kiiresti katki. Selle eesmärk on üldiselt see, et ostetaks rohkem asju ning tootja kasum suurem, võrreldes sellega, kui üks ese ostetakse väga pikaks ajaks.

Mõned näited on nutitelefonide mitteasendatavad akud, kehvast plastikust tehtud mänguasjad, naiste sukad, lambipirnid (kindel arv kordi sisse ja välja lülitamiseks), elektrimootorid mänguasjades jne. Näiteks hiljuti soetasin endale telefoni, mida on mul endal võimalik ise parandada, ning pääsen sellest, et pean iga paari aasta tagant telefoni ümber vahetama, kuna parandamine ei ole võimalik.

Euroopa Liidu direktiivis tegeletakse mõnes mõttes tagajärgede lahendamisega, kuid tegeleda võiks juurpõhjusega ning survestada tootjaid tootma kauakestvaid asju. Näiteks võiks poest ostes esemega kaasa saada hinnangu skaalal 1-5, mis näitab, kui parandatav see ese on. Sel viisil saab ostja numbri järgi vaadata, milline kvaliteet esemel tegelikult on, sest üldiselt kehtib reegel, et mida parandatav, seda kvaliteetsem.

Samuti võiks ka tootja vastutuses olla inimesele juhendi või viite andmine, kus ja kuidas seda parandada saab. On tootjaid, kes lubavad võtta katkised esemed vastu ja need ise ära parandada.

Paranduskultuuri loomine

Vanasti parandasid inimesed enda asju väga palju, kuid praegu parandamine nii populaarne ei ole. Võib isegi öelda, et parandamine on Eestis mõneti vaesuse märk. Paljudes lääneriikides see nii ei ole. Olen sageli külastanud jäätmejaama ning seal avanev pilt on üsna hea läbilõige meie suhtumisest asjadesse. Mida jäätmejaamas näeme? Tutikad külmkapid, paar aastat vanad ekraanid, suured LCD-telerid jne. On muidugi mingeid asju, mida püütakse rohkem parandada, kuid pilt on üsna nukker.

Selleks, et seda muutma hakata tuleb ka ühiskonnas sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata ning tekitada rohkem võimalusi asjade parandamiseks. Üleriigilise parandajate andmebaasi loomine polegi nii halb mõte. Kui igal prügikastil on peal meeldejääv veebilehe viide, kust infot leida, siis külastatakse seda ka rohkem.

Selleks, et inimesed rohkem parandama hakkaksid tuleb paranduskultuuri aktiivselt luua. Hiljuti toimus Heimtali muuseumi parandatud pükste näitus ning isegi Eesti Rahva Muuseum kogus lugusid parandamisest. Kuid siiski vajab parandamine palju rohkem reklaami. Võrreldes suurte tootjate turundusega on üsna raske kuuldavaks teha sõnumit, et ostke vähem ja parandage. Ideaalis võiksid Paranduskeldri moodi kohad olla üle terve Eesti kättesaadavad nii rahaliselt kui ka asukoha mõttes nagu praegu raamatukogud, küll tärkaks ka parandamiskultuur uuesti ellu.

Direktiiv hea algus, et teemat rohkem pilti tuua ning kui järgnevad ka reaalsed sammud, kas siis veebilehe näol või mõne muu tegevusena, siis on see paranduskultuuri loomisel ainult plussiks. Juurprobleem on siiski kuskil mujal ning ei tohi unustada, kes neid ebakvaliteetseid asju päriselt toodavad ning kas on efektiivsemaid viise jäätmeteke vähendamiseks juba eos.