Maarja Vaino: vabastatud talupoeg ja vabaduse väline kuma
Aina sagedamini näib, et need, kes valjul häälel kõnelevad vabadusest, pakuvad vaid vabaduse välist kuma - samas kohtab mõisniku mentaliteeti, mis kohtleb riigi vabasid kodanikke kui alamaid, kelle üle valitsejatel on meelevald, kirjutab Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Lugesin millalgi, et kunagi ammu, pimedatel aegadel, mil talupoegi kurnati, jäi neile kätte vaid umbes 10-20 protsenti sissetulekust. Eks ajad ja ajalood on muidugi erinevad, aga meilgi on mällu surutud arusaamine, et kõige hullem aeg oli eestlastel oli ikkagi pärisorjuse aeg, mil talupoeg oli mõisniku omand ning tal puudusid igasugused õigused. Meie kirjanduse suurimate romaanide hulka kuuluvad kahtlemata teosed, mis seda talupoja vabastamise protsessi omal moel kirjeldavad – kõigepealt Vilde "Mahtra sõda" ning hiljem Tammsaare "Tõde ja õigus", mille tegelane Vargamäe Andres oligi juba vabastatud talupoeg, peremees oma väljaostetud talus.
Oleme enda vabaduse ja töökuse najal heale järjele jõudmise üle ikka uhked olnud. Ja olnud veendunud, et inimesel on tema eraomandile õigus, et selles avaldub muuhulgas päris märkimisväärsel moel ka vabadus.
Nagu ütleb ka meie põhiseadus: omand annab isikutele iseseisvuse ja vabaduse oma elu iseseisvaks korraldamiseks.
Viimasel ajal on mind aga hakanud painama imelikud tundmused. Eriti, kui loen ja kuulan põhjendusi, miks Juhan Smuuli bareljeefi seinal püsimist õigustatakse, vaatamata tõsiasjale, et ta osales inimsusvastases kuriteos ehk küüditamises. Ta osales selles vara üleskirjutajana ehk eraomandi konfiskeerijana. Mis toimus kulakute ehk eraomanike likvideerimise käigus.
Imelik hakkab, sest paljud neist, kes bareljeefi säilitamist aukohal praegu kaitsevad, liigituksid tõenäoliselt ka ise eraomanikeks ehk kulakuteks ja peaksid ajaloo kordumise korral leppima sellega, et bareljeef nende vara üles kirjutab ja likvideerib.
Mina sellist ühiskonnakorraldust ei toeta ning tagasipöördumist aegadesse, kus omandi olemasolu inimest häbimärgistab ja toob halvimal juhul kaasa tema hävitamise, ei igatse. Ometi tundub midagi sellest suhtumisest tänases päevas taas võimust võtvat.
Erilise rünnaku alla on viimasel ajal sattunud autoomanikud ja nende vastu ongi juba asutud samme astuma. Vähe sellest, põhjendamatud tunduvad ka mitmed muud otsused ja kavatsused, mille eesmärk oleks justkui oma eluga hakkama saava keskklassi karistamine. Pole vaja pingutada, paremale järjele jõuda, oma elu ise korraldada ja hakkama saada!
Maksud, mida valimiste järgse üllatusena meile turjale tahetakse laduda ja jõuetuse tunne, mida see kodanikes tekitab, meenutasid mulle üht mõttearendust juba mainitud Eduard Vilde romaanist "Mahtra sõda". Seda tahaksingi nüüd siinkohal tsiteerida:
"Ka "vabalˮ põlvel jäi siis talupoeg täiesti mõisniku meelevalla alla, ja mitte vähemaks ei jäänud viimase poolt selle meelevalla kurjasti tarvitamine, vaid arenes koguni veel sagedamaks. Talupoeg ei saanud nimelt mitte vabadust, vaid üksnes vabaduse välise kuma. Mitte pärisorjus, mitte orjapõli ei hävinenud, vaid ainult sõna, millega teda nimetati. Et talupojal kõik vahendid puudusid härralt kergemaid tingimusi välja pingutada ja ta ses suhtes otse mõisniku armu alla oli antud, siis ei jäänud ta töö- ja maksukoormad mitte ainult endisesse suurusesse, vaid neid veel kõrgendatigi märksa. Nii sündis siis, et priius talupojale, kes juba muidugi vaene oli, aegamööda veel suurema vaesuse tõi."
Eks kohta meiegi päevil mõisniku mentaliteeti, mis kohtleb oma riigi vabasid kodanikke kui alamaid, kelle üle valitsejatel on meelevald. Eks kohta ka selle meelevalla kuritarvitamist.
Aina sagedamini näib ka, et need, kes valjul häälel kõnelevad vabadusest, pakuvad samuti vaid vabaduse välist kuma. Töö- ja maksukoormaidki kõrgendatakse märksa. Loe, mispidi tahad, see pärisorjusest näiliselt vabanenud talupoja olukord ei tundugi enam nii kauge ja mõistmatuna.
Kirjandusklassika muutub ootamatust vaatenurgast jälle aktuaalseks. Veider paradoks ajal, mis peaks ju olema meie ajaloo kõige vabam ja jõukam ajajärk.
Mis on ometigi juhtunud?
Allikas: Vikerraadio